Magasin ebaloomulikult kaua,
Aga see on sellepärast,
Et ma olin eile öösel ka ebaloomulikult kaua üleval.
Nüüd on kruus kohvi ära joodud,
Tükk vanaema küpsetatud õunakooki söödud
Ja tuju sellele sombusele laupäevale vastavalt
Veidi melanhoolne ja mõtlik,
Aga üldiselt väga-väga rahulik ja mõnus.
Miks on nii raske iseennast mingitesse raamidesse panna?
Teistega teeme me seda koguaeg ju...
Miks me siis endale silte külge kleepida ei suuda?
Öelda näiteks kolme sõnaga, kes me oleme,
Võtta iseennast ühta lausesse kokku?
Kõigi teistega tuleb välja küll ju.
Kas me teame endast liiga palju või liiga vähe?
Et oma igapäevast isiksust annaks sildistada küll,
Aga lisaks teame me ju ka neid öiseid mõtteuide
Ja kõiki neid tundeid ja hooge,
Mis tabavad meid keset nädalavahetust,
Kui mitte kedagi nägemas pole.
Muide, hetkel tahaks väga,
Et keegi mulle poest ühe õunavee tooks
Ja siis viitsiks minuga järgmised neli tundi
Jubedaid ja imalaid ameerika komöödiaid vaadata.
Lihtsalt on selline tunne.
No comments:
Post a Comment