Jul 31, 2015

Hilisõhtune

Kuna täna oli ka selline tubane ilm, isegi koer keeldus üle kolme minuti järjest väljas olemast, sest taevast tuli vett, siis ma olen enamiku päeva lihtsalt maha maganud. On küll reedene päev ja võiks ju minna kuhugi või teha midagi või... Tegelikult on mul ühed hästi nunnud kingad, mida ma olen ainult kolm korda kandnud, neist kaks muide toidupoes, kuigi need pole üldse toidupoekingad :D Ja ma olen päris tükk aega otsinud võimalust, et neid jalga panna... Aga tundub, et täna ei saa siiski see päev olema. Pagan, nii raske on elu, kui su kingakapis ootab sind mitu paari ilusaid jalanõusid, aga sa oled liiga laisk, et neid õue jalutama viia :D
Homme saabub kaks kolmandikku mu famiiliast ka minu juurde. Ma ei teagi, kas saab enam öelda, et tulevad "koju"? Noh, minu jaoks on see kodu küll, aga nende jaoks vist enam päris ei ole.. Võis öelda, tulevad "koju", kui ma elasin veel meie lapsepõlvekodus, kus meie sistadega üles kasvasime ja nii. Nüüd on peaaegu adekvaatsem öelda, et tulevad mulle külla vist :D 
Tänase päeva teema fotomaastikul on Twisted ehk... Noh, kuidas keegi seda tõlkida tahab, ilmselt. Väänatud, keerdunud, ebaloomulik, veider. Noh, minu plaan tänaseks oli osta üks mõnus pulgajäätis, mille nimi on Twister, kus on põimitud mahlajää ja tavaline jäätis :D Aga ilm pani sellele plaanile põntsu. Sest kes tahaks süüa jäätist keset lausvihma. Kui see plaan ära jäi, siis tagavaraks polnud mul midagi. Ja hakkab juba traditsiooniks saama, et ma lappan siis oma ulatuslikku fotokausta ja leian teile midagi sobivat minevikust :D
No tänane pilt on minu lemmik ajast aastas. Ja me kõik teame, mis see on. Jõulud! Natuke veider ju on panna üles meenutusi jõuludest enne augustit, aga eks see on kahh omamoodi Twisted :D Ma ikkagi armastan jõule rohkem kui oma sünnipäeva. Ja saadan igal aastal üle maailma laiali 40 isetehtud jõulukaarti. Päriselt, oktoobris hakkan juba vaikselt meisterdama neid ja olen ise veel kõige rohkem elevil :D Sel aastal olen ma lubanud mõned eestisisesed ka saata. Esimest korda. Et kui keegi tahab järjekorda võtta, siis andke teada :) 
Igatahes. Twisted. Jõulud augustis. THAT's twisted, my friend.

    

Jul 30, 2015

Smiling in the rain

Nii. Hoolimata kehvadest ilmadest ja asjadest on mul täna väga-väga hea päev. Ma ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et ma võtsin end lõpuks kokku ja käisin toidupoes ära. Ja mul on kapid jälle toitu täis. Ja kõht ka. 
Igatahes tunnen ma end täna ebaharilikult rahuloleva ja mõnusana. Sest mul on mu väike pesake keset rannamände ja liiva. Sest mul on mu väike koer, kes ajab mind aegajalt püstihulluks, aga on ikkagi kõige kallim poiss mu elus. Sest mul on mu vanaks ja igavaks jäänud sõbrad, kes on mul sellest hoolimata olnud juba aastaid ja aastaid. Issand, kuidas mul on sõbrad, kes on minuga olnud juba aastaid?? :D Ei, ausalt, mu elus oli aeg, kus ma olin kindel, et ma olen elu lõpuni üksik ja õnnetu ja keegi ei armasta mind :D Näete siis, lapsed.. Ajad lähevad paremaks, te peate need paremad ajad lihtsalt ära ootama :) 
Tänase päeva fototeema on Round/Ümmargune. No ausalt: ma olen terve päeva käinud ringi, fotokas taskus, ja piielnud üht ja teist asja ja... No damn, ei ole lihtne leida neid ümmargusi asju, millest tasub pilti teha :D Ma korraks mõtlesin isegi, et teeks selfie, et mul on ju ikkagi täitsa suur ja ümmargune nägu :D Aga siis ma lappasin oma fotosid ja leidsin midagi põnevamat kui minu lõust. 
Siin on meenutusi minu ja mu kalli õe Lätireisist, kus mina sain tema kulul hotellis lebotada ja tema maksis suured rahad, et jälle nägijaks saada :D

   

Jul 29, 2015

On The Road

Tänase päeva fototeema on On The Road/Teel. Kuna ma alles nädalavahetusel saabusin autoreisilt, siis on mul ilmselgelt päris mitu autosõidupilti. Aga kuna ma ka juba jagasin oma nädalavahetuse reisimuljeid, siis tundub kuidagi nadi nüüd kohe neid fotosid kordama hakata. Ma siis sukeldusin sügavamale oma fotokaustadesse. Ja avastasin, et alles paar aastat tagasi toimus mu elu kõige legendaarsem autoreis üldse. Ja selle reisi raames sõitsin ma maailma kõige parematel mägiteedel ja võtsin maailma parimaid kurve ja... Issand, ma siiani meenutan seda aega kui üht kõige kaunimat autode ja autojuhtimisega seotud perioodi oma elus :D No kidding. Miski ei ületa Rumeenia mägiteid. MITTE MISKI. 
Kui keegi mind sinna veel kunagi tagasi viiks, siis ma armastaksin seda inimest igavesti. Ja kuigi ma olen kindel, et ma reisin elus veel igasugustesse toredatesse kohtadesse, see ekstreemne autoreis ei kao mul küll iialgi mälust. Üks kõige hullemaid ja ilusamaid ja kohutavamaid ja närvesöövamaid ja vabamaid ja vägevamaid reise, mis mul üldse olnud on. Ja mul on ikka mõned olnud ka :) 
Aga kui rääkida teelolekust, siis rääkida autoreisidest. Ja kui rääkida autoreisidest, siis rääkida Rumeeniast. Polegi sellest ammu rääkinud. Siin on meenutusi:








Muide, just täna kontakteerusin ma ühe oma ammuse sõbraga ja kurtsin, et me oleme ikka nii vanaks ja igavaks muutunud. Noh, et fesari seinal möllates leiab meenutusi vanadest headest aegadest, kus sai kell kolm öösel ujumas käidud või läbi eesti kellelegi külla sõidetud või... No igasuguseid hullusi sai tehtud. Ja sõpradega rohkem aega veedetud... Nüüd on kõik nii kodused ja korralikud, et keset ööd toimub ainult magamine, mitte eksprompt-sõidud naabermaakonda seljankat sööma või päikesetõusu vaatama. Me oleme laisaks ja mugavaks muutunud, inimesed! On aeg madratsid autosse pakkida ja elada nädalake Peipsi järve ääres nii, et kohvikeetmine on tunniajane ettevõtmine ja õhtusööki peab hommikul valmistama hakkama. Ma igatsen natuke oma hulle sõpru, mis siis, et nad mul vähemhulludena endiselt olemas on :) 
Sel sügisel lähme me muide Portugali. Ma olen selle üle ka väga õnnelik. Lähme küll lennukiga ja ööbime reaalsetes hotellides, mitte sildade all, seega on laiskusel ja mugavusel vahel ka positiivsed küljed :)   

Jul 28, 2015

Ärevusest

Mul juhtub neid sisemisi pingeid päris tihti. Noh, et põhjust nagu polegi, aga sisemine vedru on nii pingul, et tahaks juukseid katkuda. Mind aitavad siis tavaliselt raamatud. Aga need peavad siis tingimata olema rahulikud, aeglased, natuke igavad, ilma konfliktideta. Selliseid on raske leida. Siin tulevad vahel armastusromaanid appi. Ja ma ei mõtle nüüd seda pornot, mida tänapäeval romantikaks peetakse :D 
Vahel aitab mind muusika ka, aga see peab siis ka olema rahulik ja helge ja positiivne. Sellist muusikat ei ole väga raske leida. Aga see peab siis olema tingimata täiesti ideaalne lugu. Vahel võtab sellise leidmine mitukümmend katset. Proovid üht ja teist, miski ei tööta, ärevus muudkui kerib... Ja siis, kui õige leitud, võib seda ripiidil terve igaviku kuulata, ei tasu isegi loota, et vahelduseks mõni teine lugu käraks :D 
Ma ei tea, miks ma vahel närvi lähen. Seal pole mingit loogikat, lihtsalt ühel hetkel tundub kõik kuidagi valesti, liiga suur või liiga kiire või liiga vastustusrikas või... No mida iganes. Ja siis on mul kiiresti vaja midagi, mis aitaks sellest ajast üle. Kunagi oli mul mingite filmidega nii, et ma võisin neid sada korda uuesti ja uuesti vaadata, need kuidagi aitasid mul end paremini tunda. Enam ma filmidest abi ei leia. Ma ei teagi miks. Ma olen ise mõelnud, et päris mugav oleks ju, kui oleks üks toimiv süsteem, et kui ärevus jälle tabab, siis lööd lahti kindla raamatu, kuulad kindlat muusikapala, vaatad mingit kindlat pilti või... Aga sellist imerohtu ma veel avastanud pole. Ma isegi kaalusin, et peaks hakkama blogi pidama, mis keskenduks ainult rahustavatele piltidele ja lugudele, kuidas ma soojas köögis hommikukohvi joon ja lõunat valmistan :D Sest jah, vahel aitavad mind toiduretseptid ka. Vist isegi mitte niivõrd retseptid, kui ette kujutamine, kuidas ma neid asju valmistaksin. Mingit kodused ja rahulikud ja rutiinsed momendid aitavad mul oma vedru lõdvemaks keerata. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada :)
Just sellepärast meeldivad mulle näiteks igasugused blog challenge'id blogimises. Sest seal on selged juhtnöörid, sa tead, mida oodata ja millega tegemist on. Sest jah, vahel ma ei blogi pikalt, sest see va tühi tekstiaken tekitab minus jubedat õudust ja pinget, no sõnagi ei suuda kirja panna, vahid seda va vilkuvat kursorit ja paned akna kiiresti uuesti kinni. 
Ma ei lõpeta muidugi alati oma ljakutseid ära, sest ma ei hiilga just püsivusega :D Aga lihtsalt vahelduse mõttes, ja kuna mul viimasel ajal nagunii nii palju fotosid blogis on... Ma hakkan jälle fotokat käekotis kandma: 


Kirjas on küll, et augustikuine väljakutse, aga ma eeldan, et maailm ei saa otsa, kui ma mõned päevad varem alustan. Esimene teema: fresh/värske. No see pole raske. Kõik kohad on värskeid asju täis. Mul on näiteks värskeid eestimaiseid tomateid kodus. Siin on tõestusmaterjali ka: 





Hehh. Nüüd võib siis iga päev uut päevapilti oodata. Ma olen ise ka päris elevil, et kuidas see välja kukub :) 

Jul 27, 2015

Rändamas

Me käisime laupäeval-pühapäeval Lõuna-Eestit avastamas. Täpsemalt Põlva- ja Võrumaad. Päris tore oli. See kõik nägi välja umbes nii: 
Kell seitse ajasin end laupäeval maast lahti. Viskasin kohvivee keema ja lippasin koeraga õue. Pagana koer ei tahtnud enam tuppa tulla, passisin temaga viisteist minutit õues. Kui ma tuppa sain, oli kohvivesi juba tõsiselt ära keenud. Üritasin kohvijoomise vahel pesta, pakkida ja kaarti pähe õppida. Lõpuks valasin oma joogi termosesse ja võtsin kaasa. Kell kaheksa hakkasin liikuma, kell pool üheksa olin Rakveres. Haarasin oma reisisellid peale, käisime tanklas, kella üheksa ajal hakkasime Tartu suunas liikuma.
Kõige toredam oli käik Taevaskotta, kus ilmselt toimusid üheaegselt kellegi pulmad ja mingine suur spordiüritus. Igatahes olid kõik parklad umbes, ma sain neli atakki, me otsustasime, et Taevaskoda on kõik juba elus näinud ka ja lahkusime kiirkorras. Õnneks kusagil mujal sellist jama ei olnud. Natuke kahju muidugi, et plaan täitmata jäi, aga lohutasime end sellega, et eks me tulevikus parandame selle vea. 
Põhimõtteliselt ma soovitan soojalt kõigil külastada Maanteemuuseumi, mis on üks armas ja naljakas koht. Munamäge ma külastada ei soovita, sest millegipärast on selle pinnavormi kogemiseks tarvis mäkke ronida. Üldse mitte mõnus. Ööbikuorg ja Hinni kanjon olid ilusad, aga minu esimese päeva lemmik oli päikeseloojangu-aegne suplus Rõuges.
Ööbimiskohaks oli meil Suhka turismitalu. Ja ma ütlen kohe: meil sai nii palju nalja, et ma olen üsna kindel, et teised külastajad arvasid, et me peame oma toas tekiilapidu. Kõige poplaarsem teema olid düsenteeria-tomatid. Aga minu habras ego sai ka piisavalt tümitamist. Kui liiga pehmed padjad ja liigne palavus välja arvata, oli see üks väga mõnus koht, kus ööbida. Ja hommikusöök oli mõnna: mustsõstra toormoosiga puder, soojad juustusaiad, kohupiimakook ja nii palju kohvi, kui sisse mahtus. 
Kell kolmveerand kümme oli meil hommikusöök söödud, asjad autosse pakitud ja taluperenaine lehvitas meile veel välisukselt järele. Käisime läbi Rõuge hüdrotöökojast-muuseumist, mille leidmine oli tänu viitadele ülilihtne, aga mis asus keset täitsa koduse välimusega talu hoovi. No ei tahtnud hästi hakata kell kümme hommikul kellegi kodu ümber jooksma ja vastu aknaid kopsima. Õnneks meid avastati ja kutsuti edasi :) Nii asjalikku ja toredat tuuri pole ma ammu saanud, kui seal oli. Peale Rõuget oli meil plaanis Kütiorg (väga sügav, ei soovita, pärast tuleb sealt välja ka ronida), Vastseliina, Obinitsa, Saatse (ma olen üsna kindel, et sinna saamiseks tuleb vahepeal Venemaad läbida, ma olin korraks päris paanikas. Ja Saatse muuseum töötab ilmselgelt südametunnistusel, sest ühtki inimest me seal ei kohanud, kuigi uksed olid lahti. Jäta aga raha lauale ja naudi), Värska (nende seto talumuuseumi soovitan ma väga soojalt. Tegelikult ma soovitan nende sanatooriumi ka, kuigi selle reisi raames me sinna ei sattunud) ja Ilumetsa meteoriidikraater (ilus-ilus matkarada ja üsna ilmselge lohk keset metsa. Ma ei teagi. Kui teile jalutada meeldib, siis soovitan küll). 
Need kodumaaga tutvumise tripid on ikka ühed toredad asjad. No kuulge, ma ei teadnudki enne, et Eestis peale Kaali veel meteoriidikraatreid on :D

















    

Jul 23, 2015

Perekondlik värk

Käisime eile vanaemal külas. Olime öö seal. Tulime täna tagasi. Vahepeal täideti meil kodus maja ees asfaldi auke killustikuga. Ja minu auto seisis maja ees. Ma olen üldiselt väga morn, et mu auto nüüd tõrvane on. Ja ma olen rõvedalt ülesöönud, sest vanaema arvab ilmselgelt millegipärast, et meil siin põhja-eestis on näljahäda, mul on näljapaistetus ja ma olen terve elu toitunud ainult samblast ja männiokastest. Gaaaaad, keegi ei tohiks nii palju süüa, kui mina olen viimastel päevadel söönud :D
Jalutasime mööda küla ema ja koeraga, vaatasime ta lapsepõlvemaid üle, seedisime oma suurt hommikusööki, et teha ruumi suurele lõunale. Päris lahe oli. Ma olin näiteks unustanud, et Järvakandis oli kunagi välibassein, kus isegi meie oleme pisikestena ujumas käinud. Nüüd on see muidugi ammu tühi, aga auk on alles.
Homme tahaks kodus lebotada, kotti pakkida, et laupäeval varavalges reisile sõita. Ikkagi äärmiselt oluline tripp tuleb. Aga mina jagan nii kaua pilte meie tänasest väljasõidust: 









 

Jul 21, 2015

Nii lihtne :)



Emal hakkas puhkus. Maja on maasikaid ja viinamarju ja ploome ja mureleid ja muud head-paremat täis. Vott siis, elu nigu hernes :D
Istusin täna põgusalt temaga rannas ka, lugesin raamatut ja päevitasin oma valgeid jalgu. Ootan-ootan-ootan juba nädalavahetust, kui algab meie lõuna-Eesti tripp. Kaks päeva sõpru ja suve ja autosõitu ja turistitamist :D Ma olen niiiiiiiii eksaitiiiid. 
Ma tahan tuhat fotot teha ja setu toitu süüa ja Arti ja Maarjaga lolli juttu ajada ja turismitalus ööbida ja Munamäe otsa ronida. Ja võibolla Värskas ujumas käia, kui ilma on. Ja Leenit tahan näha. Ja ma tahan, et ööd oleks soojad ja ma tahan, et mu musirullid tihemini siin käiksid, et ma saaksin nendega rämedalt-rõvedalt kvaliteetaega veeta. 
Aa, ja see lugu on täiega tänase päeva lugu. Võimalik, et isegi selle nädala lugu. See on lihtsalt niiii nunnu ja helge :D    

Jul 19, 2015

Kuidas ma peaaegu surma sain

Mul oli eile kokkutulek. Gümnaasiumi klassi oma. Ma ikka päris pikalt mõtlesin, kas minna või ei, sest mul ei ole oma elust kunagi midagi põnevat rääkida. Päriselt, kui keegi küsib, siis mul jookseb juhe tavaliselt kokku, ma ei oska midagi öelda, püüan siis kuidagi häguselt asja kokku võtta ja see kõlab, nagu ma töötaksin salateenistuses ja kogu mu elu oleks üks suur riigisaladus. Ma peaksin vist mingil hetkel rahulikult oma elust kokkuvõtte kirjutama ja selle pähe õppima :D 
No igatahes. Oli kokkutulek. Võsul. Ja ma siis ikka mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin, et kui juba korraldatakse siin samas selline asi, siis oleks viisakas minna. Ma siis läksin. Koos Notsuga. Sest me oleme nagu Batman ja Robin - me teeme kõike koos. 
Ja umbes peo kolmekümnendal minutil lendasin ma libedast trepist alla. Koer oli mul sel hetkel kaenlas muide, ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga ma ei pillanud teda isegi maha, kukkusin, lasin ta vabaks, ta oli natuke torssis sellisest raputamisest, aga viga tal midagi ei olnud. Minul on nüüd kaks megavalusat küünarnukki, üks sini-lilla käsivars, veriseks kriibitud selg, krudisev ranne ja hell sabakont. Vot nii. Täna olen valuvaigisteid muginud nagu omal ajal merekivikesi sai nositud. Kõik valutab. Laua taga istuda ka ei saa, sest küünarnukke ei saa toetada. Ja öösel, kui koer voodist maha hüppas, köögis joomas käis, ja siis tagasi tuli, siis ma unesegasena toetasin oma sini-lillale käsivarrele ja paistes küünarnukile, et ta voodisse tagasi tõsta. Ma ei taha sellest valust isegi rääkida. Rrhhh. 
Muidu oli meil lõbus, ma pean ütlema. Isegi kuts pidas täitsa armsalt vastu, kuigi ta vahepeal natuke lärmas ka, sest talle ei meeldi kinnised uksed, aga inimesed tahtsid vahepeal näiteks WC ust sulgeda, tundetud kaabakad sellised. Ja kui ta oli saanud väikese kausi vett ja mõned kõrsikud, siis ta keeras hoopis magama ära ja oli päris rahulik. Ma oleks pidanud pilte tegema, aga ma ei teinud. 
Täna on meil siin mingi jazzfestival, mille helid ilusti mulle korterisse kostavad. Ma olen täitsa rahul, ausalt, loen raamatut, leban diivanil, hoidun järskudest liigutustest ja kuulan jazzi. Aaa, ja päeval käisid mu lemmikvennased ka siit läbi, hävitasid ära peaaegu kõik mu pühapäevased pannkoogid, purgi minutehtud murelimooskompotti (see jäi ikka moosi jaoks tiba vedel, see mureliasi, aga damn, maitses mõnus), käisid pesus, mõnitasid mind ja koera, tõid mulle poest pelmeene ja hapukoort, jätsid mulle pannkookide ja moosi eest 2 eurot ja läksid kontserti kuulama :D Nad on mul ikka lõpmata armsad. Ehk välja arvata ainult see, et alati, kui ma kehavigastusi hangin, mida viimasel ajal juhtub kahtlaselt tihti, on nende kujutluses alati asjaga kuidagi seotud kakao ja kaneelisaiad. Et kui ma näiteks jalaga läbi klaasukse lendan, peaga vastu köögiust kukun, mu voodi ära laguneb või ma ilmun välja pooleldi sini-lillana, siis olen ma tingimata hoidnud nende intsidentide ajal käes kakaokruusi ja vaagnat kaneelisaiadega. Ma ei tea, mis värk sellega on :D Kuigi, kui ma köögis ära minestasin ja peaga vastu köögiust kukkusin ja paistes kulmu hankisin, siis mul olid küll parajasti viineripirukad ahjus, aga ma olen šokolaadi vastu allergiline ja kakaod üldse ei joo :D
Üldiselt ma olen päris rõõmus, et ma käisin ja rahva ära nägin. Noh, kui see trepiintsident välja jätta, that is. Ja me oleme koeraga jälle palju ringi töllerdanud ja ennast tuulutanud. Ma sain isegi mõned kiidusõnad tema kohta, ta pidi vanusega ikka palju mõistlikumaks ja vaiksemaks olema jäänud. Mis on tõsi jah. Kui väike raevuhoog autos välja arvata. Ja mõningane torisemine meie õhulennu teemal. Ja kinniste uste teemal. Ja talle ei meeldinud see ka, et õhus oli lihalõhna, aga meie sõime kõrsikuid. Samas, kuna mina sõin ka ühtsustunde nimel praktiliselt ainult kõrsikuid, siis ta peaaegu leppis sellega. Sest me oleme nagu Tipp ja Täpp ja me teeme kõike koos. 
Täna on olnud laisk pühapäev pannkookide ja murelimoosi ja pelmeenide ja hapukoorega. Ma panen teile mõned laisa pühapäeva pildid. Ja soovin kõigile head und. Homme näeme, eks? :)
P.S. Pannkoogipildid on mittetänased. Need on mingist pannkoogiteost meie eelmise kodu köögis. Aga mõte on see, mis loeb.




  

Jul 16, 2015

Seenelkäik

Ma ju ÜTLESIN teile, et maaelu on äge. Noh, käisime täna seenel. Saime kahepeale umbes kaksteist kivipuravikku ja neli kukeseent. Ma võin uhkusega raporteerida, et ma ei teinud ühtki fotot, ei teadustanud meie käigust fesaris ega tweetinud kah. Vot, lihtsalt ragistasin paar tundi mööda metsi, sõin mustikaid, korjasin iga poole tunni tagant seenekese, lubasin endale, et enam ma nii rumal ei ole, et seenele minna - homme lähen hoopis mustikale. Lõpuks saan oma moosikollektsioonile mustikamoosi ka lisada. FrickYeahh :D
Ma sain muide aru, et mu lugemisharjumus võib mu koerale saatuslikuks saada. Täna õhtul käisime õues, tõstsin mingil hetkel pilgu raamatult: suur auto seisab keset tänavat, minu koer selle ees, tuterdab vaikselt minu suunas. Kuna auto juba nagunii seisis ja ma olin koerast üsna kaugel, siis tundus ainuke ilmselge valik raamatut edasi lugeda ja teeselda, et mul polegi koera. Niisama seisan heki ääres ja loen
Häid uudiseid veel: tundub, et kõik kivipuravikud olid ikka kivipuravikud ja kõik kukeseened olid ikka kukeseened. Ja see üks tundmatuks jääda sooviv tatikas, mille Andres korjas, ei olnud kah mürgine. Enesetunne on siiani hea. Jumal tänatud. Maaelu võib vahel päris ohtlik olla :D
Nagu fotodelt näha võib, on meil nüüd elutoamööbel ka täitsa olemas. Kogu täiega. Telku näeb täitsa stiilne välja seal uue kummuti otsas, palju parem kui taburettidel :D Kodu on täitsa kodune juba. Ja kui me kodus ei lebota, siis me lebotame rannas. Või metsas. Või kusagil mujal. Meil, maakatel, on ju alati midagi teha ja midagi purki panna :D



 
  

Jul 15, 2015

Pieces

Ma ei kirjuta enam. Eriti. Ja kuigi keegi pole küsinud, vastan ma siiski: sest mul on reaalsusega nii palju tegemist, et muuks lihtsalt ei jää aega. Ma olen seda varemgi märganud. Kui ajad on kehvad, siis elan ma fantaasiates, kirjutan, loen, feissbukin ja tumblrin. Kui ajad on head, päriselt ka head, siis ma istun reaalsuses, unustan ära, et mul on blogi ja Tumblr ja fesar ja asjad. Sest mul on moosid, mida keeta, korter, mida koristada, pesu, mida pesta, töö, kus käia... No saate isegi aru, pole mõtet tundide kaupa Simsi mängida, kui reaalsuses on kodumängimine palju mõnusam :) 
Muidugi, raamatuid loen ma endiselt maniakaalselt. Sinna ei aita vist miski. Just praegu loen üht raamatut, mille peategelaseks on raamatukoguhoidja, kes käib mööda tänavat ka nii, et nina on raamatus. See olen mina. Mul on eluger näpus isegi siis, kui ma koera jalutan. Vahel ma kaotan oma koera ära ja ei saa sellest arugi. Vahel ma tahaksin, et koer kauem jalutaks, et ma saaksin rahus heki ääres seista ja peatüki lõpuni lugeda. Õnneks on ainult üks kord juhtunud, et ma tõstsin pilgu raamatult, et näha, kuidas mu poolpime viieteistaastane tuterdas rahumeeli täiesti võõra inimese järel täiesti võõra kodu poole. Noh, hämar oli ja värki :D Õnneks ma sain ta kätte enne, kui ta oleks päris omanikku vahetanud. 
Muidu ma elan vaikselt. Keedan esimest korda elus moosi (kirsimoosi ja maasikamoosi ja murelimoosi), lasen Andresel endale tööotsi sebida, imestan ikka ja jälle, kui huvitavaid ja veidraid inimesi on olemas ja kui lihtne nendega siin pisikeses kohas tutvuda on... Ja tunnen igatpidi reaalsusest rõõmu. Eile näiteks istusin kohalikus külakinos, müüsin pileteid, vaatasin filme, lugesin saali tagaotsas raamatut, muhelesin omaette ja olin nii-nii-nii õnnelik, et ma olen... Kuidas seda öelda? KOHAL. Hetkes. Noh, osaliselt ikka filmis ja raamatus ka, aga ikkagi, et ma olen just seal, just siis, et ma tajun just seda, mida ma tajun... Ma ei teagi, miks mulle see hetk äkki nii teravalt teadvusesse torkas. Aga just seal pimedas rannakino saalis sain ma äkki täiega aru, et ma olen õnnelik, et ma olen olemas. Et mul on need väikesed hetked. Et ma olen veider ja naiivne ja kummaline, et mu aju toodab vahel sellist kummalist värki, mis paneb mind mingites täiesti suvalistes kohtades äkki peatuma, sügavalt sisse hingama, ringi vaatama ja mõtlema: "Damn, see ongi see. Kui hea on olla olemas." Ma ei tea, kust see tuleb, aga mul juhtub ikka aegajalt selliseid momente. 
Asi on ilmselt selles, et ma olen nii pikalt elanud mingis hallis hämus. Olnud lootusetu ja kurb ja väsinud ja tahtnud mitte olla olemas. Nüüd ma siis kogun hetki, mis premeerivad mind sellest hämust väljatulemise eest. Hetki, mis kinnitavad: kannatamine oli õige. See tõi sind siia. Hea, et sa alla ei andnud. 
Tööga on muidugi hetkel nüüd jälle nii, et seda ei ole. Aga vaadakem positiivset külge: vähemalt on rohkem aega seenel käia ja hoidiseid teha ja värki. Äkki isegi päevitada, kuigi see nahavähivärk pole mulle kunagi väga meeldinud. 
Saadan teile tervitusi ja häid soove, aga nüüd nõuab mu koer juba päris ägedalt õue. Ja kes olen mina, et Universumide Valitseja soove eirata? :D