Mul oli umbes kaheksasada suurepärast ideed,
Mida siia kirjutada, aga need jäävad oma aega ootama.
Ma olen väsinud ja haige ja pean puhkama.
Homme tööpäev ikkagi jälle.
Mind paneb jälle ja jälle ja jälle imestama inimloomus.
No mida paremat saaks olla sellesse süüvimisest?
Kui sa piisavalt kaua paigal oled ja suudad keskenduda,
Tulevad nad sinu juurde nagu ööliblikad valgusesse.
Nad tahavad end jagada ja ootavad sinult sama.
Nad tahavad, et sa neid nende isiklikust pimedusest päästaksid.
Nad on suremas, et rääkida oma saladusi,
Et tunda lõpuks, kordki elus, et keegi neid tõesti KUULAB.
Ei, mitte ei ürita nõu anda, ärge saage valesti aru.
Neil on kõik juba paigas, nad teavad ise.
Nad ei taha su lõputut tarkust või et sa nende elu muudaksid.
Nad vajavad, et sa neid kuulaksid.
Vaikides.
Kommenteerimata.
Et nad lõpuks tunneksid, et nad kuuluvad kuhugi.
Ja veel?
Inimesed on maagilised, tavalised, kummalised, isekad elukad.
Istu kord tänava äärde maha.
Võta raamat rekvisiidiks kaasa.
Ära lugema hakka, sellepärast on ehk parem mõni igav raamat võtta.
Ja vaata.
Lihtsalt.
Kuidas nad sinust mööda läehvad,
Elavad oma väikeseid tõsiseid tähtsaid elukesi.
Vaata neid.
Kui palju erinevaid, kui palju sarnaseid.
Ja igaühel on Lugu.
Minu arust on see lihtsalt...
Selline tegevus on mu lemmikhobi muide,
Kes veel ei teadnud.
Ma võiksin seda päevade ja ööde kaupa harrastada.
Vaadata neid. Ja püüda mõistatada nende Lugusid.
Ma armastan neid kõiki.
Tänan, et te täidate mu tühjad hetked!
Tänaval kohtume :)
No comments:
Post a Comment