Seenelkäik

Ma ju ÜTLESIN teile, et maaelu on äge. Noh, käisime täna seenel. Saime kahepeale umbes kaksteist kivipuravikku ja neli kukeseent. Ma võin uhkusega raporteerida, et ma ei teinud ühtki fotot, ei teadustanud meie käigust fesaris ega tweetinud kah. Vot, lihtsalt ragistasin paar tundi mööda metsi, sõin mustikaid, korjasin iga poole tunni tagant seenekese, lubasin endale, et enam ma nii rumal ei ole, et seenele minna - homme lähen hoopis mustikale. Lõpuks saan oma moosikollektsioonile mustikamoosi ka lisada. FrickYeahh :D
Ma sain muide aru, et mu lugemisharjumus võib mu koerale saatuslikuks saada. Täna õhtul käisime õues, tõstsin mingil hetkel pilgu raamatult: suur auto seisab keset tänavat, minu koer selle ees, tuterdab vaikselt minu suunas. Kuna auto juba nagunii seisis ja ma olin koerast üsna kaugel, siis tundus ainuke ilmselge valik raamatut edasi lugeda ja teeselda, et mul polegi koera. Niisama seisan heki ääres ja loen. 
Häid uudiseid veel: tundub, et kõik kivipuravikud olid ikka kivipuravikud ja kõik kukeseened olid ikka kukeseened. Ja see üks tundmatuks jääda sooviv tatikas, mille Andres korjas, ei olnud kah mürgine. Enesetunne on siiani hea. Jumal tänatud. Maaelu võib vahel päris ohtlik olla :D
Nagu fotodelt näha võib, on meil nüüd elutoamööbel ka täitsa olemas. Kogu täiega. Telku näeb täitsa stiilne välja seal uue kummuti otsas, palju parem kui taburettidel :D Kodu on täitsa kodune juba. Ja kui me kodus ei lebota, siis me lebotame rannas. Või metsas. Või kusagil mujal. Meil, maakatel, on ju alati midagi teha ja midagi purki panna :D