Mul hakkab selle teema pärast kurb. Kui palju on Eestis inimesi, kes sellist toiduabi igapäevaselt vajavad? Kui palju on lapsi, kelle ainus magus tuleb Toidupanga kaudu, mitte vahetundide ajal kooli puhvetist? Mina neid vastuseid ei tea. Ja ei julge uurida ka, ma vist ei suudakski siis enam jõule pidada. Ma mäletan siiani elavalt, kuidas aastaid ja aastaid ja aastaid tagasi töinasin ma nädal enne jõule mitu päeva nagu väike laps, sest ma lugesin lehest, et Virumaal oli väike poiss, kes käis poes vargil, et tal ja ta väikesel õel oleks midagi süüa ja mingidki jõulud. Kõik detailid on mul praeguseks meelest läinud, aga see kurbus ja õudus ja uskumatus... Need on jäänud. Sellest konkreetsest juhtumist on praeguseks nii palju aega möödas, et ma usun, et need õde-venda on praeguseks juba suureks kasvanud. Loodetavasti on neil hästi ilusad ja armsad ja armastust täis pühad. Aga kui palju on teisi, neid, kes on just praegu just samas olukorras?
Mina tegin Toidupangale püsikorralduse. 10 eurot kuus on raha, mille ma muidu tõesti mõne teatripileti või uute kõrvarõngaste peale magama paneksin. Kumbagi pole mulle eluliselt vaja. Kummagi puudumise pärast ei istu ma öösel üleval ega nuta patja. 10 eurot on mulle, jah, häbi tunnistada, summa, mille puudumist oma pangakontol ma praktiliselt ei märkagi. Mul on meeletult vedanud. Paljudele on kümme eurot kuu lõpus hoomamatu summa. Summa, mis päästaks päris mitu päeva nälja käest.
Ma ei tahaks mõelda, et kusagil on mõni pere, kes läheb jõululaupäeval vara magama, sest... Milleks unistada piparkookide glasuurimisest või seapraest, kui pole makarone lauale panna? Ja kingitused, mis kingitused? Muidugi tahan ma teeselda, et sellist olukorda ei ole olemas. Et kõik on ilus ja roosa ja kõik Eesti ja maailma pered istuvad pühade ajal toidust lookas laudade ääres, rebivad kingipakkidelt läikivat paberit, teevad perepilte ja ehitavad õues koos lumememme. Või midagi. Muidugi tahan ma mõelda, et olukord on ülepaisutatud ja tegelikult... Tegelikult... Tegelikult...
Oh, pagan. Armsad lugejad. Tehke mulle jõulukink. Laske mul edasi teeselda, et nälga pole olemas ja kümme eurot ei ole kellelegi uskumatult suur summa ja... Teeme kellelgi jõulud helgemaks. Teeme oma kallitele kolm eurot väiksemad kingid ja kingime selle väikese-väikese summa hoopis kellelegi, kellele see on TÕELINE raha. Kellele see väike summa ostab TÕELISE toidukorra. Isegi, kui sinu võimuses on ohverdada igas kuus üksainuke euro. Aga see euro läheb kusagile, kus seda tõeliselt vaja on. Ma ei tea. Muudame maailma, rahvas.
Kui viimane Toidupanga toidukogumise kampaania Rakveres toimus, siis olime meie tillukese õega ka parajasti poodides. Ja me võtsime asja tõsiselt. Natuke naljakas oli isegi arutada, et milline purgisupp võiks suurperedele meeldida või milliseid maiustusi laste jaoks osta... Nagu oma perele šoppaks :) Aga lõpuks läks meie toidukotiga võrdne osa Toidupanga kärru. Sest damn, kui mul juba on võimalik. Nüüd peakski uurima, millal nad jälle siinkandis on, ja nende käru piparkooke ja mandariine ja piparkoogitainast ja asju täis laadima. Jõulud on ju tulemas.
Muudame maailma, rahvas. Ja kui me maailma muuta ei suuda, siis muudame ühe pere jõulusid näiteks. Mina ise ei oska kellegi ukse taha koputama minna, et minu ostetud päts leiba ja tükk juustu saaksid kellelegi, kes just parajasti võileivast unistab. Sellepärast delegeerin ma selle ülesande neile, kes asja jagavad. Ja müts maha nende ees! Eriti nende suurepäraste, imeliste, armsate inimeste ees, kes teevad vabatahtliku tööd. Ja ma ei mõtle siinkohal ainult Toidupanka. Ma mõtlen kõiki vabatahtlikke, töötagu nad varjupaigas või vanadekodus või lasteaias või kus iganes. Te olete ilusad inimesed. Olgu teil maailma kõige ilusamad jõulud.
Ja nüüd, mu vähesed, aga kindlasti hästi heasüdamlikud ja pehmikutest lugejad. Vut-vutt heategusid tegema :) Nimetagem end heategevusmaffiaks. Meie muudamegi maailma. Ühe euro kaupa kuus. Aga me muudame.
No comments:
Post a Comment