Seda heal moel valutamist on viimasel ajal palju.
Ja ebakindlust ja hirme.
Ma ei teagi tegelikult, mida ma öelda tahan.
Lihtsalt...
Oleme nüüd natuke aega õrnad, eks?
Mul on tunne, et iga suurem raputus
Paiskab kildudeks mu.
See võib muidugi ka unepuudusest olla :)

Kuidas on võimalik üle saada
Terve elu suurusest ebakindlusest?
Kui keegi teab, andku mullegi märku.

Kui häid ja ilusaid sõnu on võimatu tõsiselt võtta
Ja halvad ei tee juba ammu isegi õrnalt haiget, 
Mis siis üle jääb?




Muide, täna on päev number kaks ja:


Your least favourite song.


See on vist üks raskemaid ülesandeid.
Sest ma kuulan põhimõtteliselt ainult head muusikat
Ja mulle pole vist aastaid juba mõni lugu nii vastukarva olnud, 
Et see kuidagi spetsiaalselt meelde oleks jäänud.
Ma siis lihtsalt vahetan raadiojaama või midagi...
Ja kui raadiole mitte keskenduda, 
Võib igasugust kraami kuulata.
Aga kui nüüd tõsiselt pingutada...
Siis ehk see:




Ma ei tea isegi miks, 
Aga see on üks lugu, 
Mis mulle aegade algusest salaja vastukarva on käinud.
Tavaliselt esimesel võimalusel vahetan jaama.