Aug 4, 2016

Were you ever really there?

Ma olen vähe kirjutanud, kuigi palju on juhtunud. Või noh, mis nüüd nii palju, peamiselt on lihtsalt räigelt tööd :
Aga me käisime kuu alguses L. ja M.-ga Peterburis, mis oleks olnud legendaarne reis, kui viie päeva jooksul oleks vihm korrakski järele jäänud. See oli ikkagi väga tore viis päeva, aga ilm rikkus meie plaanid natuke ära. Ei jõudnud me Peterhofi ega Tsarskoje Selosse, sest noh... Mis sa neid purskkaeve ikka vahid, kui nagunii purskab taevast pidevalt vett. Kella üheks-kaheks päeval olime me tavaliselt juba nii läbiligunenud, et oli vaja kiiremas korras hotelli kuivade riiete järgi tuterdada. Ja muidugi pakkisime me, naiivsed, ikka enamikus lühikesi suveriideid kaasa. Mul oli ainult üks kampsun ja ühed pikad püksid. Ei mingit kleidikandmist ega lühkareid ega midagi. Hmmhhh. 
Ja muidugi tuli pärast sellist eksprompt-puhkust pärast tööl kõik need päevad järgi teha, mis tähendab, et mu juuli on olnud üks suur töörabamine. Ja päris palju öötööd olen ma ka teha saanud. Ikka pulmade jätkupidudel. Mis on suurepärane, sest kogu rahvas on heas tujus ja tore on vaadata, kuidas inimesed lõbutsevad. Ja pruutide pulmakleite kadestada on ka kena. Mitte-suurepärane on see, et keegi ei taha hommikul lahkuda. Aga meil on restoranis vaja kella kuueks hiljemalt vaja hakata hommikusöögi buffeed üles katma, seega peaks viiest ikka koristama hakkama juba. No aga kuidas sa koristad, kui inimesed ikka veel tantsivad... :D Ehhh. 
Üldse olen ma elanud nii töörutiinis kui saab. Ikka hommikul kell kuus üles, kaheksaks tööle, keskööst koju, koera jalutama, üheks magama ja siis jälle kell kuus üles... Midagi muud selle graafiku kõrvalt küll teha ei jaksa. Oma vabad päevad magan ma enamuses maha, kuigi ma üritan ikka pingutada ja A. vahel väljasõitudele viia, et ta mu nägu päris ära ei unustaks. Seenemetsa oleme me ka paar korda jõudnud, meil siin on niiiiiiii palju seeni! Ma ei jõua ära oodata, et korteris jälle uuendustega peale saaks hakata (plaanis on augustis kõik ära teha) ja sahvrisse lõpuks jääkapi saaks osta. Ma tahan nii väga juba seeni ja marju ja asju varuda, aga hetkel on mul lausa olematu jääkapp, kuhu peale kahe paki ubade ja nelja kanakoiva suurt ei mahu. Hmmhgh. 
Tööl on põnevad päevad. Jalad hakkavad vaikselt harjuma, enam päris magamata öid valu pärast ei olegi, kuigi paiste kipuvad nad mul endiselt pärast suurt koormust minema. No et kui on ikka olnud kuusteist tundi lõppematut jooksmist ja jalulolekut, siis on teada, et järgmisel päeval on kingade jalgamahutamine probleemiks. 
Hakkasin juba lootma, et augustis saab lihtsam olema, graafik hakkab lõpuks ometi pika ja lühikese nädala printsiibil jooksma. Aga liiga vara hõiskasin. Homme lähen tööle kella kümneks, koju saan laupäeva hommikul kell kuus umbes, siis laupäeval kella üheteistkümneks hommikul tagasi tööle, öösel üheteistkümneni... Ja pühapäeval kella kaheksast hommikul jälle üheteistkümneni öösel. Et siis, esmaspäevaks olen täiesti surnud. Vot nii käib modernne orjapidamine. Rügad kolme eest, palka saad miinimumilähedaselt, vahel ütlevad bossid moka otast: "Saate ju hakkama küll. Tublid." Aitäh. 
Mulle meeldivad nii paljud asjad: atmosfäär, töökaaslased (kõige paremad üldse!), kliendid, teenindamine meeldib, mulle meeldib inimesi naeratama panna ja ausalt ka, ma üritan oma tagasihoidlike võimete piires ikka kliendile seda kõige-kõige paremat teeninduskogemust pakkuda... Aga ülemuste suhtumine ja see pidev ebausaldusväärne graafik ja see pidev kindlusetus... Ma ei oska sellest üle olla. Ma ei saa hakkama sellise asjaga, kus ma hommikul tööleminnes ei tea, mis kell ma koju saan, mis ootamatusi mulle kaela lükatakse, milliseid lisaülesandeid ma kiirkorras täitma pean hakkama (ja mitte niisama lisaülesandeid, mida ikka teha tuleb, vaid täiesti selliseid asju, mida ma ei peaks tegema, mida ma pole kunagi teinud ja mida ma konkreetselt ei oska ega tunne. Nutma ajab. Tahaks ju oma tööd kõige paremini teha.)
Muide, seda, et ma homme öösel tööl olen, sain ma teada täna. Sest graafikusse sellist asja ei märgita. Milleks? Las töö tuua ikka üllatusi ka. Täna saatsin kaks CV-d ära. Tõsiselt, ma enam ei jaksa. Oleks siis palk ka kolme inimese oma, aga ei. Üldse, mul on tunne, et kui ülemustel õnnestuks kuidagi läbi saada nii, et restoranis töötas aastaringi ja 24/7 üks inimene, siis nad oleksid üliõnnelikud. Mis seal siis ei ole: ööbib kohapeal, hommikul tööle, öösel paar tundi und, siis jälle samamoodi. Ideaalne ju. 
Mul on hetkel selline viha lihtsalt. Üleüldiselt. Sest mul on tunne, et pühapäeva ööks olen ma nii koolenud, et enam ei liigu käsi ega jalg. Mis mentaliteet see on, kus oma töötajad imetakse kogu entusiasmist ja motivatsioonist nii tühjaks kui saab, aga siis kurdetakse, kuidas kõik on nii ükskõiksed ja ei naeratagi pidevalt? Et kõigepealt ajad oma hobuse lombakaks, aga siis kurdad, kuidas sa millegipärast ühtki võidusõitu ei võida, täitsa lõpp, peab vist maha laskma ja uue ostma. 
Vabandage, ma lähen nüüd magama, see on mu viimane võimalus järgmise 34 tunni jooksul. Fudge this life. 

2 comments:

Relika McNulty said...

Issand. Mulle hakkas oma töö järsku nii meeldima....

Arbuusisuhkur said...

Edit: laupäeval olin tööl kella 11-st hommikul kella poole üheni öösel. Ja kuna meil püstitati ühe suure ürituse raames külastatavusrekordeid, siis kella 13-st kella 23-ni polnud kordagi aega isegi WC-s käia. Konkreetselt täismaja terve aeg. TERVE AEG. Ja mul seda kõike pärast 4-tunnist ööund. Ja teised kaks tüdrukut olid esimesi päevi tööl. Sest vattahekk, lõbus peab olema.