Muutused on tulekul

Ma olen energiast tühjaks pigistatud nagu sidrun. Ausalt. Täna on mul pärat kolme tööpäeva jälle vaba ja ma pole konkreetselt mitte midagi peale magamise teinud. Jeps. Ärkasin hommikul üles, kõht valutas, süda oli paha, ma olin üleni külma higiga kaetud. Suurepärane algus mu vabadele päevadele. Neelasin peoga valuvaigiteid, kaalusin kiirabi kutsumist ja jäin mingil hetkel uuesti magama. Vot sellistel aegadel olen ma õnnelik oma raugastunud koera üle, kes armastab magamist isegi rohkem kui mina. Teda ei pea üldse veenma päeva voodis veetma. Kui mina kella kuue ajal (õhtul) lõpuks ärkasin ja tundsin, et parem on olla ja peaks vist proovima midagi natuke süüa, siis koer magas veel tund aega ja ärkas alles kell seitse (õhtul). Sest why not. 
Uudiseid nii palju, et ma hakkan septembrist töökohta vahetama. Ma armastan küll kõiki oma kauneid ja kalleid töökaaslasi, aga uues kohas lubatakse 12-tunniseid vahetusi (ainult!!! jeesus! 12 tundi!!) ja paremat palka (kaa guud, aga 12-tunnised vahetused on põhilised. Praeguses kohas ma alla 14 tunni küll kuidagi ei pääse). Homme lähen uude kohta pabereid allkirjastama. Ja umbkaudu 5. septembrist siis alustan. Hetkel olen ma positiivselt meelestatud, et hullem ikka olla ei saa kui praegu :D
Ehh. Teenindaja raske elu ja nii. Oma vabad päevad pühendan ma magamisele ja remondile, sest dushikabiin läks lõpuks vahetusse (vana lekkis üle terve vannitoa) ja sahver sai uue ukse (vana käis sissepoole, aga seal sees on juba ilmagi kitsas) ning jääkirstu (jeahhh, my new baby!!! Mu kõige lemmikum osa, lõpuks ometi on koht, kus seeni ja marju säilitada!! :D)
Minu legendaarsest super-woman-stiilis nädalavahetusest rääkides: jah, ma olin siin paar nädalat tagasi reedel järjest 21 tundi tööl, sain viis tundi magada, tegin laupäeval 13 tundi, sain kuus tundi magada ja siis pühapäeval olin jälle tööl. Õnneks tuli töökaaslane ja lasi mu poole kaheksast vabaks. Sai koju magama. Aga just see laupäevane päev on mu senise elu kõige veidram ja ulmelisem päev. Ausalt. Ma olin nii-nii magamata. Kella üheteistkümnest päeval kuni kümneni õhtul oli täielik andmine, ainult jooksmine ja katmine ja teenindamine ja linutamine ja kandikute tassimine. nagu maraton: teel kööki haarad klaasist paar lonksu jäävett, tagasiteel õnnestub ehk paar lonksu veel saada, aga meil polnud ausalt ka hetkegi WC või söömise jaoks. Lihtsalt täielik hullumaja. Ma siiralt ei tundnud õhtu lõpus enam oma laudkondi ära. Mulle tuldi ütlema, et ühed tahaksid desserti tellida, ma vaatan neid ja ütlen täiesti siiralt: "Mina küll ei tea, kes need inimesed on. Mina neid teenindanud ei ole." Mhmhh, selleks hetkeks olin ma nad lauda juhatanud, menüüd andnud, lobisenud nendega, neile jooke viinud ja kaks käiku ette kandnud. Ja ma ausalt ka ei tundnud neid ära. Vot selline laupäev. Ma olen hiljem mõelnud, et see oli vist isegi hea, et ma öösel nii magamata olin, sest ausalt, ma olin pool laupäeva mingis veidras udus ja ei tajunud seda olukorda täielikult, aga see oli ikka õudne. Maja oli kella ühest päeval kella kümneni õhtul konstantselt TÄIS. Ses mõttes, et isegi vabu toole väga ei olnud, vabadest laudadest rääkimata. Ooteaeg oli üle tunni enamasti, köögis oli hullumaja, baaris oli hullumaja, kliendid olid kurjad, teenindajad olid pisarates (mina käisin vahepeal salaja laos nutmas, sest no ausalt, ma olin lihtsalt nii väsinud ja kõik oli kole), vahepeal käisid hotellikülastajad veel toitu tuppa tellimas, mis oli kõige hullem, sest kui tellitakse kahekäiguline õhtusöök neljale ja teenindajaid on kokku neli, aga kõigil on korraga viis kuni seitse lauda, siis... Me kahekesi siis tormasime, mina sain karriläraka valgele pluusile, aga vahetada ka ei olnud, eks ma siis jooksin ülejäänud õhtu kollaselaigulise pluusiga. 
Üldse võiksin ma oma neljast kuust teenindajana kirjutada umbes neli raamatut ja kuusteist esseed. Pidevalt juhtub midagi. Mina olen klientidele õlut selga kallanud, töökaaslane kallas ülikonnas kliendile supi sülle. Keegi pani tervituslauas vahuveinipudeli plahvatama, mina olen lauad segamini ajanud ja täiesti valedele inimestele püüdnud kalasuppi ette panna. Klient pidi kõrvallauast ise ütlema, et see supp on ikka tegelikult talle. Ma olen pidanud grupile kaetud kohvilauda füüsiliselt kaitsma teiste klientide eest, kes ausalt ka arvasid, et meil ongi kohv ja tee iseteeninduseks välja kaetud ja seda võib vabalt võtta. No ausalt. Ja igasugust toolide ja laudade ja vaagnate ja kandikute ja toolikatete ja marmiitide ja muude raskemate ja kergemate asjade tassimist ei pane enam peaaegu tähelegi. Mul pole mingi probleem kanda ühes käes kandikut 28 kohvitassiga ja teises vaagnat porgandikoogiga. Kumbki ei kukkunud õnneks maha. 
Mulle meeldivad vaiksed õhtud restoranis, kui kokad ja nõudepesijad ja ettekandjad kõik meie ettevalmistusruumis istuvad ja lobisevad. Need on head ajad. Kõik räägivad viimasel ajal ainult meie septembrikuust, kus mina lahkun ja restosse jääb põhikohaga tööle kaks tüdrukut. Mõned abilised veel aeg-ajalt, aga põhiliselt kaks. Ja septembri keskel on päev, kus meie (tavaliselt 42-kohaline restoran) peab lõunal ära toitlustama 260 inimest. 260!!! Kui ma sellele mõtlen, siis ma olen õnnelik küll, et ma uude kohta lähen. 260 inimest tähendab 520 nuga-kahvlit, 260 desserdilusikat (või kahvlit), 260 klaasi, leivataldrikut, kohvitassi, alustassi, kohvilusikat, eelroataldrikut, praetaldrikut, desserditaldrikut (või pokaali)... Ja see kõik tuleb neile katta, panna valmis kohv, vesi ja tee, teha leivakorvid ja võitaldrikud, tuua ära musti nõusid, müüa lisajooke, hiljem koristada kõik ruumid... Ja meie pisike köök, kus tavaliselt töötab korraga kaks kokka, peab hakkama saama kogu sellele inimmassile toitude tegemisega. Ma ei tea. Juba uuritakse minultki, kas ma sellel päeval ehk appi ei saaks minna. Ei tahaks küll väga. Aga samas... Minu kallid (varsti endised) töökaaslased peavad ju kõige sellega hakkama saama... Ja ma tean küll, kuidas sellistel päevadel iga kätepaar kulla hinnaga on. 
Ehh. Ühel õhtul juba naljatasime omakeskis, et peaks teenindajatele need ratastega ketsid muretsema.. Ainus miinus on see, et kui õigel ajal pidama ei saa, siis on oht otse läbi restorani kihutada ja koos praadidega trepist alla sõita. Aga keskmine kiirus kohe tõuseks ju. Vähemalt inimene näeb oma praade suurel kiirusel köögist tulemas. Mis siis, et need otse lauast mööda seilavad ja koos teenindajaga vastu seina põrutavad. Kõik saaksid natuke naerda ja oleksid palju leplikumad. 
Ja mul on ainult kaks tööpäeva veel jäänud! Jeahhh. Laupäeval on vanaema 80. juubel, see saab kindlasti tore olema. Korralik toiduorgia and so on. Perekonda pole ka kaua näinud. Things are looking nice, that's for sure.