Laupäeval oli mul tillukese õega kvaliteetaeg, ärkasin kell seitse, jalutasin koera ära, jõin kohvi, vuhkisin end nii ilusaks kui ma suutsin, ja sõitsin Tallinna. Kui ma lubatud ajal kohale jõudsin, ei olnud tema hommikumantlist kaugemale saanud. Uskumatu, aga tõsi :D Passisin siis ta korteriuksel, vaatasin ta poolikut remonti, imetlesin tapeeti ja ootasin. Kui me lõpuks liikuma saime, jäime me väga täpselt maha sellest bussist, millele me rihtisime ja ühtki taksot ka lähikonnas polnud. No ausalt. Mis siis ikka, ootasime järgmist bussi ja arvutused ütlesid, et suhteliselt täpselt peaksime ikka jõudma. Läksime Estoniasse Pähklipurejat vaatama. See oli nii ilus ja armas! Täitsa jõulutunne tuli peale... Ainuke miinus oli see, et saal oli kolmveerandist saati lapsi täis. Ja lapsed väsivad suhteliselt ruttu. Kui esimese vaatuse ajal oli kõik veel enamvähem kontrolli all, siis teiseks käis saalis juba korralik mürgel. Ja me saime osa ka ümbritsevate täiskasvanute tihedast ja informatiivsest reportaažist laval toimuvast. Ära otseselt kogemust ei rikkunud, aga keskendumist veidi segas küll. Ma ei oleks arvanud, et nii paljud inimesed oma alla seitsmeaastasi balletti vaatama veavad. Mõned, ma usun, on oma võsukeste intelligentsi ja keskendumisvõimet üle hinnanud. Ega kõik lapsed ei saagi geeniused olla :D Linnast lahkudes ma mõtlesin sellele, et turisti jaoks võib meie pealinn ikka üks väga põnev paik olla: sõidad näiteks Narva poolt linna sisse: lai, sile ja kena maantee, kõik on kaunis, imetled Eestit, vuhised linna suunas... Ja siis, nagu noaga lõigatult, lõppeb see siledus ja ilu ära, algab keskaegne munakivisillutis, aga ei ühtki keskaegset hoonet. Kaotad selle blenderit meenutava sõidu ajal oma proteesid, prillid ja kui keegi autos valel ajal pudelit kummutab, siis kaotab see keegi esihambad.
Täna on meil siin maal tormine. No kohe nii tormine, et ma vahepeal mõtlesin, et ma pean oma koera nagu lohet lennutama. Käisime A.-ga merd vaatamas. Ja saime korraliku orkaani osalisteks. Fotosid ei tulnud, ma püüdsin küll, aga no... Polnud võimalik. Vett, vihma, tuult ja tormi nägime küll. Ja olime mõlemad lõpuks ikka üdini läbiligunenud. Hea, et mul saunalina pagasnikus oli, see kulus marjaks ära :) Leppisime kokku, et ehk üritame valgel ajal uuesti, et ma saaksin mõned pildikesed ka sellest ilust. Öelda võin ma nii palju, et Võsu väike sadam on praktiliselt vee all, pimedas oli raske aru saada, aga suur prügikast oli igatahes köiega maa külge aheldatud, et ta ära ei ujuks :D Vot sellised põnevad asjad...
No comments:
Post a Comment