Meelelahutus meiemoodi

Ma siin kunagi sada aastat tagasi kirjutasin, kuidas meie naaberkülla planeeritakse sadamat, ja kuidas selle avalik arutelu jube toredaks kujunes. Lähemalt saab asja meenutada SIIT. Täna käisin kolmandal avalikul arutelul, sest vatta hekk, vaba päev oli ja teha polnud midagi. Noh, või kui, siis ainult koristada, koera pesta, autot koristada, reisi planeerida ja Pariisi hotelliga rämedalt e-kirju vahetada :D Aga mis need väiksed asjad suure meelelahutuse kõrval ära ei ole :P
Kogu selle keerulise õhtu võib kokku võtta järgmise väikese fiktiivse novelliga:

Oletame, et Jukul on krunt. Kusagil maalilises paigas maal, natuke metsa, ilus järv lähedal, ideaalne sinna peale maja ehitada, et oleks oma kodu. Räägib siis oma plaanist ühel päeval oma naisele Marile. Ja nende vestlus näeb välja umbes nii:
"Hei, ma siin mõtlesin... Kaua me siin telgis elame, ehitaks õige maale maja. Noh, teeks kuus tuba, et oleks ruumi külalistele ja tulevastele lastele, sauna võiks ehitada ja..."
"Ot-ot-ot, mis maja? Maale? Mis mõttes? Kuidas sa ette kujutad, et minu ema neist treppidest üles saab? Vihkad mu ema või? Selles on asi? Ah?"
"Aga mis trepid? See... Maja pole ju veel... Ärme teeme siis treppe, pole hullu."
"Selline hiiglaslik maja, aga treppe ei tule?? Mis jurakat sa ehitama hakkad, hull oled peast??"
"No miks jurakat... Hästi, pole vaja kuut tuba, teeme neli, kena väikese majakese..."
"Nii?? Ja kuidas seal majas õhk sinu arust liikuma hakkab? Ära lämbume su majja! Aknad kinni, paksud seinad, hapnikku üldse pole, tahad mu ära tappa!"
"Tee siis vahel mõni aken lahti... Teistel on ka majad ju, pole keegi seal veel õhupuudusse surnud.."
"Nii! Aknad lahti! See on su lahendus! Lahtised aknad! Mis kasu neist akendest siis on, kui need pidevalt lahti on? Ah? Raha tahad ainult kulutada, mis meil siin telgis viga, aknaid pole üldse, õhk käib läbi..."
"No aga kunagi tulevad lapsed, kuhu me nemad siin paneme? Pole ruumi ju.."
"Mis lapsed?? Kust sa need lapsed kavatsed võtta? Kaks aastat oleme koos, ühtki last ei ole, aga nüüd hakkab kusagilt massiliselt lapsi tulema? No ei, me arvatavasti ei saagi lapsi. Kõik, mingit maja ei tule enne, kui oleme koos arstil ära käinud ja tõendid saanud, et meil üldse on lapsed võimalikud."
"No kuule, mis sa nalja teed... Isegi kui lapsi ei tule, tahaks ikka oma maja ju. Ja sauna tahaks, pesta kusagil soojas, mitte ainult külmas tiigis."
"Mingit maja ei tule enne, kui me oleme arstil ära käinud. Ja kui saun maha põleb, mis sa siis teed? Mina sinu emale voodit tegema ei hakka, kui ta külla tuleb. Ja sina pesed põranda ära, kui lastel sinu õe pannkookidest süda pahaks läheb ja nad köögipõrandale oksendavad. Aitab, ma enam ei suuda, lähme lahku! Ma ei kannata seda elu välja! Puhas õudus! See, kuidas su isa öösiti norskab, ja see läbi seinte kostab, ajab mind hulluks!"
"Musi, mida... Ehitaks lihtsalt maja... Ega mu pere seal siis kogu aeg sees ei ela, käivad vahel külas... Tahaks oma kodu ju.."
"Ei! Kõik! Ma lihtsalt ei suuda seda elu kannatada! Sina ehk suudad elada selle teadmisega, et sa oled ehituse käigus tapnud tuhandeid sipelgaid ja lepatriinusid, aga mina ei suuda. Lahutame!"
"No kallis, ole nüüd... Teised on ju ka maju ehitanud, pole hullu, elu läheb paremaks!"
"No kuidas ta paremaks läheb?? Keset õue on suur kivi, rõve vaadata, põlenud saunavaremed, pidev hapnikupuudus... Enam jubedamaks minna ei saa!"
"Mis kivi? Miks keset õue?"
"Aga kuhu sa paned siis selle kivi, mis praegu keset su krunti maa sees on? See suur jurakas, kolm meetrit pikk ja neli meetrit kõrge? Jääb ehitusele ette, tuleb maast välja kaevata ja jääb õuele vedelema... Aga mina ei saa siis lilleklumpe teha..."

Vot, ja nii edasi ja nii edasi. Lühidalt: puhas huumor. Ja natuke piinlik ka.