Pieces

Ma ei kirjuta enam. Eriti. Ja kuigi keegi pole küsinud, vastan ma siiski: sest mul on reaalsusega nii palju tegemist, et muuks lihtsalt ei jää aega. Ma olen seda varemgi märganud. Kui ajad on kehvad, siis elan ma fantaasiates, kirjutan, loen, feissbukin ja tumblrin. Kui ajad on head, päriselt ka head, siis ma istun reaalsuses, unustan ära, et mul on blogi ja Tumblr ja fesar ja asjad. Sest mul on moosid, mida keeta, korter, mida koristada, pesu, mida pesta, töö, kus käia... No saate isegi aru, pole mõtet tundide kaupa Simsi mängida, kui reaalsuses on kodumängimine palju mõnusam :) 
Muidugi, raamatuid loen ma endiselt maniakaalselt. Sinna ei aita vist miski. Just praegu loen üht raamatut, mille peategelaseks on raamatukoguhoidja, kes käib mööda tänavat ka nii, et nina on raamatus. See olen mina. Mul on eluger näpus isegi siis, kui ma koera jalutan. Vahel ma kaotan oma koera ära ja ei saa sellest arugi. Vahel ma tahaksin, et koer kauem jalutaks, et ma saaksin rahus heki ääres seista ja peatüki lõpuni lugeda. Õnneks on ainult üks kord juhtunud, et ma tõstsin pilgu raamatult, et näha, kuidas mu poolpime viieteistaastane tuterdas rahumeeli täiesti võõra inimese järel täiesti võõra kodu poole. Noh, hämar oli ja värki :D Õnneks ma sain ta kätte enne, kui ta oleks päris omanikku vahetanud. 
Muidu ma elan vaikselt. Keedan esimest korda elus moosi (kirsimoosi ja maasikamoosi ja murelimoosi), lasen Andresel endale tööotsi sebida, imestan ikka ja jälle, kui huvitavaid ja veidraid inimesi on olemas ja kui lihtne nendega siin pisikeses kohas tutvuda on... Ja tunnen igatpidi reaalsusest rõõmu. Eile näiteks istusin kohalikus külakinos, müüsin pileteid, vaatasin filme, lugesin saali tagaotsas raamatut, muhelesin omaette ja olin nii-nii-nii õnnelik, et ma olen... Kuidas seda öelda? KOHAL. Hetkes. Noh, osaliselt ikka filmis ja raamatus ka, aga ikkagi, et ma olen just seal, just siis, et ma tajun just seda, mida ma tajun... Ma ei teagi, miks mulle see hetk äkki nii teravalt teadvusesse torkas. Aga just seal pimedas rannakino saalis sain ma äkki täiega aru, et ma olen õnnelik, et ma olen olemas. Et mul on need väikesed hetked. Et ma olen veider ja naiivne ja kummaline, et mu aju toodab vahel sellist kummalist värki, mis paneb mind mingites täiesti suvalistes kohtades äkki peatuma, sügavalt sisse hingama, ringi vaatama ja mõtlema: "Damn, see ongi see. Kui hea on olla olemas." Ma ei tea, kust see tuleb, aga mul juhtub ikka aegajalt selliseid momente. 
Asi on ilmselt selles, et ma olen nii pikalt elanud mingis hallis hämus. Olnud lootusetu ja kurb ja väsinud ja tahtnud mitte olla olemas. Nüüd ma siis kogun hetki, mis premeerivad mind sellest hämust väljatulemise eest. Hetki, mis kinnitavad: kannatamine oli õige. See tõi sind siia. Hea, et sa alla ei andnud. 
Tööga on muidugi hetkel nüüd jälle nii, et seda ei ole. Aga vaadakem positiivset külge: vähemalt on rohkem aega seenel käia ja hoidiseid teha ja värki. Äkki isegi päevitada, kuigi see nahavähivärk pole mulle kunagi väga meeldinud. 
Saadan teile tervitusi ja häid soove, aga nüüd nõuab mu koer juba päris ägedalt õue. Ja kes olen mina, et Universumide Valitseja soove eirata? :D