Dec 31, 2015

2015 saab mõne tunni pärast läbi

Aasta hakkab lõppema, pühad on praktiliselt möödas, mina olen oma suure väsimuse peaaegu välja puhanud... Ja on aeg kogu see värk nüüd kuidagi kokku võtta, et saaks uuel aastal puhtalt lehelt alustada. Jõulud olid toredad, aga hirmus tegusad. Nüüd on mul siis aastavahetus hästi rahulik ja vaikne - oleme koeraga kodus, teeme kanaga seenerisottot, sööme mandariine ja vaatame telekast kõik aastavahetuse programmid ära :) Kuidagi tagurpidi, et jõulud peaksid ju muidu rahuaeg olema... 
Nüüd on siis see kokkuvõtete koht. Ma mõtlesin, et teeks sel aastal nii, et jagaks mõned mõttelised auhinnad, kiidaks head, laidaks halba, meenutaks inimesi ja kohti. Ja palun trummipõrinat...





Arbuusisuhkru lemmikblogi 2015Kass, kes kõnnib omapead

Arbuusisuhkru populaarseim postitus 2015Positiivse mõtlemise jõud 

Arbuusisuhkru Aasta Inimene 2015:  Neid on tegelikult kaks. Aitäh, teile, kaks toredat noormeest, kes te päästsite mind kindlast surmas Rakvere Kära Kantsi trepil. Kui te mu veel kunagi üles leiate, siis šampa on minu poolt. Ma räägin neist kangelastest SIIN.

Arbuusisuhkru Aasta Pahalane 2015Vanaisa-Zorro

Arbuusisuhkru Aasta Raamat 2015:  Nikki Sixxi "This Is Gonna Hurt". Selle raamatu peal ma kirjutan kõik oma  kirjad, selle peal ma hoian oma kohvikruusi, joonistasin kõik oma jõulukaardid... Ja seda oli omal ajal tore lugeda ka. Lihtsalt see on ülihea suuruse ja kõvade kaantega raamat, mida saab kasutada äärmiselt mitmekülgselt. 

Arbuusisuhkru Aasta Lollus 2015:  Ostsin eile koju uued supikausid. Ilusad, helerohelised. Jumaldan neid, nende ostmine ei olnud lollus. Aga miks pagana pärast on iga keraamilise kausi peal kolm superliimiga kleebitud silti, mida saab maha ainult kuuma veega leotades?? Nagu ausalt, selleks, et saaks kausse kasutada, kulutasin ma esialgu liitrite kaupa vett. Väga ebasõbralik meie planeedi vastu. 

Arbuusisuhkru Aasta Tegu 2015:  Ma võtsin ennast kätte. Hakkasin tablette mugima, läksin arsti juurde, võtsin end töötuna arvele, saatsin CV-sid laiali. Esimesed beebisammud. Aga ikkagi.

Arbuusisuhkru Aasta Üritus 2015:  Kolimine. Linnalähedalt maalt linnast kaugele maale. Nüüd ma saan aeg-ajalt teha postitusi elust maal.

Arbuusisuhkru Aasta Sõber 2015: Magic Show April Trick. Minu ligi 16-aastane siiditerjer. Kui keegi peaks nüüd tema täisnime guugeldama ja ta saatuse vastu huvi tundma, siis ma tahaksin kinnitada, et ta elab endiselt. Ja ma tahaksin loota, et me oleme kambaga talle üsna õnneliku eksistentsi taganud. 




Arbuusisuhkru Aasta Sõltuvus 2015: Haribo Jelly Beans. Aga ma võin neist iga kell loobuda, kui ma tahan. Ausalt. 

Arbuusisuhkru Aasta Fänn 2015: Tiina. Sa tead, kes sa oled. Jätka samas vaimus.

Arbuusisuhkru Ametlik Aastavahetuse Toit 2015: Seenerisotto. Esimest korda teen. Tuleb raudselt imeline. Update: Tegin. Imeline just ei tulnud, aga esimese korra kohta päris nämma. Arenguruumi on. Kui keegi ka proovida tahab, siis retsepti saab SIIT.

Arbuusisuhkru Aasta Meelelahutaja 2015: Mina. Ise. Sest ma olen iga seltskonna hing.

Arbuusisuhkru Aasta Suurim Toetaja 2015: Ema. Sa tead, kes sa oled. Jätka samas vaimus.

Arbuusisuhkru Aasta Elamus 2015: Viimase Öö Õigus. Rakvere Teater. See oli maagiline.

Arbuusisuhkru Lemmik Vaatamisväärsus 2015: Hara lahe allveelaevade baas ja mahajäetud sõjaväehooned. Käisin mitu korda. Esimene kord oli lahedam, teisel korral olin õdedega ja need karjusid kogu aeg ja tahtsid mulle uksega näkku lüüa.

Arbuusisuhkru Aasta Muusikapala 2015:



Sest kui sina juba kord oled Revolveri fänn, siis sina selleks ka jääd. Ja see on väga hea lugu. Ja filosoofiliselt mõõtmatult sügav.

Arbuusisuhkru Aasta Idee 2015: Hankida kirjasõpru. Kirjutada reaalseid kirju - paberile. Pastakaga. Saada selliseid armsaid paberkirju oma postkasti. Tunda end rohkem maailmaga kontaktis olevat.

Arbuusisuhkru Suurim Nutukas 2015A Little Bit Of Heaven. Sattusin kogemata telekast nägema. Vaatasin lõpuni. Nutsin nagu väike laps. Nii ilus! Nii traagiline! Nii armas! Nii kohutav! NII ÕUDNE!!!

Arbuusisuhkru Aasta Parim Filmielamus 2015: Intern. Just vaatasin. Peamiselt jäi peale seda filmi mulle hägune teadmine, et mul on jubedalt vaja vaarikakarva pintsakut. JUBEDALT on vaja.

Arbuusisuhkru Reisielamus 2015: Portugal. Aga tegelikult ka Eesti. Me oleme sel aastal päris palju mööda kodumaas ringi retkanud ja avastanud, et Eesti on täis põnevaid väikeseid muuseume ja paikasid.

Arbuusisuhkru Uusaasta lubadus 2016: Koostada lugemisnimekiri ja lugeda igal kuul paar sinna kuuluvat raamatut. Saada tööinimeseks. Klammerduda vähem inimeste ja harjumuste külge.Update: ma lisasin end Goodreadsi, sest neil on päris hea ülevaade kogu sellest raamatumajandusest. Homsest peaks saama nende 2016. aasta lugemisväljakutsega ühineda, ma tahaksin väga seda teha.

Vot nii. 2015 oli vaikne ja rahulik aasta. Loodame, et 2016 tuleb natuke hullumeelsem ja muutusterohkem. Oleks vist aeg.

Head uut aastat kõigile!

Dec 20, 2015

Ma olen paha laps

Kell on pool kaks öösel. Mu süda taob, kui ma kikivarvul trepikojas hiilin. Pagan. Jälle tulin hilja. Teist päeva järjest juba olen tundide kaupa kodust ära olnud. Nüüd ma alles saan... 
Keeran ukse lukust lahti. Esiku tuli põleb. See on hea, sest välisukse ees on pikali WC prügikast. Kogu selle sisu on esikus laiali. Vähemalt ma ei komista. Ja siis see algab. Esimesed kaks sekundit seisame natuke ehmunult vastamisi. Mina ja tema. Minul on kindlasti ülisüüdlaslik ilme näol, suur supipott kaenlas (sest ma tulin sünnipäevalt ja minnes oli selles potis salat. Enam ei ole) ja ma püüan iga hinna eest mitte prügikasti astuda. Tema vaatab mind natuke ehmunult, aga süüdistavalt. Tal ripub endiselt alahuule küljes tükike salvrätikut, mille ta prügikastist on leidnud. Ta tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab röökima. Maja kajab. Tal pole sõnu vajagi, et ma mõistaksin, et kui ta rääkida oskaks, siis oleks õhk sõimusõnadest sinine. Mu koer ametlikult vihkab mind. 
See oli siis eilne öö. Ja teine öö järgemööda, kus ma peale keskööd koju saabusin. Eile oli muidugi absoluutselt esimene kord, kui koer oli prügikasti esikusse kolinud ja selle välisukse ees laiali lammutanud. Aga noh... Meie suhe ei olegi ideaalne. Mina sain igatahes tillukese õe sünnipäeval käia, sinna kartulisalatit ja väga special porgandikoogi viia :D Päris hea tuli ka, ja ma olin vist ainuke, kes arvas, et biskviidis oleks võinud terake rohkem suhkrut olla. Pidu oli ka väga äge, sai viktoriini teha ja lauamänge mängida ja lobiseda ja igast häid asju süüa ja... Ja üliägeda grupipildi saime ka :D 
Üleeile käisime me A. ja M.-ga Tunne Päälinna retkel. Meie plaanis oli natuke rohkem kohti, aga lõpuks jõudsime ainult KUMUsse, Lennusadamasse ja vanalinna/jõuluturule. Noh, eks siis tuleb kunagi veel üks reis teha :D Muidugi ei saanud kõik ideaalne ja roosamannane olla. Ma suutsin Kristiine parklas tagurdada vastu tagurdavat autot. Et siis: me mõlemad tahtsime lahkuda, aga kumbki ei pannud tähele, et me lahkume korraga ja saame keskel paratamatult kokku. Õnnelik õnnetus oli: kummalgi autol polnud silmaga nähtavaid kahjustusi ja me lahkusime sõpradena. Üks liinibuss püüdis mind Viru Keskuse jooksul põgusalt pannkoogiks litsuda, aga kuidagi õnnestus meil ka sellest intsidendist terve autoga pääseda. Võib vist reisi õnnestunuks lugeda :D
Ja nüüd on jõulud ametlikult ukse ees!! Ja ma teen menüüd ja ostunimekirja ja imetlen oma kuusepuud ja mul on kingid ostetud ja nad on juba kuuse all ja... Ehhh, ma olen nii rahul. Juba mõne päeva pärast on pere kodus, jõulupart säriseb ahjus, saab kinke jagada ja piparkooke krõbistada... Vanaema juures on plaan käia, suguvõsa üle vaadata. Ma lubasin vanaemale, et me talle kinke ei vii. ta on selline veider meil. Saime kokkuleppele, et ma küpsetan siis koogi. Nüüd ma ragistangi ajusid, et kas teen selle sama porgandi-muskaatpähkli-kaneelibiskviidi ja laimi-toorjuustukreemiga koogi või midagi uut ja põnevat... Tahaks midagi erilisemat igatahes, mitte mingit lihtsat kringlit või taolist asja.. Ma pean kohe mõtlema. Kui kellelgi on ideid, siis saatke minu suunas teele. 
Ma panen teile vahepeal mõned põnevamad pildikesed päälinnast: 









  

Dec 9, 2015

Toidupank ja jõuluaeg

Tahaks ikka ju kõiki abivajajaid aidata, kõigile headele eesmärkidele õla alla panna... Aga ise tahaks ka ära elada. Okei, ma laaberdan oma finantse teatripiletitele ja jõulukinkidele ja... Võiks ju palju rohkem annetada ja toetada ja teha. Aga oma võimaluste piires ma ikka püüan. Täna on see teema mul eriti peas, sest igal pool räägitakse Toidupanga kehvast olukorrast. Kohe päris-päris kehvast olukorrast. 
Mul hakkab selle teema pärast kurb. Kui palju on Eestis inimesi, kes sellist toiduabi igapäevaselt vajavad? Kui palju on lapsi, kelle ainus magus tuleb Toidupanga kaudu, mitte vahetundide ajal kooli puhvetist? Mina neid vastuseid ei tea. Ja ei julge uurida ka, ma vist ei suudakski siis enam jõule pidada. Ma mäletan siiani elavalt, kuidas aastaid ja aastaid ja aastaid tagasi töinasin ma nädal enne jõule mitu päeva nagu väike laps, sest ma lugesin lehest, et Virumaal oli väike poiss, kes käis poes vargil, et tal ja ta väikesel õel oleks midagi süüa ja mingidki jõulud. Kõik detailid on mul praeguseks meelest läinud, aga see kurbus ja õudus ja uskumatus... Need on jäänud. Sellest konkreetsest juhtumist on praeguseks nii palju aega möödas, et ma usun, et need õde-venda on praeguseks juba suureks kasvanud. Loodetavasti on neil hästi ilusad ja armsad ja armastust täis pühad. Aga kui palju on teisi, neid, kes on just praegu just samas olukorras? 
Mina tegin Toidupangale püsikorralduse. 10 eurot kuus on raha, mille ma muidu tõesti mõne teatripileti või uute kõrvarõngaste peale magama paneksin. Kumbagi pole mulle eluliselt vaja. Kummagi puudumise pärast ei istu ma öösel üleval ega nuta patja. 10 eurot on mulle, jah, häbi tunnistada, summa, mille puudumist oma pangakontol ma praktiliselt ei märkagi. Mul on meeletult vedanud. Paljudele on kümme eurot kuu lõpus hoomamatu summa. Summa, mis päästaks päris mitu päeva nälja käest. 
Ma ei tahaks mõelda, et kusagil on mõni pere, kes läheb jõululaupäeval vara magama, sest... Milleks unistada piparkookide glasuurimisest või seapraest, kui pole makarone lauale panna? Ja kingitused, mis kingitused? Muidugi tahan ma teeselda, et sellist olukorda ei ole olemas. Et kõik on ilus ja roosa ja kõik Eesti ja maailma pered istuvad pühade ajal toidust lookas laudade ääres, rebivad kingipakkidelt läikivat paberit, teevad perepilte ja ehitavad õues koos lumememme. Või midagi. Muidugi tahan ma mõelda, et olukord on ülepaisutatud ja tegelikult... Tegelikult... Tegelikult... 
Oh, pagan. Armsad lugejad. Tehke mulle jõulukink. Laske mul edasi teeselda, et nälga pole olemas ja kümme eurot ei ole kellelegi uskumatult suur summa ja... Teeme kellelgi jõulud helgemaks. Teeme oma kallitele kolm eurot väiksemad kingid ja kingime selle väikese-väikese summa hoopis kellelegi, kellele see on TÕELINE raha. Kellele see väike summa ostab TÕELISE toidukorra. Isegi, kui sinu võimuses on ohverdada igas kuus üksainuke euro. Aga see euro läheb kusagile, kus seda tõeliselt vaja on. Ma ei tea. Muudame maailma, rahvas. 
Kui viimane Toidupanga toidukogumise kampaania Rakveres toimus, siis olime meie tillukese õega ka parajasti poodides. Ja me võtsime asja tõsiselt. Natuke naljakas oli isegi arutada, et milline purgisupp võiks suurperedele meeldida või milliseid maiustusi laste jaoks osta... Nagu oma perele šoppaks :) Aga lõpuks läks meie toidukotiga võrdne osa Toidupanga kärru. Sest damn, kui mul juba on võimalik. Nüüd peakski uurima, millal nad jälle siinkandis on, ja nende käru piparkooke ja mandariine ja piparkoogitainast ja asju täis laadima. Jõulud on ju tulemas. 
Muudame maailma, rahvas. Ja kui me maailma muuta ei suuda, siis muudame ühe pere jõulusid näiteks. Mina ise ei oska kellegi ukse taha koputama minna, et minu ostetud päts leiba ja tükk juustu saaksid kellelegi, kes just parajasti võileivast unistab. Sellepärast delegeerin ma selle ülesande neile, kes asja jagavad. Ja müts maha nende ees! Eriti nende suurepäraste, imeliste, armsate inimeste ees, kes teevad vabatahtliku tööd. Ja ma ei mõtle siinkohal ainult Toidupanka. Ma mõtlen kõiki vabatahtlikke, töötagu nad varjupaigas või vanadekodus või lasteaias või kus iganes. Te olete ilusad inimesed. Olgu teil maailma kõige ilusamad jõulud. 

Ja nüüd, mu vähesed, aga kindlasti hästi heasüdamlikud ja pehmikutest lugejad. Vut-vutt heategusid tegema :) Nimetagem end heategevusmaffiaks. Meie muudamegi maailma. Ühe euro kaupa kuus. Aga me muudame. 


     

Dec 8, 2015

Rakvere Teater viib mu hauda

Aidake! Rakvere Teatril on soodusmüük ja mul ei ole mitte mingit enesekontrolli :D Ma konkreetselt ostsin piletid kõigile veel nägemata etendustele :D Nagu... KÕIGILE. Mida on palju. Ma veebruaris muud ei saagi, kui teatri vahet saagida. Miks??? Miks, Rakvere Teater?? Miks sa seda mulle teed??!! :D
No igatahes. Mul on detsembris veel kaks teatrikülastust ees, neist üks Tallinnas ja teine Rakveres. Jaanuaris on üks etendus... Ja veebruaris on... viis... :D Ärge enam kunagi mulle öelge, kui teatrisse saab odava raha eest. Ma keeran täitsa ära :D 
Samas, alati polegi soodukaga pileteid vaja. Kui Jane Eyre veel mängukavas oli, siis ma käisin seda kokku vist mingi seitse või kaheksa korda vaatamas... Ja ma ostsin ikka täishinnaga pileteid :D Ehhh. Kui Rakvere Teater kunagi aasta Fänni tiitlit välja hakkab andma, siis ma kandideerin, ma ennustan, et mu võiduvõimalus on keskmisest suurem. 
Hetkel soovitan ma kõigil nende 10-euro diili kasutada ja osta piletid sellisele etendusele nagu Viimase Öö Õigus. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head näinud. See oli korraga lootusrikas ja traagiline ja inimlik ja ilus ja... Minge. Praegu on soodne aeg, ja see on väärt asi, millele oma aega ja raha kulutada :) Ma tulin jälle üle pika aja teatrist ülirahulolevana. Alati see ei õnnestu. Isegi Rakveres mitte. Kahjuks. 
Teine põnev ostusoovitus veel: ma hankisin endale üle aastate jälle lõhna. Ma olen sellega täitsa rahul. Ja see näeb välja nagu aknapesuvedelik :D Ma tegin teile pilti ka: 


Vott, kus hea kingiidee! Ärge nüüd öelge, et ma pole popp ja ajakohane. Kõik minu väikeste fännide nimel.
   
 
Sa ainult teeskled veel, et kõik on sama. 
Et meie vahel pole enam sõnu vaja. 
On jäänud ainult kaugus veel. Ja vaikus. 
See oli kõik, mis lahkudes mu meeles kaikus. 

Mu peas on ütlemata sõnad nagu kuulid:
Nad purustavad, langemata iialgi mu huulilt. 
Ma põgenen, sest sinu näitemäng on valus, 
Sina oled õnnelik, kui mina ainult talun. 

Nii ma jooksingi, sest sõnad olid läinud.
Reaalsuseks sai üksindus, mis on me vahel käinud
Ära ainult valeta ja ütle: "Kõik on hästi.
Surmaeelne valu ei või kesta igavesti. 

Meist on saanud ainult killud nüüd. Ja kaja. 
Kas tõesti on neid varje püüda vaja? 
Kord oli kõik, nüüd pole mitte miski. 
Ei muutu olematuks see, mis lõpus puruks kisti.

Kui mina jooksen eest, siis sina ronid peitu. Alati
Kumbki meist ei teadnud reegleid - kes siis lugema jäi sajani? 
Jääb mängida veel viimne veniv vaatus. 
Kas kõik on meie teha? On see kõigest saatus? 
 

Dec 7, 2015

Ballett, torm ja piparkoogid

Mul on olnud väga põnevad paar viimast päeva. Ma käisin reedel oma kalli P. uut beebit imetlemas, viisime kinke ja noh... Mina nässerdasin lapsukest. M. ja A. ei tahtsid teda ainult eemalt jõllitada :D Noh, mulle jäigi siis rohkem kussutamist ja kallistamist ja nätserdamist. Ma tulin ära nii heas tujus, tahaks oma perre ka sellist väikest mupsikut. Noh, mitte ise neid toota, aga õed võiks küll varsti peale hakata. Mis me ootame? Ma saan beebidega nii hästi läbi :D 
Laupäeval oli mul tillukese õega kvaliteetaeg, ärkasin kell seitse, jalutasin koera ära, jõin kohvi, vuhkisin end nii ilusaks kui ma suutsin, ja sõitsin Tallinna. Kui ma lubatud ajal kohale jõudsin, ei olnud tema hommikumantlist kaugemale saanud. Uskumatu, aga tõsi :D Passisin siis ta korteriuksel, vaatasin ta poolikut remonti, imetlesin tapeeti ja ootasin. Kui me lõpuks liikuma saime, jäime me väga täpselt maha sellest bussist, millele me rihtisime ja ühtki taksot ka lähikonnas polnud. No ausalt. Mis siis ikka, ootasime järgmist bussi ja arvutused ütlesid, et suhteliselt täpselt peaksime ikka jõudma. Läksime Estoniasse Pähklipurejat vaatama. See oli nii ilus ja armas! Täitsa jõulutunne tuli peale... Ainuke miinus oli see, et saal oli kolmveerandist saati lapsi täis. Ja lapsed väsivad suhteliselt ruttu. Kui esimese vaatuse ajal oli kõik veel enamvähem kontrolli all, siis teiseks käis saalis juba korralik mürgel. Ja me saime osa ka ümbritsevate täiskasvanute tihedast ja informatiivsest reportaažist laval toimuvast. Ära otseselt kogemust ei rikkunud, aga keskendumist veidi segas küll. Ma ei oleks arvanud, et nii paljud inimesed oma alla seitsmeaastasi balletti vaatama veavad. Mõned, ma usun, on oma võsukeste intelligentsi ja keskendumisvõimet üle hinnanud. Ega kõik lapsed ei saagi geeniused olla :D Linnast lahkudes ma mõtlesin sellele, et turisti jaoks võib meie pealinn ikka üks väga põnev paik olla: sõidad näiteks Narva poolt linna sisse: lai, sile ja kena maantee, kõik on kaunis, imetled Eestit, vuhised linna suunas... Ja siis, nagu noaga lõigatult, lõppeb see siledus ja ilu ära, algab keskaegne munakivisillutis, aga ei ühtki keskaegset hoonet. Kaotad selle blenderit meenutava sõidu ajal oma proteesid, prillid ja kui keegi autos valel ajal pudelit kummutab, siis kaotab see keegi esihambad.
Täna on meil siin maal tormine. No kohe nii tormine, et ma vahepeal mõtlesin, et ma pean oma koera nagu lohet lennutama. Käisime A.-ga merd vaatamas. Ja saime korraliku orkaani osalisteks. Fotosid ei tulnud, ma püüdsin küll, aga no... Polnud võimalik. Vett, vihma, tuult ja tormi nägime küll. Ja olime mõlemad lõpuks ikka üdini läbiligunenud. Hea, et mul saunalina pagasnikus oli, see kulus marjaks ära :) Leppisime kokku, et ehk üritame valgel ajal uuesti, et ma saaksin mõned pildikesed ka sellest ilust. Öelda võin ma nii palju, et Võsu väike sadam on praktiliselt vee all, pimedas oli raske aru saada, aga suur prügikast oli igatahes köiega maa külge aheldatud, et ta ära ei ujuks :D Vot sellised põnevad asjad... 





Dec 2, 2015

Positiivse mõtlemise jõud.

Ma käisin täna Tööotsingu Töötoas. Või umbes nii see nimetatud oli. Igatahes räägiti seal cv ja motivatsioonikirja koostamisest, tööintervjuul käitumisest, tööturust ja veel paljudest väikestest asjadest, mis mul enam esimese hooga meeles pole :D 
Igatahes avastasin ma, et sellised asjad on töötukassa poolt geniaalne liigutus! Ausalt! Ma astusin pärast pea kolme tundi ruumist välja ja olin äkki kuidagi nii kindel, et vatta hekk, ma olen geniaalne ja tore ja asendamatu ja saan raudselt kohe täna tööle :D Nii hästi räägitakse seal lihtsalt, kui sa vähegi suu lahti teed ja oma suurimatest hirmudest ja ebakindlustest räägid, siis pööratakse need järgmisel hetkel sellisteks plussideks, et sa imestad, et sa üldse töötu saad olla :D Toredad ja armsad inimesed. Need teised töötud inimesed, kes meie grupiteraapias olid, olid ka väga toredad, kuigi vaiksepoolsed. No minu kõrval tundub samas enamik inimesi vaiksena... :D 
Ma olen eriti edumeelne igatahes ja leppisin juba uue aja kokku, 11. detsembril lähen personaalsele konsultatsioonile, et veeeeeeel rohkem positiivsust ja positiivseid teadmisi ammutada :D Igatahes on täna väga hea päev olnud. Väga hea :) 

  

Dec 1, 2015

Hommikusi mõttearendusi.

On hommikul vara. Noh, umbes kümme või nii. Õues hakkab nüüd juba valgeks minema, päev algab, mina olesklen diivanil, joon kohvi, kuulan kuidas koer norskab ja planeerin oma uusimat karjäärialast liigutust :D Selle all ma mõtlen siis üht üsna intrigeerivat töökuulutust, mille jaoks mul on vaja briljantset motivatsioonikirja. Kohe ülisäravat motivatsioonikirja, et see varjutaks mu natuke auklikku ja mitte väga asjakohast cv-d :D Jeah, mitte just lihtne ülesanne... 
Positiivsest küljest: mul on homme töötukassas CV kirjutamise ja tööintervjuul esinemise teemaline koolitus, äkki saab sealt häid näpunäiteid... See oleks küll päris tore. Ma üsna väga tahaksin vähemalt intervjuule pääseda, ma pole kindel, kas reaalselt töölesaamise lootust tasub hellitada, aga ma natuke ikka hellitan :D 
Ma olen muide vahepeal täitsa asjalik ka olnud, õdedega kvaliteetaega veetnud, koeraga pikki sõite ette võtnud ja hambaravis käinud (nüüd jälle aastake mureta! Tänan südamest Pärnu Hambapolikliinikut ja doktor Seitonit, kes mu superkiirelt, valutult ja efektiivselt vastu võtsid ja mu kehvad hambad jälle töökorda seadsid :D). 
Üldine enesetunne on okei, kui välja arvata mu paaripäevane okseralli eile ja pühapäeval. Ausalt, seal ei olnud päriselt ka midagi ilusat :D Nüüd, kus ma tean, milline see terve päeva kestev hommikune iiveldus välja näeb, ei taha ma kohe kindlasti beebisid tootma hakata. Anna andeks, eesti rahvas. Ma püüan oma särava isiksusega selle puudujäägi kuidagi korvata
Kui nüüd ainult lund veel tuleks... 




 
  

Nov 23, 2015

Väikesed uudised

Uudisnupukesi minu elust: 

19.11.15 Käisin linnas, lasin autole teha ülevaatuse ja rehvivahetuse, käisin töötukassas, olin megauhke enda üle, sest kõik oli väga õudne, aga sai tehtud. Arst lasi mu sajaga üle, mu sõbrad kahtlustavad (ja nende mõjutusel mina juba natuke ka), et ta kolis tegelikult minu eest Ameerimaale ära ja tema töötajad varjavad seda minu eest. Avastasin apteegis, et retsepti ta mulle ka pikendanud ei ole. Ma olen natuke solvunud, ma olen muidu ju tore inimene... Päev lõppes M. juures tšilli-šokolaadikoogi ja kohviga. Panime paika plaani sõita detsembris Tallinna jõuluturule ja juulis Sankt-Peterburgi. Olin elevil.

20.11.15 Ei käinud linnas. Lugesin läbi kaks raamatut, meisterdasin kaks jõulukaarti, kirjutasin ühe 3-leheküljelise kirja oma uuele sõbrale USA-s. Kirjasõbrad on lahedad. Kui nad tihemini kirjutaksid. 

21.11.15 Esimene lumi. Unustasin koerale jope selga panna. Koju jõudes tirisin ta otse kuuma dushi alla. Ta karjus minu peale, aga vähemalt lõpetas võdisemise ära, kui ma ta kuivaks olin föönitanud. Käisin öösel linnas. Oli Revolveri ja Ziggy Wildi ühine plaadiesitlustuur, mõnus kontsert, mu lemmikvennad olid kõik kohal, mõned tuttavad näod sai üle pika aja üle vaadata. Plaati ei ostnud. Mul on eelmine veel kulutamata. Kukkusin Kantsi trepist alla. Põlv on vermes, säär on sinine, aga retuusid jäid terveks. Tänan veelkord südamest neid kahte noorsandi, kes mu kahe peale kinni püüdsid. Eestis ikka on veel mõned head mehed :D Kojusõit võttis tavalise poole tunni asemel poolteist, sest esimesest lumesajust oli saanud lumetornaado, sahameestele tuli see üllatusena, meie mereäärne külake ei ole nende prioriteetide top100-s ilmselgelt.. Ja ma pidin korra ringi keerama ja linna tagasi minema, sest A. ununes maha. Tema ostis Revolveri plaadi. Ja ei tahtnud mu jõululauludest midagi teada. Terve tagasitee kuulasime Revokat. Polnud viga.

22.11.15 Rääkisin vanaemaga. Ta on endiselt elus. Ma polnud üllatunud. Vanaema oli üllatunud, et koer endiselt elus on. Need kaks vanakest üritavad vist üksteise võidu teist üle elada :D Eks näeb, kes võidab. Koristasin põrandaid. Ma vannun - see koer ootab meelega, kuni ma kõik olen tolmuimeja ja mopiga puhtaks teinud, ja hakkab siis oma neetud krõbukaid mööda maja tassima. Iga kord, kui ma selja keeran, on mõni vana sunnik mul talla all. Majas lõppes pasha-maitseline kohupiim. Draama! Aga poodi minna ka ei viitsinud. Rääkisin tillukese õega. Ta on suremas, aga tahab surra minu läheduses. Kolmapäeval lähen talle pealinna järgi, et ta siia tuua. Vanaema ja koer elavad meie pere kõige noorema ja haprama liikme lõdva randmega üle. 

23.11.15 Kammisin koera. Avastasin, et ta veritseb. Panin aja homseks loomaarstile. Mina arvan, et ta on suremas. Tema arvab, et ma olen sadistlik siga, sest ma ründasin teda mitu tundi kammide ja kääridega. Me ei räägi omavahel täna. Neetud krõbukad on ikka igal pool. Kättemaksuks pügasin tal pool habet maha.
 Ma olen peaaegu kindel, et naabrimees üritab end pööningu kaudu minu korterisse murda. Ja tal on abilisi. Lae peal on sellised rasked sammud, raiumine ja jutuvada, et ma kaalun tõsiselt A. juurde evakueerumist. Minu va kaitse- ja ründekoer magab diivanil südamerahus. Alumise korruse memme oma teeb põrgulärmi. Ma pole kindel, kas olla õnnelik, et minu koer ei lärma, või endast väljas, et mu koerast midagi kasu pole. Äkki on lihtsalt solvunud ja loodab, et naabrimees lööb mu maha. Kahtlustan, et ta lootustel on alust.