Ma elan endiselt oma väikest ja vaikset elu. Mul on endiselt võimekust tegeleda korraga umbes kahe asjaga, need on hetkel peamiselt töö ja magamine hetkel :) Mitte, et mu uus ja tore töökoht nii tappev oleks, lihtsalt ma vist väsin kergesti ära :)
Ma ausalt ei loe enam raamatuid isegi õieti! Ainult väljasõitudel üritan ikka käia. Noh, et mingi vabaduse tunne ikka hinges püsiks. Aprillis ootab mind Pariis. Jaa, ma olen nii elevil: nädal puhkust, millest kuus päeva veedan Pariisis. Ma ei taha isegi Eiffeli torni otsa ronida, ma tahaks lihtsalt muuseumides lonkida ja õitsvaid kirsipuid vaadata. Honestly, ma ootan seda vaikset lonkimist linnas kõige rohkem. No ja Louvre'i. Ja Versaille lossi. Aga üldiselt ma peamiselt loodan, et mind juba lennujaamas maha ei lasta. Prantsusmaa on viimasel ajal ohtlik ju.
Arvuti andis mul ka otsad. Ma olen natuke pettunud temas, et ta mind niiviisi alt vedas, aga samas ka natuke uhke, et ta nii kaua hingitses. Jahutusega oli vaesekesel juba pikemat aega probleeme, nüüd siis andis emaplaat alla või midagi. Uus beebi on juba teel, paari päeva jooksul peaks saabuma. Ma üsna ootan, sest hetkel kasutan ma ema vana Samsungi miniläpakat, mille ekraan on vaevu suurem kui mu telefonil ja kõlareid on sama palju kui vatitikul. Klaviatuur on ka harjumatu, mitte midagi ei leia üles. Aga ärge muretsege, kui raske see nuputamine ikka olla saab.
Blogimine on mul jäänud kaugele-kaugele oluliste asjade äärealale, sest ma olen nüüd Instagramis. Ja ausalt, kes tahaks lugeda mingit pikka piiblit mu raskest elust, kui saab lihtsalt vaadata pilte mu koerast, kes kannab nüüd koeramähkmeid! Nagu ausalt, mida sa veel elus vajad, ainult seda suurt paksu peput, mis on mähitud korduvkasutatavasse mähkusse:
That's my life. Koer, kes saab ülehomme 17 aastat vanaks (ma ausalt ei mäleta enam elu ilma temata. Varem oli see nagu väike nali, aga tõsi ikkagi: ma olen oma koera kauem tundnud ja temaga rohkem koos elanud, kui oma isaga. Paneb ikka asjad paika küll), töö, mis tähendab 12-tunniseid päevi (pluss tund sõiduaega), öövahetusi ja igasuguseid põnevaid ja põnevamaid kliente ja situatsioone (ma kunagi teen eraldi postituse neist) ja pisike eksistents ühes pisikeses rannakülas, kus kõik on imeliselt vaikne ja ainsad rahurikkumised tekivad sellest, et ma pesen oma koera. Või kammin teda. Või võtan teda sülle. Või ei tõsta teda diivanile. Või ei tõsta teda diivanilt maha. Või ei keeda talle piisavates kogustes putru. Sest vaadake seda peput. See pole väga suur. Pigem isegi nagu pisemapoolne. Minu notsu kaalub alla viie kilo. Aga sööb nagu 60-kilone rottweiler. Ausalt, pere vahepeal rääkis, kuidas koer on ilmselgelt näljas, nii väike ja nirakas, tuleb rohkem toita... Ma oleks peaaegu nutma hakanud selle jutu peale. Ausalt, pisarad tikkusid silma. Minu notsu lohistab vahel oma plastkaussi kell kolm öösel üle kivipõranda ja haugub, sest ori pole ööseks putru jätnud. Ja ma olen lugematuid kordi end voodist püsti ajanud, keetnud portsu kiirkaerahelbeid, oodanud, kuni need jahtuvad, seganud sinna korralikult liha... Ja siis oodanud, kuni koer ööb, tõstnud ta voodisse ja vahtinud hommikuni lage, samal ajal, kui see põrsas norskab, peeretab ja poole päevani põõnab. Kui nii võtta, siis ma tõesti ei saa aru, miks ma nii vastu olin, kui ema teda paar nädalat tagasi praktiliselt keset ööd tahtis surmasüsti järjekorda viia. He's a pain in my butt.
Ja ta raudselt teeb meelega seda värki keset ööd, kus ta kõigepealt haugub voodis, kuni ma ta maha tõstan, siis klõbistab küüntega pool tundi mööda põrandaid, plagistab oma kausse, matsutab nagu siga künas, siis haugub voodi ääres, kuni ma ta uuesti üles tõstan, ja siis kukub magama. Sügavalt. Õndsalt. Ja kes on kogu selle mürgli peale terve öö ärkvel? Mina. Mu koer vihkab mind. Ma just ampsasin selle läbi muide. Just nüüd.
Jah. That's my life. Kõige õnnelikum olen ma siis, kui ma jõuluks saan tolmuimeja. Või munadepühadeks aurupesuri. Ja kui koer saab mähkmed. Vot, kuidas vanadus inimest muudab. Kunagi ma ikka unistasin uutest riietest ja ehetest ja asjadest... Nüüd ma kohe ei mäletagi enam, millal ma omale viimati kusagilt mingi uue hilbu tellisin või jala ehtepoodi tõstsin. Ma olen nii küps ja tasakaalukas nüüd :D
Vähemalt olen ma nüüd psühholoogiliselt peaaegu valmis ajaks, kui mu ema peaks vanadusest seniilseks jääma. Ma võin une pealt kaerahelbeputru keeta (kohalikud arvavad ilmselt juba ammu, et ma sisustan oma koju viimsepäeva peidikut, sest tõsiselt, milline normaalne inimene tassib iga kuu koju kümme karpi kaerahelbeid??), mähkmete vahetus käib peaaegu sama kiiresti kui f1-s, nende pesemine pole ka miski probleem... Ainult üks mure on mul... Ma olen peaaegu kindel, et inimese number 2 on veits suurem kui mu 4,5 kilose koera oma... Selleks ma veel valmis ei oleks. Aga muuga saame hakkama. Loodetavasti ema ei hakka vähemalt öösiti mu voodi ääres seisma ja ulguma, kuni ma ta sülle võtan ja õrnalt voodisse kannan.
1 comment:
Jehhuuuu! You are alive after all! You and your dog. We are happy!
Post a Comment