Apr 10, 2017

Meelelahutus meiemoodi

Ma siin kunagi sada aastat tagasi kirjutasin, kuidas meie naaberkülla planeeritakse sadamat, ja kuidas selle avalik arutelu jube toredaks kujunes. Lähemalt saab asja meenutada SIIT. Täna käisin kolmandal avalikul arutelul, sest vatta hekk, vaba päev oli ja teha polnud midagi. Noh, või kui, siis ainult koristada, koera pesta, autot koristada, reisi planeerida ja Pariisi hotelliga rämedalt e-kirju vahetada :D Aga mis need väiksed asjad suure meelelahutuse kõrval ära ei ole :P
Kogu selle keerulise õhtu võib kokku võtta järgmise väikese fiktiivse novelliga:

Oletame, et Jukul on krunt. Kusagil maalilises paigas maal, natuke metsa, ilus järv lähedal, ideaalne sinna peale maja ehitada, et oleks oma kodu. Räägib siis oma plaanist ühel päeval oma naisele Marile. Ja nende vestlus näeb välja umbes nii:
"Hei, ma siin mõtlesin... Kaua me siin telgis elame, ehitaks õige maale maja. Noh, teeks kuus tuba, et oleks ruumi külalistele ja tulevastele lastele, sauna võiks ehitada ja..."
"Ot-ot-ot, mis maja? Maale? Mis mõttes? Kuidas sa ette kujutad, et minu ema neist treppidest üles saab? Vihkad mu ema või? Selles on asi? Ah?"
"Aga mis trepid? See... Maja pole ju veel... Ärme teeme siis treppe, pole hullu."
"Selline hiiglaslik maja, aga treppe ei tule?? Mis jurakat sa ehitama hakkad, hull oled peast??"
"No miks jurakat... Hästi, pole vaja kuut tuba, teeme neli, kena väikese majakese..."
"Nii?? Ja kuidas seal majas õhk sinu arust liikuma hakkab? Ära lämbume su majja! Aknad kinni, paksud seinad, hapnikku üldse pole, tahad mu ära tappa!"
"Tee siis vahel mõni aken lahti... Teistel on ka majad ju, pole keegi seal veel õhupuudusse surnud.."
"Nii! Aknad lahti! See on su lahendus! Lahtised aknad! Mis kasu neist akendest siis on, kui need pidevalt lahti on? Ah? Raha tahad ainult kulutada, mis meil siin telgis viga, aknaid pole üldse, õhk käib läbi..."
"No aga kunagi tulevad lapsed, kuhu me nemad siin paneme? Pole ruumi ju.."
"Mis lapsed?? Kust sa need lapsed kavatsed võtta? Kaks aastat oleme koos, ühtki last ei ole, aga nüüd hakkab kusagilt massiliselt lapsi tulema? No ei, me arvatavasti ei saagi lapsi. Kõik, mingit maja ei tule enne, kui oleme koos arstil ära käinud ja tõendid saanud, et meil üldse on lapsed võimalikud."
"No kuule, mis sa nalja teed... Isegi kui lapsi ei tule, tahaks ikka oma maja ju. Ja sauna tahaks, pesta kusagil soojas, mitte ainult külmas tiigis."
"Mingit maja ei tule enne, kui me oleme arstil ära käinud. Ja kui saun maha põleb, mis sa siis teed? Mina sinu emale voodit tegema ei hakka, kui ta külla tuleb. Ja sina pesed põranda ära, kui lastel sinu õe pannkookidest süda pahaks läheb ja nad köögipõrandale oksendavad. Aitab, ma enam ei suuda, lähme lahku! Ma ei kannata seda elu välja! Puhas õudus! See, kuidas su isa öösiti norskab, ja see läbi seinte kostab, ajab mind hulluks!"
"Musi, mida... Ehitaks lihtsalt maja... Ega mu pere seal siis kogu aeg sees ei ela, käivad vahel külas... Tahaks oma kodu ju.."
"Ei! Kõik! Ma lihtsalt ei suuda seda elu kannatada! Sina ehk suudad elada selle teadmisega, et sa oled ehituse käigus tapnud tuhandeid sipelgaid ja lepatriinusid, aga mina ei suuda. Lahutame!"
"No kallis, ole nüüd... Teised on ju ka maju ehitanud, pole hullu, elu läheb paremaks!"
"No kuidas ta paremaks läheb?? Keset õue on suur kivi, rõve vaadata, põlenud saunavaremed, pidev hapnikupuudus... Enam jubedamaks minna ei saa!"
"Mis kivi? Miks keset õue?"
"Aga kuhu sa paned siis selle kivi, mis praegu keset su krunti maa sees on? See suur jurakas, kolm meetrit pikk ja neli meetrit kõrge? Jääb ehitusele ette, tuleb maast välja kaevata ja jääb õuele vedelema... Aga mina ei saa siis lilleklumpe teha..."

Vot, ja nii edasi ja nii edasi. Lühidalt: puhas huumor. Ja natuke piinlik ka.


Apr 3, 2017

Reaalne probleem

Mul on täna vaba päev!! Heck yeah. Super pleased. Ma väga kaua ei maganud, sest sain eile õhtul oma uue läpaka kätte ja me pidime lähemalt tuttavaks saama :) Ma olen väga rahul. Väike, kerge, kiire, laseb Simsi mängida nagu kulda... Mida ma veel elult tahtma peaksin? :)
Pärastlõunal käisime A.-ga linnas poodides. Tema ostis diivani, mina olin niisama värske õhu peal väljas. Mingil hetkel käisime toidupoes ka, kuna eelarve on megapiiratud, siis vaatasin ikka sellist soodsamat värki, mis kõhtu kauem täis hoiaks. Ostsin kodujuustu, makarone, kanafileed ja tüki sealiha. Siit ka minu probleem: WTF on viga eesti lihatootjatel, et nad oma praetükke "maitsestavad"??? Ma niii vihastasin, kui koju jõudsin, et olin peaaegu valmis selle rõveduse postipakis Rakvere Lihakombinaati saatma. Las vaatavad siis ise seda puhast s***a, mida nad toodavad...
Armsad eesti lihatootjad, mida paganat??? Ma ostan kena kilose lihatüki, mul ei ole vaja, et te selle ära oleksite rikkunud, ma suudan seda kodus ise väga hästi, aitäh. Reaalselt, sellist kleepivat, veidrat, ammoniaagi järgi lõhnavat ja ülesoolatud junni, mis pakendist välja kukkus, ei julge ma oma koerale ka pakkuda. Ta on juba nii vana, äkki viskab vedru välja...
Pikk lugu lühidalt: pidin nutma hakkama, kui aru sain, mis jubeduse ma ostnud olen. Küpsetasin selle siiski ära lootuses, et see läheb äkki pärast kuumutamist paremaks. Lasin kohe aeglasel kuumusel kauem ahjus seista, et noh... Ja see, mis ahjust tuli, haises endiselt pooläädikaselt, oli soolane, liha oli veidralt sültjas... Ööökkk. Nüüd on mul arusaadavalt moraalne dilemma. Raha ei ole, seega toit on kõrges hinnas. Süüa ma seda õudust ei suuda. Aga Aafrikas lapsed nälgivad, kuidas ma niiviisi toitu minema loobin? Koerale anda ei saa, koer sureb ära. Aga mis ma ikkagi selle mädanenud äädikajunniga teen?
Loo moraal: ärge ostke Rakvere Lihakombinaadi ahjupraadi. Ma olen aus: parem on üldse mitte osta pakendatud liha. Alati pistavad tootjad oma rasvased näpud enne pakendamist selle külge ja tingimata rikuvad selle ära. Kui liha pole ülesoolatud, siis on ta veidralt magus. Kui ta pole liiga soolane EGA magus, siis on see arvatavasti maitsetu. Teate mis, parem on vist üldse mitte liha osta. Närvi ajab juba see värk. Tahaks lihtsalt rahuliku südamega steiki süüa, aga kanad on toidutööstuses kõige piinatumad loomad, sead on antibiootikume täis, odav liha on haigetest loomadest, pakendatud liha on vastik, loomad kannatavad... Ähh. Kes tahab koos minuga taimetoitlaseks hakata? Ma arvan, et on aeg.
Ma olen lihtsalt nii pettunud. Saate aru, ma olen vaene inimene, kuu lõpus on iga suutäis ja sent arvel. Ja siis selline otsene sigadus. Mul on niisugune viha praegu Rakvere Lihakombinaadi vastu, et tahaks plakati võtta ja nende värava ees piketi korraldada. Rotid.


Mar 31, 2017

Kuuldused minu surmast on suuresti ülepaisutatud :)

Ma elan endiselt oma väikest ja vaikset elu. Mul on endiselt võimekust tegeleda korraga umbes kahe asjaga, need on hetkel peamiselt töö ja magamine hetkel :) Mitte, et mu uus ja tore töökoht nii tappev oleks, lihtsalt ma vist väsin kergesti ära :)
Ma ausalt ei loe enam raamatuid isegi õieti! Ainult väljasõitudel üritan ikka käia. Noh, et mingi vabaduse tunne ikka hinges püsiks. Aprillis ootab mind Pariis. Jaa, ma olen nii elevil: nädal puhkust, millest kuus päeva veedan Pariisis. Ma ei taha isegi Eiffeli torni otsa ronida, ma tahaks lihtsalt muuseumides lonkida ja õitsvaid kirsipuid vaadata. Honestly, ma ootan seda vaikset lonkimist linnas kõige rohkem. No ja Louvre'i. Ja Versaille lossi. Aga üldiselt ma peamiselt loodan, et mind juba lennujaamas maha ei lasta. Prantsusmaa on viimasel ajal ohtlik ju.
Arvuti andis mul ka otsad. Ma olen natuke pettunud temas, et ta mind niiviisi alt vedas, aga samas ka natuke uhke, et ta nii kaua hingitses. Jahutusega oli vaesekesel juba pikemat aega probleeme, nüüd siis andis emaplaat alla või midagi. Uus beebi on juba teel, paari päeva jooksul peaks saabuma. Ma üsna ootan, sest hetkel kasutan ma ema vana Samsungi miniläpakat, mille ekraan on vaevu suurem kui mu telefonil ja kõlareid on sama palju kui vatitikul. Klaviatuur on ka harjumatu, mitte midagi ei leia üles. Aga ärge muretsege, kui raske see nuputamine ikka olla saab.
Blogimine on mul jäänud kaugele-kaugele oluliste asjade äärealale, sest ma olen nüüd Instagramis. Ja ausalt, kes tahaks lugeda mingit pikka piiblit mu raskest elust, kui saab lihtsalt vaadata pilte mu koerast, kes kannab nüüd koeramähkmeid! Nagu ausalt, mida sa veel elus vajad, ainult seda suurt paksu peput, mis on mähitud korduvkasutatavasse mähkusse:

That's my life. Koer, kes saab ülehomme 17 aastat vanaks (ma ausalt ei mäleta enam elu ilma temata. Varem oli see nagu väike nali, aga tõsi ikkagi: ma olen oma koera kauem tundnud ja temaga rohkem koos elanud, kui oma isaga. Paneb ikka asjad paika küll), töö, mis tähendab 12-tunniseid päevi (pluss tund sõiduaega), öövahetusi ja igasuguseid põnevaid ja põnevamaid kliente ja situatsioone (ma kunagi teen eraldi postituse neist) ja pisike eksistents ühes pisikeses rannakülas, kus kõik on imeliselt vaikne ja ainsad rahurikkumised tekivad sellest, et ma pesen oma koera. Või kammin teda. Või võtan teda sülle. Või ei tõsta teda diivanile. Või ei tõsta teda diivanilt maha. Või ei keeda talle piisavates kogustes putru. Sest vaadake seda peput. See pole väga suur. Pigem isegi nagu pisemapoolne. Minu notsu kaalub alla viie kilo. Aga sööb nagu 60-kilone rottweiler. Ausalt, pere vahepeal rääkis, kuidas koer on ilmselgelt näljas, nii väike ja nirakas, tuleb rohkem toita... Ma oleks peaaegu nutma hakanud selle jutu peale. Ausalt, pisarad tikkusid silma. Minu notsu lohistab vahel oma plastkaussi kell kolm öösel üle kivipõranda ja haugub, sest ori pole ööseks putru jätnud. Ja ma olen lugematuid kordi end voodist püsti ajanud, keetnud portsu kiirkaerahelbeid, oodanud, kuni need jahtuvad, seganud sinna korralikult liha... Ja siis oodanud, kuni koer ööb, tõstnud ta voodisse ja vahtinud hommikuni lage, samal ajal, kui see põrsas norskab, peeretab ja poole päevani põõnab. Kui nii võtta, siis ma tõesti ei saa aru, miks ma nii vastu olin, kui ema teda paar nädalat tagasi praktiliselt keset ööd tahtis surmasüsti järjekorda viia. He's a pain in my butt.
Ja ta raudselt teeb meelega seda värki keset ööd, kus ta kõigepealt haugub voodis, kuni ma ta maha tõstan, siis klõbistab küüntega pool tundi mööda põrandaid, plagistab oma kausse, matsutab nagu siga künas, siis haugub voodi ääres, kuni ma ta uuesti üles tõstan, ja siis kukub magama. Sügavalt. Õndsalt. Ja kes on kogu selle mürgli peale terve öö ärkvel? Mina. Mu koer vihkab mind. Ma just ampsasin selle läbi muide. Just nüüd.
Jah. That's my life. Kõige õnnelikum olen ma siis, kui ma jõuluks saan tolmuimeja. Või munadepühadeks aurupesuri. Ja kui koer saab mähkmed. Vot, kuidas vanadus inimest muudab. Kunagi ma ikka unistasin uutest riietest ja ehetest ja asjadest... Nüüd ma kohe ei mäletagi enam, millal ma omale viimati kusagilt mingi uue hilbu tellisin või jala ehtepoodi tõstsin. Ma olen nii küps ja tasakaalukas nüüd :D



Vähemalt olen ma nüüd psühholoogiliselt peaaegu valmis ajaks, kui mu ema peaks vanadusest seniilseks jääma. Ma võin une pealt kaerahelbeputru keeta (kohalikud arvavad ilmselt juba ammu, et ma sisustan oma koju viimsepäeva peidikut, sest tõsiselt, milline normaalne inimene tassib iga kuu koju kümme karpi kaerahelbeid??), mähkmete vahetus käib peaaegu sama kiiresti kui f1-s, nende pesemine pole ka miski probleem... Ainult üks mure on mul... Ma olen peaaegu kindel, et inimese number 2 on veits suurem kui mu 4,5 kilose koera oma... Selleks ma veel valmis ei oleks. Aga muuga saame hakkama. Loodetavasti ema ei hakka vähemalt öösiti mu voodi ääres seisma ja ulguma, kuni ma ta sülle võtan ja õrnalt voodisse kannan.


Nov 25, 2016

Going nuts

Ma ei viiiiiiitsiiii enam blogida. Instagram on palju huvitavam. Teen kiire klõpsu oma burksist või kingadest, riputan selle üles, juurde midagi väga kirjutama ei pea. Kiire ja ülevaatlik. Jälgige mind instas ja unustage ära, et ma üldse kirjaoskaja olen :D
Täna õhtul olen kuus tundi tööl, homme vaba, siis pühapäeval ja esmaspäeval jälle öösel tööl. Ma natuke muretsen, et mis minu unegraafikust sellise öise eluviisi juures saab... A noh, ööd on tööl jälle veits rahulikumad ja nii :) 
Koer on mul endiselt elus. Ja ma hakkan nüüd juba veits muretsema, et ta äkki elabki igavesti :D Mina isiklikult ei suudaks küll selliseid pudrukoguseid sisse ajada, kui tema seda teeb. Enamikul öödel ärkan ma kell kolm-neli kausside kolina peale ja keedan talle putru juurde. Ta on väga püsiv ka, ta ei lõpeta seda kausikolinat enne ära, kui ma end üles pole ajanud. Maniakk. 
Ma elan juba jõuluootuses. Vaikselt tahaks jõulukaarte nikerdama hakata, ma mõtlesin täna materjale hankida, aga eks näeb. See aasta ma juba arvestasin, et mul töö kõrvalt selleks jõulumajanduseks nii palju aega ei jää kui eelmistel aastatel, seega ma väga palju omale neid kaardisaajaid kogunud ei ole. Pere, kirjasõbrad ja paar muud sõpra ka :) Millal oleks okei jõulupuu püsti panna? Ja pärg uksele? Kas esimene advent sobib? No jõulutuled võib küll esimesel advendil üles riputada, et elu helgem oleks. Koeral on siis ka minu äraolekul valgem pissida. Ja putru süüa
Ma peaksin hakkama jõulumenüüga ka tegelema. Mul on võimalus väga soodsalt köögi- ja puuvilja saada. Ma arvan, et ma peaksin seda kasutama. Lihaga on keerulisem, ma tean, et ma tahaksin sellist kobedamat lambaliha jurakat, aga mul pole hetkel aimugi, kust seda saada. Mulgikapsas, kartul, lammas... Eee... Mandariinid, mingi mõnus jõulune desssert... Ja siis peakski juba olema nagu. Ma peaksin kindlasti kogused ja asjad läbi mõtlema, et tellimiseks piisavalt aega jääks
Täna õhtul lähen kuueks tööle ja olen keskööni. Not bad. Mõtlesin siis juba juhust kasutada ja auto ka ära pesta :) Väike reklaaminurk: Statoilis on hetkel poleerimispesu hind 25% soodsam, peaaegu kõige parema pesu saab peaaegu kõige odavama pesu hinnaga :D 
Ja ma tahan homme väga-väga Tallinna tillukese õe juurde minna, et seal lebotada, head süüa teha ja lauamänge mängida. Mul on vaja kõvasti suhtlemist ja lõdvestumist :) Ja tahaks kedagi peale iseenda oma kokanduslike oskustega vaimustada, ma mõtlen, et ma peaksin vist ennast köögitoimkonda pakkuma :P
Jah, elu on üldiselt täitsa hea. 

 
  
    

Sep 21, 2016

Mis ma vahepeal teinud olen

Kõigepealt ülestunnistus: ma mäletan, kuidas ma lapsepõlves HULLULT koera tahtsin. Ja ma muudkui norisin omale koera vist aastaid ja aastaid, enne kui ema järgi andis. Ma no olin nii kindel, et mul peab koer olema. Siis me saime oma esimese. See ei lõppenud hästi. Nüüd on Notsu meie teine. Ta ei ole ka just mingi inglike. Ta ajab mu ikka täitsa püstihulluks mõnikord. Aga mul on siiani, 16 ja pool aastat pärast tema saamist, ikka veel hetki, kus ma vaatan kuidas ta mu jala vastas norskab ja mõtlen: "Täitsa lõpp, mul ONGI koer!!" :D Päriselt. Mul on siiani vahel momendid, kus ma lihtsalt vaimustun mõttest, et mul on päris OMA koer. Ja veel nii karvane. Ja norskav. Ja ebameeldiv :D
Paar ööd tagasi kukkus notsik voodist välja. Või püüdis hüpata ja see lõppes valesti või ma ei teagi, mis juhtus. Mina ärkasin ilge kolksatuse peale üles ja koer lamas põrandal. Ausalt, ma alguses arvasin, et ta murdis selgroo või midagi. Ta lihtsalt lebas seal ja ei võtnud käppasid alla. Ma vist juba pisardasin ta kasukasse ja jätsin hüvasti, sest ilmselgelt ma arvasin, et see on tema lõpp. Hommikuks oli ta üsna asjalik juba, isegi lärmas natuke ja nii. Tänaseks on ta juba päris tema ise. Jumal tänatud. Aga selline ehmatus oli küll. Eriti, kuna ma järgmisel ööl olin öövahetuses tööl ja ei saanud teda valvata. Ma tulin koju küll kerge hirmuga, et äkki ta ikka sai mingi peapõrutuse või midagi ja nüüd teda enam ei ole... A minu karvik on tugev ja kestev :) 
Muudest asjadest peale koera ka. Meil oli eelmisel nädalavahetusel viimane koduresto õhtusöök. Need olid ikka ülitoredad õhtud: oma rahvaga head ja paremat mugides ja lobisedes. Mul on nii kahju, et see läbi sai. Muidugi, juba arutasime, et järgmisel aastal peaks kordama :) Ma ise jäin enda puhul eriti rahule selle mõrvamüsteeriumiga, mis kukkus kuidagi nii hästi välja. Suur aitäh mu külalistele, kes asja tõsiselt võtsid ja kaasa mängisid :) Eks ma natuke ikka kartsin ka, et mõned lasevad kuidagi suvaliselt ja rikuvad teiste elamuse ära :D Õnneks seda ei juhtunud, kõik olid ülitublid. 
Igatahes olime me laupäeval Pärnus. Ma pole enamuses restoranides ka saanud nii head salatit, kui sellel õhtul pakuti. Raudselt mu suurimaid lemmikuid üldse kõigist toitudest terve meie võistluse kestel :) Ja ma olin lihtsalt õnnelik, et mul oli vaba päev ja ma sain üle pika-pika aja oma sistade ja teistega kvaliteetaega nautida. Seda pole nii ammu juhtunud, et näod hakkavad meelest minema :
Muidu elan ma tasakesi uude töökohta sisse, juba hakkab tekkima tunne, et saan hakkama küll, enam kõige lootusetum polegi :D Niiiii palju on veel selgeks teha ja küsida, aga küll see tuleb. Ajaga. Mhmhh. Ma olen rahul. Üldiselt. Ja sügis on! Mu lemmikaastaaeg. Ja mu suur juubel pole enam mägede taga. Nädalake veel ja... Hehh. Ma muidugi ei plaani üldse midagi, sest ma olen laisk. Aga eks näeb. Ma mõtlesin, et vastavalt sellele, kuidas ma inimestega kohtun, eks siis saab ka midagi välja mõelda. Kellega lähme kohvi jooma, kellega vallutame Eestimaad :) Ilusat sügist. Teile. Kõigile.





    

Aug 31, 2016

Muutused on tulekul

Ma olen energiast tühjaks pigistatud nagu sidrun. Ausalt. Täna on mul pärat kolme tööpäeva jälle vaba ja ma pole konkreetselt mitte midagi peale magamise teinud. Jeps. Ärkasin hommikul üles, kõht valutas, süda oli paha, ma olin üleni külma higiga kaetud. Suurepärane algus mu vabadele päevadele. Neelasin peoga valuvaigiteid, kaalusin kiirabi kutsumist ja jäin mingil hetkel uuesti magama. Vot sellistel aegadel olen ma õnnelik oma raugastunud koera üle, kes armastab magamist isegi rohkem kui mina. Teda ei pea üldse veenma päeva voodis veetma. Kui mina kella kuue ajal (õhtul) lõpuks ärkasin ja tundsin, et parem on olla ja peaks vist proovima midagi natuke süüa, siis koer magas veel tund aega ja ärkas alles kell seitse (õhtul). Sest why not
Uudiseid nii palju, et ma hakkan septembrist töökohta vahetama. Ma armastan küll kõiki oma kauneid ja kalleid töökaaslasi, aga uues kohas lubatakse 12-tunniseid vahetusi (ainult!!! jeesus! 12 tundi!!) ja paremat palka (kaa guud, aga 12-tunnised vahetused on põhilised. Praeguses kohas ma alla 14 tunni küll kuidagi ei pääse). Homme lähen uude kohta pabereid allkirjastama. Ja umbkaudu 5. septembrist siis alustan. Hetkel olen ma positiivselt meelestatud, et hullem ikka olla ei saa kui praegu :D
Ehh. Teenindaja raske elu ja nii. Oma vabad päevad pühendan ma magamisele ja remondile, sest dushikabiin läks lõpuks vahetusse (vana lekkis üle terve vannitoa) ja sahver sai uue ukse (vana käis sissepoole, aga seal sees on juba ilmagi kitsas) ning jääkirstu (jeahhh, my new baby!!! Mu kõige lemmikum osa, lõpuks ometi on koht, kus seeni ja marju säilitada!! :D)
Minu legendaarsest super-woman-stiilis nädalavahetusest rääkides: jah, ma olin siin paar nädalat tagasi reedel järjest 21 tundi tööl, sain viis tundi magada, tegin laupäeval 13 tundi, sain kuus tundi magada ja siis pühapäeval olin jälle tööl. Õnneks tuli töökaaslane ja lasi mu poole kaheksast vabaks. Sai koju magama. Aga just see laupäevane päev on mu senise elu kõige veidram ja ulmelisem päev. Ausalt. Ma olin nii-nii magamata. Kella üheteistkümnest päeval kuni kümneni õhtul oli täielik andmine, ainult jooksmine ja katmine ja teenindamine ja linutamine ja kandikute tassimine. nagu maraton: teel kööki haarad klaasist paar lonksu jäävett, tagasiteel õnnestub ehk paar lonksu veel saada, aga meil polnud ausalt ka hetkegi WC või söömise jaoks. Lihtsalt täielik hullumaja. Ma siiralt ei tundnud õhtu lõpus enam oma laudkondi ära. Mulle tuldi ütlema, et ühed tahaksid desserti tellida, ma vaatan neid ja ütlen täiesti siiralt: "Mina küll ei tea, kes need inimesed on. Mina neid teenindanud ei ole." Mhmhh, selleks hetkeks olin ma nad lauda juhatanud, menüüd andnud, lobisenud nendega, neile jooke viinud ja kaks käiku ette kandnud. Ja ma ausalt ka ei tundnud neid ära. Vot selline laupäev. Ma olen hiljem mõelnud, et see oli vist isegi hea, et ma öösel nii magamata olin, sest ausalt, ma olin pool laupäeva mingis veidras udus ja ei tajunud seda olukorda täielikult, aga see oli ikka õudne. Maja oli kella ühest päeval kella kümneni õhtul konstantselt TÄIS. Ses mõttes, et isegi vabu toole väga ei olnud, vabadest laudadest rääkimata. Ooteaeg oli üle tunni enamasti, köögis oli hullumaja, baaris oli hullumaja, kliendid olid kurjad, teenindajad olid pisarates (mina käisin vahepeal salaja laos nutmas, sest no ausalt, ma olin lihtsalt nii väsinud ja kõik oli kole), vahepeal käisid hotellikülastajad veel toitu tuppa tellimas, mis oli kõige hullem, sest kui tellitakse kahekäiguline õhtusöök neljale ja teenindajaid on kokku neli, aga kõigil on korraga viis kuni seitse lauda, siis... Me kahekesi siis tormasime, mina sain karriläraka valgele pluusile, aga vahetada ka ei olnud, eks ma siis jooksin ülejäänud õhtu kollaselaigulise pluusiga. 
Üldse võiksin ma oma neljast kuust teenindajana kirjutada umbes neli raamatut ja kuusteist esseed. Pidevalt juhtub midagi. Mina olen klientidele õlut selga kallanud, töökaaslane kallas ülikonnas kliendile supi sülle. Keegi pani tervituslauas vahuveinipudeli plahvatama, mina olen lauad segamini ajanud ja täiesti valedele inimestele püüdnud kalasuppi ette panna. Klient pidi kõrvallauast ise ütlema, et see supp on ikka tegelikult talle. Ma olen pidanud grupile kaetud kohvilauda füüsiliselt kaitsma teiste klientide eest, kes ausalt ka arvasid, et meil ongi kohv ja tee iseteeninduseks välja kaetud ja seda võib vabalt võtta. No ausalt. Ja igasugust toolide ja laudade ja vaagnate ja kandikute ja toolikatete ja marmiitide ja muude raskemate ja kergemate asjade tassimist ei pane enam peaaegu tähelegi. Mul pole mingi probleem kanda ühes käes kandikut 28 kohvitassiga ja teises vaagnat porgandikoogiga. Kumbki ei kukkunud õnneks maha. 
Mulle meeldivad vaiksed õhtud restoranis, kui kokad ja nõudepesijad ja ettekandjad kõik meie ettevalmistusruumis istuvad ja lobisevad. Need on head ajad. Kõik räägivad viimasel ajal ainult meie septembrikuust, kus mina lahkun ja restosse jääb põhikohaga tööle kaks tüdrukut. Mõned abilised veel aeg-ajalt, aga põhiliselt kaks. Ja septembri keskel on päev, kus meie (tavaliselt 42-kohaline restoran) peab lõunal ära toitlustama 260 inimest. 260!!! Kui ma sellele mõtlen, siis ma olen õnnelik küll, et ma uude kohta lähen. 260 inimest tähendab 520 nuga-kahvlit, 260 desserdilusikat (või kahvlit), 260 klaasi, leivataldrikut, kohvitassi, alustassi, kohvilusikat, eelroataldrikut, praetaldrikut, desserditaldrikut (või pokaali)... Ja see kõik tuleb neile katta, panna valmis kohv, vesi ja tee, teha leivakorvid ja võitaldrikud, tuua ära musti nõusid, müüa lisajooke, hiljem koristada kõik ruumid... Ja meie pisike köök, kus tavaliselt töötab korraga kaks kokka, peab hakkama saama kogu sellele inimmassile toitude tegemisega. Ma ei tea. Juba uuritakse minultki, kas ma sellel päeval ehk appi ei saaks minna. Ei tahaks küll väga. Aga samas... Minu kallid (varsti endised) töökaaslased peavad ju kõige sellega hakkama saama... Ja ma tean küll, kuidas sellistel päevadel iga kätepaar kulla hinnaga on. 
Ehh. Ühel õhtul juba naljatasime omakeskis, et peaks teenindajatele need ratastega ketsid muretsema.. Ainus miinus on see, et kui õigel ajal pidama ei saa, siis on oht otse läbi restorani kihutada ja koos praadidega trepist alla sõita. Aga keskmine kiirus kohe tõuseks ju. Vähemalt inimene näeb oma praade suurel kiirusel köögist tulemas. Mis siis, et need otse lauast mööda seilavad ja koos teenindajaga vastu seina põrutavad. Kõik saaksid natuke naerda ja oleksid palju leplikumad
Ja mul on ainult kaks tööpäeva veel jäänud! Jeahhh. Laupäeval on vanaema 80. juubel, see saab kindlasti tore olema. Korralik toiduorgia and so on. Perekonda pole ka kaua näinud. Things are looking nice, that's for sure.  
 

Aug 4, 2016

Were you ever really there?

Ma olen vähe kirjutanud, kuigi palju on juhtunud. Või noh, mis nüüd nii palju, peamiselt on lihtsalt räigelt tööd :
Aga me käisime kuu alguses L. ja M.-ga Peterburis, mis oleks olnud legendaarne reis, kui viie päeva jooksul oleks vihm korrakski järele jäänud. See oli ikkagi väga tore viis päeva, aga ilm rikkus meie plaanid natuke ära. Ei jõudnud me Peterhofi ega Tsarskoje Selosse, sest noh... Mis sa neid purskkaeve ikka vahid, kui nagunii purskab taevast pidevalt vett. Kella üheks-kaheks päeval olime me tavaliselt juba nii läbiligunenud, et oli vaja kiiremas korras hotelli kuivade riiete järgi tuterdada. Ja muidugi pakkisime me, naiivsed, ikka enamikus lühikesi suveriideid kaasa. Mul oli ainult üks kampsun ja ühed pikad püksid. Ei mingit kleidikandmist ega lühkareid ega midagi. Hmmhhh. 
Ja muidugi tuli pärast sellist eksprompt-puhkust pärast tööl kõik need päevad järgi teha, mis tähendab, et mu juuli on olnud üks suur töörabamine. Ja päris palju öötööd olen ma ka teha saanud. Ikka pulmade jätkupidudel. Mis on suurepärane, sest kogu rahvas on heas tujus ja tore on vaadata, kuidas inimesed lõbutsevad. Ja pruutide pulmakleite kadestada on ka kena. Mitte-suurepärane on see, et keegi ei taha hommikul lahkuda. Aga meil on restoranis vaja kella kuueks hiljemalt vaja hakata hommikusöögi buffeed üles katma, seega peaks viiest ikka koristama hakkama juba. No aga kuidas sa koristad, kui inimesed ikka veel tantsivad... :D Ehhh. 
Üldse olen ma elanud nii töörutiinis kui saab. Ikka hommikul kell kuus üles, kaheksaks tööle, keskööst koju, koera jalutama, üheks magama ja siis jälle kell kuus üles... Midagi muud selle graafiku kõrvalt küll teha ei jaksa. Oma vabad päevad magan ma enamuses maha, kuigi ma üritan ikka pingutada ja A. vahel väljasõitudele viia, et ta mu nägu päris ära ei unustaks. Seenemetsa oleme me ka paar korda jõudnud, meil siin on niiiiiiii palju seeni! Ma ei jõua ära oodata, et korteris jälle uuendustega peale saaks hakata (plaanis on augustis kõik ära teha) ja sahvrisse lõpuks jääkapi saaks osta. Ma tahan nii väga juba seeni ja marju ja asju varuda, aga hetkel on mul lausa olematu jääkapp, kuhu peale kahe paki ubade ja nelja kanakoiva suurt ei mahu. Hmmhgh. 
Tööl on põnevad päevad. Jalad hakkavad vaikselt harjuma, enam päris magamata öid valu pärast ei olegi, kuigi paiste kipuvad nad mul endiselt pärast suurt koormust minema. No et kui on ikka olnud kuusteist tundi lõppematut jooksmist ja jalulolekut, siis on teada, et järgmisel päeval on kingade jalgamahutamine probleemiks. 
Hakkasin juba lootma, et augustis saab lihtsam olema, graafik hakkab lõpuks ometi pika ja lühikese nädala printsiibil jooksma. Aga liiga vara hõiskasin. Homme lähen tööle kella kümneks, koju saan laupäeva hommikul kell kuus umbes, siis laupäeval kella üheteistkümneks hommikul tagasi tööle, öösel üheteistkümneni... Ja pühapäeval kella kaheksast hommikul jälle üheteistkümneni öösel. Et siis, esmaspäevaks olen täiesti surnud. Vot nii käib modernne orjapidamine. Rügad kolme eest, palka saad miinimumilähedaselt, vahel ütlevad bossid moka otast: "Saate ju hakkama küll. Tublid." Aitäh. 
Mulle meeldivad nii paljud asjad: atmosfäär, töökaaslased (kõige paremad üldse!), kliendid, teenindamine meeldib, mulle meeldib inimesi naeratama panna ja ausalt ka, ma üritan oma tagasihoidlike võimete piires ikka kliendile seda kõige-kõige paremat teeninduskogemust pakkuda... Aga ülemuste suhtumine ja see pidev ebausaldusväärne graafik ja see pidev kindlusetus... Ma ei oska sellest üle olla. Ma ei saa hakkama sellise asjaga, kus ma hommikul tööleminnes ei tea, mis kell ma koju saan, mis ootamatusi mulle kaela lükatakse, milliseid lisaülesandeid ma kiirkorras täitma pean hakkama (ja mitte niisama lisaülesandeid, mida ikka teha tuleb, vaid täiesti selliseid asju, mida ma ei peaks tegema, mida ma pole kunagi teinud ja mida ma konkreetselt ei oska ega tunne. Nutma ajab. Tahaks ju oma tööd kõige paremini teha.)
Muide, seda, et ma homme öösel tööl olen, sain ma teada täna. Sest graafikusse sellist asja ei märgita. Milleks? Las töö tuua ikka üllatusi ka. Täna saatsin kaks CV-d ära. Tõsiselt, ma enam ei jaksa. Oleks siis palk ka kolme inimese oma, aga ei. Üldse, mul on tunne, et kui ülemustel õnnestuks kuidagi läbi saada nii, et restoranis töötas aastaringi ja 24/7 üks inimene, siis nad oleksid üliõnnelikud. Mis seal siis ei ole: ööbib kohapeal, hommikul tööle, öösel paar tundi und, siis jälle samamoodi. Ideaalne ju. 
Mul on hetkel selline viha lihtsalt. Üleüldiselt. Sest mul on tunne, et pühapäeva ööks olen ma nii koolenud, et enam ei liigu käsi ega jalg. Mis mentaliteet see on, kus oma töötajad imetakse kogu entusiasmist ja motivatsioonist nii tühjaks kui saab, aga siis kurdetakse, kuidas kõik on nii ükskõiksed ja ei naeratagi pidevalt? Et kõigepealt ajad oma hobuse lombakaks, aga siis kurdad, kuidas sa millegipärast ühtki võidusõitu ei võida, täitsa lõpp, peab vist maha laskma ja uue ostma. 
Vabandage, ma lähen nüüd magama, see on mu viimane võimalus järgmise 34 tunni jooksul. Fudge this life. 

Jul 3, 2016

Piiritud inimvõimed!

Ma olen üsna kindel, et ma ei käi tegelikult tööl restoranis, vaid see on mingi salajane valitsuse uurimiskeskus, kus tehakse veidraid ja ebaharilikke inim-eksperimente. Ausalt. 
Ma olen suhteliselt oma võimete piiril tööl käinud praegu. Alla 14-tunniseid päevi ei eksisteeri. 16 tundi on suhteliselt tavaline. Üle selle pole ennekuulmatu. Mul on tööpäevade vahel üks-kaks vaba päeva mille jooksul ma saan oma jalad nii korda ja paistetuse nii alla, et töökingad jälle jalga mahuksid. Ja siis sama tambiga edasi. Jeedam, ma ütlen :D Hea uudis: kilod lausa sulavad. Selle tempoga olen ma järgmiseks suveks täitsa arvestatavas rannavormis
Täna on natukeseks ajaks muidugi rahu majas selle töövärgiga, sest me lähme tüdrukutega Venemaale. Täna öösel! Vaja ainult täna veel kõvasti rabada, ehk lastakse siis õhtul veidi varem ära, siis saab mõne tunni magada ja... Sankt Peterburg! Mina isiklikult ei ole veel jalga üle Vene piiri üldse tõstnudki, see saab nii vägev olema! Ja hirmus. Ikka hirmus ka. 
Kõigil meil kolmel on bussipiletid ja viisad olemas, apartement peaks meid ootama... Loodetavasti. Ja noh, ainus, mida ma otsustama pean, on kas võtta kaasa ujumisriided või ei? Hmmhhh. No igatahes on mul kott ainult osaliselt pakitud. Õnneks on öösel aega veel mõned asjad kotti loopida. Nimekiri on mul olemas, vaja ainult asjad välja otsida. 
Ma olen nii elevil ja nii väsinud ja nii unine ühel ajal!! :D