Perekondlik värk

Käisime eile vanaemal külas. Olime öö seal. Tulime täna tagasi. Vahepeal täideti meil kodus maja ees asfaldi auke killustikuga. Ja minu auto seisis maja ees. Ma olen üldiselt väga morn, et mu auto nüüd tõrvane on. Ja ma olen rõvedalt ülesöönud, sest vanaema arvab ilmselgelt millegipärast, et meil siin põhja-eestis on näljahäda, mul on näljapaistetus ja ma olen terve elu toitunud ainult samblast ja männiokastest. Gaaaaad, keegi ei tohiks nii palju süüa, kui mina olen viimastel päevadel söönud :D
Jalutasime mööda küla ema ja koeraga, vaatasime ta lapsepõlvemaid üle, seedisime oma suurt hommikusööki, et teha ruumi suurele lõunale. Päris lahe oli. Ma olin näiteks unustanud, et Järvakandis oli kunagi välibassein, kus isegi meie oleme pisikestena ujumas käinud. Nüüd on see muidugi ammu tühi, aga auk on alles.
Homme tahaks kodus lebotada, kotti pakkida, et laupäeval varavalges reisile sõita. Ikkagi äärmiselt oluline tripp tuleb. Aga mina jagan nii kaua pilte meie tänasest väljasõidust: