Sa ainult teeskled veel, et kõik on sama. 
Et meie vahel pole enam sõnu vaja. 
On jäänud ainult kaugus veel. Ja vaikus. 
See oli kõik, mis lahkudes mu meeles kaikus. 

Mu peas on ütlemata sõnad nagu kuulid:
Nad purustavad, langemata iialgi mu huulilt. 
Ma põgenen, sest sinu näitemäng on valus, 
Sina oled õnnelik, kui mina ainult talun. 

Nii ma jooksingi, sest sõnad olid läinud.
Reaalsuseks sai üksindus, mis on me vahel käinud. 
Ära ainult valeta ja ütle: "Kõik on hästi." 
Surmaeelne valu ei või kesta igavesti. 

Meist on saanud ainult killud nüüd. Ja kaja. 
Kas tõesti on neid varje püüda vaja? 
Kord oli kõik, nüüd pole mitte miski. 
Ei muutu olematuks see, mis lõpus puruks kisti.

Kui mina jooksen eest, siis sina ronid peitu. Alati. 
Kumbki meist ei teadnud reegleid - kes siis lugema jäi sajani? 
Jääb mängida veel viimne veniv vaatus. 
Kas kõik on meie teha? On see kõigest saatus?