Vaatasime Ivari ja Andresega õudukat.
Elm Streeti Luupainaja.
Filmiarvustust siin tegema ei hakka,
See sai filmikasse üles juba.
Aga mõtted, mis tekkisid...
Meil kõigil on mingid hirmud ja õudusunenäod,
Mingid öised saladused,
Mida keegi teine ei tea.
Mingid asjad, millest päevavalgel ei räägita.
Millal sa ikka oma unesid ja hirme teistega jagad?
Ja kas peakski?
I have nightmares all the time.
Not every night, but often enough.
Kas see on piisav?
Kas see teeks midagi paremaks,
Kui ma need endast välja räägiksin?
Kas need kaoksid siis ära?
Mul ei tulnud pähe neid isegi oma psühhiaatriga jagada.
Nad on lihtsalt...
Mingi must, pime ja ebameeldiv osa minust.
Tulevad, kui tahavad ja lähevad siis jälle ära.
Kas neist rääkimine kaotaks nad ära?
Ega vist.
Ju nad kusagilt alateadvusest tulevad
Ja ma ei usu, et ma neist nii lihtsalt vabaneksin.
I'm just a freaky little girl :)
No comments:
Post a Comment