Mamma Mia!

Täna see siis juhtus.
Ma olen tegelikult juba natuke aega arvanud, 
Et ühel hetkel see jutuks tuleb, aga...

Et ema teatas siis nüüd, 
Et ma peaksin temaga Soome kolima.
Käiks seal koolis ja elaks koos temaga vms...

Ma ei hakka siin nüüd päris nimekirja tegema, 
Et miks see idee üks kehv idee on...
Aga see on küll kindel:
On juba sada aastat aeg, 
Et me üksteisest natuke rahu saaksime
Ja alatasa ninapidi koos ei oleks.
Ma ei taha enam üksteise närve süüa.
Ja kohe päris KINDLASTI ei taha ma
Elada temaga kahekesi Soomes, 
Kus meil KUMMALGI poleks mingit taustsüsteemi
Ja me eksisteeriksimegi seal vaid üksteisele vms.
See oleks katastroof umbes kolmandast minutist.

Ja hetkel ma küll ei näe end
Kogu oma maailma ja elu ja inimesi maha jätmas.
Ma leian siin omale eesmärgi ja asjad ja see ei ole kerge, 
Aga sellist hirmu mul ka ei ole, 
Mis mind pea ees hullusesse ajaks.

Okei, me saame viimasel ajal okeilt lbi.
Jahh, asjad on paranenud.
Aga...
Nojah.

Tahtmata kedagi solvata:
Sellist asja ei juhtu.

Ja millal siis tuleb see aeg, 
Kus me teineteisest lahti laseme?
Millal siis on see hea idee, 
Et ma ära lähen ja nii jääbki?