Kõik see...

Mul kui kliendil on ainult üks põhimõte:
Ma pean lahkuma hea enesetundega.
Kui raske seda siis ikka saavutada on, right?
Noh, tuleb välja, et üliraske.


Deem, ma ei mõista, kust sellised klienditeenindajad välja võlutakse?
Nagu meil oli see autoteeninduse-kogemus.
jah, ma olin paha, sõitsin autole kriipsu külge.
No fain. Ma vajan õpetust.
Aga kui ma annan kaskoavalduse sisse märtsis
Ja septembriks ei ole ma IKKA veel 
Ei teeninduselt ega kindlustuselt midagi kuulnud, 
Siis on midagi mäda.
Lõpuks ma helistan, surgin, ajan nendevahelisi asju, 
Nad ei leia üksteist üles ega saa muhvigi aru.
Kas mina kui klient ei peaks pmst nägema ainult avalduse tegemise vaeva
Ja siis, kui teenindus helistab, auto kohale viima??
Ma ütlen...


No sellest mööblijamast me enam üldse ei räägi.
Diivaniparadiis on siiani üks neist asutustest, 
Millesse ma põhimõtteliselt enam elades ei kavatse sisse astuda
Ja puhtalt nende reklaami nägemine ajab harja punaseks.


Siis on need söögikohad, 
Mis eelmisel aastal vist nautisid veel klientide üleküllust
Ja kus leti taga seisid need ülemeigitud grillkanad, 
Kellel ei jäänud omavahelise lobisemise ja küünte viilimise kõrvalt
No kohe üldse aega, 
Et tuua kliendile menüü või võtta tellimus või tuua arve...
Kõige lihtsam oli lihtsalt ära minna, kõigil elu rahulikum.
Aga kui nälg suur oli, siis sai seda ka tehtud, 
Et lähed, võtad ise menüü, valid välja midagi, 
Jooksed letti, ütled, mida sa tahad, 
Ootad lauas sada aastat, kaalud võimalust kööki ise toidu järgi minna, 
Lõpuks läheb söömisega kümme minutit, 
Siis letti ja palud võimalust oma arvet näha, et see ära maksta.
Pmst söömisele 10 minutit ja jooksmisele/ootamisele tund.
Ma pole siiani enam tagasi läinud sinna.
Võib-olla on nüüd teenindajad vahetunud
Ja olukord jonksus jälle, aga lihtsalt ei taha.
Ja jälle üks klient kaotsis...


Ma ei saa sellest põhimõttest aru.
Et võtame tänavalt mingid suvalised tööle, 
Üldse ei kontrolli, kuidas nad hakkama saavad või kas nad üldse teenindajaks sobivad
Ja anname neile aga vabad käed.
No vabandage, aga ma tõesti ei ole eriline masohhist selles mõttes, 
Et tahaks väga tagasi minna asutusse, 
Kus mind kui klienti on nöögitud, ignoreeritud, peedistatud või kesteabmisveel.


Kas on raske siis natuke rohkem pingutada?
No ma olen ise ka teatud mõttes klienditeenindaja
Ja ma ei leia, et oleks väga raske inimesele rohkem tähelepanu pöörata.
Kui see amet sulle ei sobi ja palk on väike ja pole tahtmist, 
No deem, mis sa teed seal leti taga siis?
Kui sa ei suuda teha seda väikest žesti ja inimesega suhelda,
Kui sinu loomuses kohe pole olla abivalmis ja vastutulelik...
Mine traktoristiks siis, kurat!


No nii närvi ajab lihtsalt.
Kui ma lähen autopesulasse juba vastutahtmist, 
Sest ma tean küll, et ma ootan seal sada aastat, 
Selleks, et see ennasttäis onu mulle ütleks, 
Et see auto on pmst liiga räpane vms
Ja vaatab mind sellise tapva pilguga, kui ma kohe aru ei saa, 
Mis ja kuidas ja millal.
Mmm, ja võimalus, et ma ei tunne end juba alustuseks
Eriti hästi istudes autos, mis on on keset vett ja vahtu
Ja tohutu masina all, see nagu kohe üldse ei tule pähe.
Et äkki ma olen närvis ja tema suhtumine kohe no ei tekita paremat meeleolu.
Mhmhhh.
Nüüd ma käin automaatpesulates, mis on kallimad, 
Aga kus keegi ei vehi mul auto ees kätega
Ja ei tee mingeid sellesuunalisi vihjeid, 
Et kas ma pesen oma autot kord aastas.
Mis see sinu asi on? See on pesula ju!
Ja jälle üks kaotatud klient...


Mitte, et see ettevõtetele midagi loeks, enivei.
Paistab nii vähemalt.


Kusjuures, ma olen tegelikult see patoloogiliselt viisakas klient, 
Kes teenindaja kehva käitumise peale 
Ainult pea norgu laseb, saba liputab ja midagi halvasti ei ütle.
Aga no sisemuses keeb küll.
Jahhh, ten-tean, 
Kehv palk, pikad päevad, lollid inimesed, raske elu...
Änd sõu??
Ära tööta siis sellel kohal.

Ma ausalt öeldes tulengi arvutipoodi näiteks
Oma lollide küsimustega selleks, et neile vastuseid saada.
Tean ise ka, et olen loll, 
Aga ma siiski nagu ootaks, et müüja äkki tõstaks pilgu oma msn-ist
Või kohtamisportaalist või kusiganes ta parajasti klõbistab
Ja pööraks mulle rohkem tähelepanu
Kui see irooniasse uppuv remark sealt leti tagant.


Ma varsti põhimõtteliselt ei lähegi enam kodust välja
Kui need frustreeritud ja kannatavad teenindajad
Mulle igal sobival või sobimatul võimalusel vastu nina annavad.
No kohe ei taha eriti oma raha neile vedada, 
Kui nad sellest üldse huvitatud pole.
Jätangi rahule, mis seal ikka.


Ma ei saaaaaaaaaaaaa aru, ma ütlen.