Dec 20, 2015

Ma olen paha laps

Kell on pool kaks öösel. Mu süda taob, kui ma kikivarvul trepikojas hiilin. Pagan. Jälle tulin hilja. Teist päeva järjest juba olen tundide kaupa kodust ära olnud. Nüüd ma alles saan... 
Keeran ukse lukust lahti. Esiku tuli põleb. See on hea, sest välisukse ees on pikali WC prügikast. Kogu selle sisu on esikus laiali. Vähemalt ma ei komista. Ja siis see algab. Esimesed kaks sekundit seisame natuke ehmunult vastamisi. Mina ja tema. Minul on kindlasti ülisüüdlaslik ilme näol, suur supipott kaenlas (sest ma tulin sünnipäevalt ja minnes oli selles potis salat. Enam ei ole) ja ma püüan iga hinna eest mitte prügikasti astuda. Tema vaatab mind natuke ehmunult, aga süüdistavalt. Tal ripub endiselt alahuule küljes tükike salvrätikut, mille ta prügikastist on leidnud. Ta tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab röökima. Maja kajab. Tal pole sõnu vajagi, et ma mõistaksin, et kui ta rääkida oskaks, siis oleks õhk sõimusõnadest sinine. Mu koer ametlikult vihkab mind. 
See oli siis eilne öö. Ja teine öö järgemööda, kus ma peale keskööd koju saabusin. Eile oli muidugi absoluutselt esimene kord, kui koer oli prügikasti esikusse kolinud ja selle välisukse ees laiali lammutanud. Aga noh... Meie suhe ei olegi ideaalne. Mina sain igatahes tillukese õe sünnipäeval käia, sinna kartulisalatit ja väga special porgandikoogi viia :D Päris hea tuli ka, ja ma olin vist ainuke, kes arvas, et biskviidis oleks võinud terake rohkem suhkrut olla. Pidu oli ka väga äge, sai viktoriini teha ja lauamänge mängida ja lobiseda ja igast häid asju süüa ja... Ja üliägeda grupipildi saime ka :D 
Üleeile käisime me A. ja M.-ga Tunne Päälinna retkel. Meie plaanis oli natuke rohkem kohti, aga lõpuks jõudsime ainult KUMUsse, Lennusadamasse ja vanalinna/jõuluturule. Noh, eks siis tuleb kunagi veel üks reis teha :D Muidugi ei saanud kõik ideaalne ja roosamannane olla. Ma suutsin Kristiine parklas tagurdada vastu tagurdavat autot. Et siis: me mõlemad tahtsime lahkuda, aga kumbki ei pannud tähele, et me lahkume korraga ja saame keskel paratamatult kokku. Õnnelik õnnetus oli: kummalgi autol polnud silmaga nähtavaid kahjustusi ja me lahkusime sõpradena. Üks liinibuss püüdis mind Viru Keskuse jooksul põgusalt pannkoogiks litsuda, aga kuidagi õnnestus meil ka sellest intsidendist terve autoga pääseda. Võib vist reisi õnnestunuks lugeda :D
Ja nüüd on jõulud ametlikult ukse ees!! Ja ma teen menüüd ja ostunimekirja ja imetlen oma kuusepuud ja mul on kingid ostetud ja nad on juba kuuse all ja... Ehhh, ma olen nii rahul. Juba mõne päeva pärast on pere kodus, jõulupart säriseb ahjus, saab kinke jagada ja piparkooke krõbistada... Vanaema juures on plaan käia, suguvõsa üle vaadata. Ma lubasin vanaemale, et me talle kinke ei vii. ta on selline veider meil. Saime kokkuleppele, et ma küpsetan siis koogi. Nüüd ma ragistangi ajusid, et kas teen selle sama porgandi-muskaatpähkli-kaneelibiskviidi ja laimi-toorjuustukreemiga koogi või midagi uut ja põnevat... Tahaks midagi erilisemat igatahes, mitte mingit lihtsat kringlit või taolist asja.. Ma pean kohe mõtlema. Kui kellelgi on ideid, siis saatke minu suunas teele. 
Ma panen teile vahepeal mõned põnevamad pildikesed päälinnast: