Kuidas ma peaaegu surma sain

Mul oli eile kokkutulek. Gümnaasiumi klassi oma. Ma ikka päris pikalt mõtlesin, kas minna või ei, sest mul ei ole oma elust kunagi midagi põnevat rääkida. Päriselt, kui keegi küsib, siis mul jookseb juhe tavaliselt kokku, ma ei oska midagi öelda, püüan siis kuidagi häguselt asja kokku võtta ja see kõlab, nagu ma töötaksin salateenistuses ja kogu mu elu oleks üks suur riigisaladus. Ma peaksin vist mingil hetkel rahulikult oma elust kokkuvõtte kirjutama ja selle pähe õppima :D 
No igatahes. Oli kokkutulek. Võsul. Ja ma siis ikka mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin, et kui juba korraldatakse siin samas selline asi, siis oleks viisakas minna. Ma siis läksin. Koos Notsuga. Sest me oleme nagu Batman ja Robin - me teeme kõike koos. 
Ja umbes peo kolmekümnendal minutil lendasin ma libedast trepist alla. Koer oli mul sel hetkel kaenlas muide, ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga ma ei pillanud teda isegi maha, kukkusin, lasin ta vabaks, ta oli natuke torssis sellisest raputamisest, aga viga tal midagi ei olnud. Minul on nüüd kaks megavalusat küünarnukki, üks sini-lilla käsivars, veriseks kriibitud selg, krudisev ranne ja hell sabakont. Vot nii. Täna olen valuvaigisteid muginud nagu omal ajal merekivikesi sai nositud. Kõik valutab. Laua taga istuda ka ei saa, sest küünarnukke ei saa toetada. Ja öösel, kui koer voodist maha hüppas, köögis joomas käis, ja siis tagasi tuli, siis ma unesegasena toetasin oma sini-lillale käsivarrele ja paistes küünarnukile, et ta voodisse tagasi tõsta. Ma ei taha sellest valust isegi rääkida. Rrhhh. 
Muidu oli meil lõbus, ma pean ütlema. Isegi kuts pidas täitsa armsalt vastu, kuigi ta vahepeal natuke lärmas ka, sest talle ei meeldi kinnised uksed, aga inimesed tahtsid vahepeal näiteks WC ust sulgeda, tundetud kaabakad sellised. Ja kui ta oli saanud väikese kausi vett ja mõned kõrsikud, siis ta keeras hoopis magama ära ja oli päris rahulik. Ma oleks pidanud pilte tegema, aga ma ei teinud. 
Täna on meil siin mingi jazzfestival, mille helid ilusti mulle korterisse kostavad. Ma olen täitsa rahul, ausalt, loen raamatut, leban diivanil, hoidun järskudest liigutustest ja kuulan jazzi. Aaa, ja päeval käisid mu lemmikvennased ka siit läbi, hävitasid ära peaaegu kõik mu pühapäevased pannkoogid, purgi minutehtud murelimooskompotti (see jäi ikka moosi jaoks tiba vedel, see mureliasi, aga damn, maitses mõnus), käisid pesus, mõnitasid mind ja koera, tõid mulle poest pelmeene ja hapukoort, jätsid mulle pannkookide ja moosi eest 2 eurot ja läksid kontserti kuulama :D Nad on mul ikka lõpmata armsad. Ehk välja arvata ainult see, et alati, kui ma kehavigastusi hangin, mida viimasel ajal juhtub kahtlaselt tihti, on nende kujutluses alati asjaga kuidagi seotud kakao ja kaneelisaiad. Et kui ma näiteks jalaga läbi klaasukse lendan, peaga vastu köögiust kukun, mu voodi ära laguneb või ma ilmun välja pooleldi sini-lillana, siis olen ma tingimata hoidnud nende intsidentide ajal käes kakaokruusi ja vaagnat kaneelisaiadega. Ma ei tea, mis värk sellega on :D Kuigi, kui ma köögis ära minestasin ja peaga vastu köögiust kukkusin ja paistes kulmu hankisin, siis mul olid küll parajasti viineripirukad ahjus, aga ma olen šokolaadi vastu allergiline ja kakaod üldse ei joo :D
Üldiselt ma olen päris rõõmus, et ma käisin ja rahva ära nägin. Noh, kui see trepiintsident välja jätta, that is. Ja me oleme koeraga jälle palju ringi töllerdanud ja ennast tuulutanud. Ma sain isegi mõned kiidusõnad tema kohta, ta pidi vanusega ikka palju mõistlikumaks ja vaiksemaks olema jäänud. Mis on tõsi jah. Kui väike raevuhoog autos välja arvata. Ja mõningane torisemine meie õhulennu teemal. Ja kinniste uste teemal. Ja talle ei meeldinud see ka, et õhus oli lihalõhna, aga meie sõime kõrsikuid. Samas, kuna mina sõin ka ühtsustunde nimel praktiliselt ainult kõrsikuid, siis ta peaaegu leppis sellega. Sest me oleme nagu Tipp ja Täpp ja me teeme kõike koos. 
Täna on olnud laisk pühapäev pannkookide ja murelimoosi ja pelmeenide ja hapukoorega. Ma panen teile mõned laisa pühapäeva pildid. Ja soovin kõigile head und. Homme näeme, eks? :)
P.S. Pannkoogipildid on mittetänased. Need on mingist pannkoogiteost meie eelmise kodu köögis. Aga mõte on see, mis loeb.