Sügis on ametlikult käes ja nüüd võib ametlikult liitrite kaupa teed juua. Miski pole parem kui tohututes kogustes teed. Ja ma avastasin, et kummelitee polegi tegelikult nii halb, kui ma alati arvasin. Täitsa joodav on. Win!
Oct 13, 2014
101/17
Sügis on päris ametlikult käes ja teate, mis on selle aastaaja juures kõige parem? Istuda õues teki sees ja vaadata, kuidas pimedus tuleb. Tunda õhus vihma ja niiske mulla ja kõdunevate lehtede lõhna. Siis tulla tuppa ja teha teed. Mitte mingisse nässakasse väikesesse kruusi, vaid MEGAkruusi. Kõige suuremasse, mis majas leidub. Sellisesse, milles tavaliselt omletitainast vispeldatakse. Ja juua see MEGAkruusitäis teed diivanil ära. Võib-olla mängida natuke Simsi. Mõelda, kui lucky sa oled, et sul on actually soe tuba ja tee ja karvane koer, keda oma suva järgi nässerdada. Ja sõbrad. Sõpradele mõtlemine on oluline. Isegi, kui nad on kaugel. Sest nad teevad tuju alati heaks.
Sügis on ametlikult käes ja nüüd võib ametlikult liitrite kaupa teed juua. Miski pole parem kui tohututes kogustes teed. Ja ma avastasin, et kummelitee polegi tegelikult nii halb, kui ma alati arvasin. Täitsa joodav on. Win!
Sügis on ametlikult käes ja nüüd võib ametlikult liitrite kaupa teed juua. Miski pole parem kui tohututes kogustes teed. Ja ma avastasin, et kummelitee polegi tegelikult nii halb, kui ma alati arvasin. Täitsa joodav on. Win!
Oct 12, 2014
101/16
On aeg jälle vaikselt oma naeratuste teema üles võtta. Me ei jõua muidu iialgi lõppu välja :)
Igatahes. Kui nõme on olla ja miski pole hästi ja mured painavad ja Inese 15 magamata ööd kummitab 27/4, siis vahel ei olegi midagi muud teha, kui sundida end naeratama ja minna sõpradega õue. Vahel töötab üllatavalt hästi. Eile õhtul testitud.
Sõidad natuke ringi, kuulad, mis vahepeal kellegi elus toimunud on, lased endale koolat välja rebida ja mõnel sõbralikumal indiviidil end natuke väntsutada-kallistada ka :D Õhtu lõpuks on kergem enesetunne ja parem ööuni garanteeritud.
Seega, siin on teile pilt minu Itaaliareisilt, kus ma tegin rohkem selfiesid kui ühel inimesel peaks lubatud olema ja naersin ka rohkem kui viimasel ajal kombeks on. Good times. Ma luban, et topin tänasest omale fotoka kotti ja hakkan ausalt ka mõnusaid hetki jahtima. Ausalt ka.
Igatahes. Kui nõme on olla ja miski pole hästi ja mured painavad ja Inese 15 magamata ööd kummitab 27/4, siis vahel ei olegi midagi muud teha, kui sundida end naeratama ja minna sõpradega õue. Vahel töötab üllatavalt hästi. Eile õhtul testitud.
Sõidad natuke ringi, kuulad, mis vahepeal kellegi elus toimunud on, lased endale koolat välja rebida ja mõnel sõbralikumal indiviidil end natuke väntsutada-kallistada ka :D Õhtu lõpuks on kergem enesetunne ja parem ööuni garanteeritud.
Seega, siin on teile pilt minu Itaaliareisilt, kus ma tegin rohkem selfiesid kui ühel inimesel peaks lubatud olema ja naersin ka rohkem kui viimasel ajal kombeks on. Good times. Ma luban, et topin tänasest omale fotoka kotti ja hakkan ausalt ka mõnusaid hetki jahtima. Ausalt ka.
Oct 11, 2014
Maybe
Ma olen kurb. Ja ma ei taha enam kurb olla. Aga mida paganat ma siis tegema pean? Mina küll ei tea enam. Kuidas siis täpselt hakata õnnelikuks ja rahulikuks? Mul on näpunäiteid vaja.
Sep 23, 2014
101/15
Nii... Täna on mul viimane täispikk päev kodus. Ja see on veidi hullumeelne ja väga ärev olnud. Kuna ma pole siiani peale nimekirjade mitte midagi teinud, siis on nüüd käes kottide pakkimise ja koristamise aeg. Minu kohver pakkida, koera kohver pakkida, asjad korda panna, õunu korjata... Antibiootikumid on käes, kui veab, siis on homseks hambavalu ka parem juba.
Ma olen kuhugi ära kaotanud oma reisipäeviku ja fotoaparaadi, mul ei ole vedelike jaoks minigrip kotti ja ma püüan kuidagi välja mõelda, kuidas ma ilma koera paanikasse ajamata peaksin majast oma kraami kohvrini tassima. Ja tema kraami ka. Raudselt jääb midagi maha veel. Raudselt. Aga peaasi, et pass ja ravumid kaasas on, siis peaks kontrolli all olema. Tõsiselt, ükski meie reis pole siiani veel nii paaniline ja imelik ja äraneetud olnud, kui see. Leeni, muide, andis mulle teada, et temagi on nüüd külmetushaigusse nakatunud :D Mis arvatavasti tähendab minu mitte-veel-päris-paranenud haigusele teist ringi. Sest minu immuunsüsteem on umbes sama tgev kui keskmisel HIV-i haigel.
Ja kuhu saab inimene kaotada oma fotoaparaadi?? See on ulme... Ja kuidas ma peaksin korraga riietuma Eesti kolmekraadiseks ja Itaalia kahekümnekraadiseks ilmaks?? Ma ei tahaks küll kasukat kaasa vedada lõunamaale... Nii raskeee.
Positiivsest küljest: ma olen suutnud midagi ikka pakkida ka. Nii endale kui koerale. Kahe eest pakkimine on topelt närvesööv. Siin on teile pilt ka. Ja naeratama pani see mind puhtalt sellepärast, et ma olen suutnud nii kaugele jõuda ilma, et naabrid oleksid küsima tulnud, miks ma oma koera kuumade oradega torgin. Meie notsu vihkab reisimist. Ja reisikotte. Sest ta on kodune notsu.
Ma olen kuhugi ära kaotanud oma reisipäeviku ja fotoaparaadi, mul ei ole vedelike jaoks minigrip kotti ja ma püüan kuidagi välja mõelda, kuidas ma ilma koera paanikasse ajamata peaksin majast oma kraami kohvrini tassima. Ja tema kraami ka. Raudselt jääb midagi maha veel. Raudselt. Aga peaasi, et pass ja ravumid kaasas on, siis peaks kontrolli all olema. Tõsiselt, ükski meie reis pole siiani veel nii paaniline ja imelik ja äraneetud olnud, kui see. Leeni, muide, andis mulle teada, et temagi on nüüd külmetushaigusse nakatunud :D Mis arvatavasti tähendab minu mitte-veel-päris-paranenud haigusele teist ringi. Sest minu immuunsüsteem on umbes sama tgev kui keskmisel HIV-i haigel.
Ja kuhu saab inimene kaotada oma fotoaparaadi?? See on ulme... Ja kuidas ma peaksin korraga riietuma Eesti kolmekraadiseks ja Itaalia kahekümnekraadiseks ilmaks?? Ma ei tahaks küll kasukat kaasa vedada lõunamaale... Nii raskeee.
Positiivsest küljest: ma olen suutnud midagi ikka pakkida ka. Nii endale kui koerale. Kahe eest pakkimine on topelt närvesööv. Siin on teile pilt ka. Ja naeratama pani see mind puhtalt sellepärast, et ma olen suutnud nii kaugele jõuda ilma, et naabrid oleksid küsima tulnud, miks ma oma koera kuumade oradega torgin. Meie notsu vihkab reisimist. Ja reisikotte. Sest ta on kodune notsu.
Sep 20, 2014
101/14
Ma olen vaikselt oma naeruseid hetki kogunud küll. Lihtsalt pole momenti maha istuda ja siia ka miskit kirja panna. Ja noh, ma olen lootusetult laisk :D
Nüüd on siis kindel: neljapäeval sõidame Leeniga Itaaliasse. Kümneks päevaks. Ja oma sünnipäeva veedan ma ka seal. Või no, kindel oli see juba veits aega tagasi, aga täna sai online check-in ka tehtud lennule. Nüüd ei ole tagasipöördumist :D Teen vaikselt reisinimekirju ja paanitsen.
Aga meil oli eile öösel Märdiga üle saja miljoni aasta lõpuks üks mõnus kahekesi olemise õhtu. Tegime pubituuri, ajasime juttu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui paljust meil alati rääkida on :) Jube mõnus oli jälle teada saada, mis ta elus toimub. Ja jube raske on ikka, kui kõik sinu parimad sõbrad Tallinnas elavad ja nendega igal suvalisel hetkel koos olla ja lobiseda ei saa. It sucks. Aga teie jaoks ma tegin pilti ka. Ja milline nunnu pilt see oli :D
Aga ma pöördun nüüd oma paanitsemise juurde tagasi. Viis päeva Itaaliani! VIIS! I mean... I have too much to do... Ja kolmapäeval teen ma Eestimaal veel suure hüvastijätutuuri: Rakvere-Tartu-Pärnu-Tallinn. Kes tahab tee ääres seista ja lehvitada, siis see on lubatud ja soovitatav :D Reisipalavik on sajaga peal ja üldse on täitsa mõnus. Eriti, et Kriss ja tema significant other ka Rakveres on. Kodus on kohe teine tunne ja diivanil on rohkem ruumi, sest noorpaar magab eilset peoväsimust välja ja koer siis ka koos nendega :D Seda ma nimetan iseseisvuseks: kui koer pole 24/7 jala külge kleebitud :P
Nüüd on siis kindel: neljapäeval sõidame Leeniga Itaaliasse. Kümneks päevaks. Ja oma sünnipäeva veedan ma ka seal. Või no, kindel oli see juba veits aega tagasi, aga täna sai online check-in ka tehtud lennule. Nüüd ei ole tagasipöördumist :D Teen vaikselt reisinimekirju ja paanitsen.
Aga meil oli eile öösel Märdiga üle saja miljoni aasta lõpuks üks mõnus kahekesi olemise õhtu. Tegime pubituuri, ajasime juttu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui paljust meil alati rääkida on :) Jube mõnus oli jälle teada saada, mis ta elus toimub. Ja jube raske on ikka, kui kõik sinu parimad sõbrad Tallinnas elavad ja nendega igal suvalisel hetkel koos olla ja lobiseda ei saa. It sucks. Aga teie jaoks ma tegin pilti ka. Ja milline nunnu pilt see oli :D
Aga ma pöördun nüüd oma paanitsemise juurde tagasi. Viis päeva Itaaliani! VIIS! I mean... I have too much to do... Ja kolmapäeval teen ma Eestimaal veel suure hüvastijätutuuri: Rakvere-Tartu-Pärnu-Tallinn. Kes tahab tee ääres seista ja lehvitada, siis see on lubatud ja soovitatav :D Reisipalavik on sajaga peal ja üldse on täitsa mõnus. Eriti, et Kriss ja tema significant other ka Rakveres on. Kodus on kohe teine tunne ja diivanil on rohkem ruumi, sest noorpaar magab eilset peoväsimust välja ja koer siis ka koos nendega :D Seda ma nimetan iseseisvuseks: kui koer pole 24/7 jala külge kleebitud :P
Sep 16, 2014
101/13
Kuna ma olen juba kolmandat päeva haige ja juba teist päeva märkimisväärses palavikus, siis olen ma ilmselgelt ammendanud kogu internetis leiduva lugemisvara, siis ei jää enam muud üle, kui ise kirjutama hakata. See siin võib vabalt olla mu viimane kirjatükk üldse. Ma olen lihtsalt niii-niiiiii läbi omadega. Kõik valutab ja väriseb ja tudiseb ja kõik hingamisteed on märkimisväärselt blokeeritud. Silmad on vesised, pilt virvendab ja kui ma lähemate tundide jooksul end dushi alla veetud ei saa, siis ma kardan, et ma ei saa enam kunagi puhtaks. I hate being sick. Ja ma olin veel nii hoolikas, ma olen absoluutselt iga bakterikest vältinud, isegi aevastavaid inimesi pole oma autosse lubanud ega midagi... Ja siis tuli ema koju. Koos Timpsuga. Kellel polnud elementaarset viisakust oma must katk koju jätta. Mkmm. Ja siin ma siis olen. Suremas.
Peale surmahaiguse on mul järgmisel nädalal Itaalia-reis, mille suhtes ma siiani ei tea, kas õnnestub minna või ei. Shit. Ma nii väga tahan sinna minna. Aga kuhu sa lähed, kui isegi toidupoodi ei õnnestu hetkekonditsioonis sõita. Noh, pluss kõik jumalad ja taevatähed tunduvad selle reisi vastu olevat. Seega, kui keegi tahaks mulle sünnipäevakinki teha, siis enne järgmist neljapäeva võib mu kingituse rahana minu kontole kanda. Kui ma piisava summa kokku saan, et lennujaamast hotelli sõita, siis luban, et lähen reisile :D Ausalt. Kandke kingitusi. Nüüd on õige aeg. Isegi, kui ma reisile ei lähe, siis ma luban, et investeerin ravimitesse ja taskurätikutesse.
Aga mis mind täna õnnelikuks tegi, oli Mikk. Kes rääkis mulle ilusaid sõnu ja ajas nutma. Mis, muide, on minu tervisliku seisundi juures üsna eluohtlik tegevus. Aga õnneks ma jäin ellu. Neid ilusaid sõnu ma maailmaga jagama ei hakka. Sest ma olen selline isekas. Aga ma jagan teiega hoopis üht ilusamat vaatepilti. Kuidas minu beebi on kodus tagasi. Kes ei naerataks iga jumala hommik, kui köögiaknast avaneb selline vaade:
Minu beeeebbbiiiii on tagasi kodus!! :D Ma kahtlustan vahel, et ma armastan seda autot rohkem kui oma koera ja perekonda kokku :D Ma lihtsalt ei oska seda seletada. I totally adore this car.
Peale surmahaiguse on mul järgmisel nädalal Itaalia-reis, mille suhtes ma siiani ei tea, kas õnnestub minna või ei. Shit. Ma nii väga tahan sinna minna. Aga kuhu sa lähed, kui isegi toidupoodi ei õnnestu hetkekonditsioonis sõita. Noh, pluss kõik jumalad ja taevatähed tunduvad selle reisi vastu olevat. Seega, kui keegi tahaks mulle sünnipäevakinki teha, siis enne järgmist neljapäeva võib mu kingituse rahana minu kontole kanda. Kui ma piisava summa kokku saan, et lennujaamast hotelli sõita, siis luban, et lähen reisile :D Ausalt. Kandke kingitusi. Nüüd on õige aeg. Isegi, kui ma reisile ei lähe, siis ma luban, et investeerin ravimitesse ja taskurätikutesse.
Aga mis mind täna õnnelikuks tegi, oli Mikk. Kes rääkis mulle ilusaid sõnu ja ajas nutma. Mis, muide, on minu tervisliku seisundi juures üsna eluohtlik tegevus. Aga õnneks ma jäin ellu. Neid ilusaid sõnu ma maailmaga jagama ei hakka. Sest ma olen selline isekas. Aga ma jagan teiega hoopis üht ilusamat vaatepilti. Kuidas minu beebi on kodus tagasi. Kes ei naerataks iga jumala hommik, kui köögiaknast avaneb selline vaade:
Minu beeeebbbiiiii on tagasi kodus!! :D Ma kahtlustan vahel, et ma armastan seda autot rohkem kui oma koera ja perekonda kokku :D Ma lihtsalt ei oska seda seletada. I totally adore this car.
Sep 8, 2014
101/12
Ma ei ole viimasel ajal just tihti koidikul üleval. Või üldse valgel ajal. Mul on jälle selline akudelaadimise periood, kus ma magan palju ja suhtlen maailmaga niiiiii vähe kui võimalik. Aga täna olin ma koidiku ajal üleval. Ja avastasin, lihtsalt muuseas, et ma olen oma tuppa kunagi ikka täiega armsad kardinad valinud. Mummulised ja helerohelised ja helged. Kui hommikupäike neist läbi paistab, siis on terve tuba kuidagi armas ja hele. Nii vähe ongi siis naeratuseks vaja. Ilusaid kardinaid ainult :D
Sep 7, 2014
Sest tänane on sinu päev...
Tänane on ainult sinu päev, mu armas. Ja mul on nii-nii kahju, et ma ei saa olla seal ja seda kõike sinuga koos tähistada. Kunagi teine kord ehk :)
Mulle meeldis see, et sulle meeldis see päev, kus me ametlikult sõpradeks saime :D Peaaegu neli aastat tagasi... Ja olgem ausad, sellele pidi ju eelnema mingi tutvus? Ma päriselt ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus. Millal sa nii oluliseks said. Millal ma päriselt ka hakkasin mõtlema sinust kui oma sõbrast. Mitte mingist suvalisest tuttavast näost. Ja ma olen siiani täiesti veendunud, et ma ei oleks iialgi sind oma sõpraderingi arvanud, kui ei oleks olnud neid kahekesi autos istutud tunde, kus ma nägin, milline inimene sa PÄRISELT oled. Mitte see suvaline klounaad, mida sa seltskonnas etendad ja mis mind vahel peast halliks ajab. Aga miks me üldse rääkima sattusime? Või autos istuma ja Rakvere kesklinna vahtima ja rääkima inimestest ja minevikust ja valudest ja pettumustest ja lootustest... Seda ma enam ei tea. Kuidas see juhtus, et ühel hetkel polnud meil kummalgi ühel tavalisel kantsiõhtul muud teha, kui minema tõmmata?
Naljakas, kuidas ma mäletan nii paljusid seikasid, koosistumisi ja jutuajamisi, aga konteksti mitte. Kuidas need hetked kätte jõudsid? Miks need juhtusid? Seda ma enam ei tea. Nüüd, vanu pilte lapates, ma su mõnedelt ikka avastasin. Imelik, kui palju aega on tegelikult neli aastat. Umbes nagu terve elu.
Neli aastat tagasi oli meil ainult Kära Kants ja mingid üksikud autosõidud. Nüüd... Nüüd on kõik palju keerulisem ja suurem ja olulisem. Nüüd on pärisprobleemid ja suurte inimeste asjad. Ma pole päris kindel, kas tolleaegne valu ja pettumus täna selleks enam kategoriseerukski. Või siiski.
Igatahes oled sa nüüd minu. Minu perekonnas, minu sõpruskonnas, minu inimene. Läbi ja lõhki. Isegi kui sa suudad mind vahel täiesti pildituks hirmutada või nutma panna või meeleheitele ajada. Ja ISEGI siis, kui sa tahad autosõitudel ainult Taylor Swifti kuulata. Kuigi ma ei anna sulle vist kunagi päriselt andeks, et mulle mõned laulud sinu pärast igaveseks pähe on kulunud :D Aga samas pean ma su kehvale muusikamaitsele au andma, sest sa oled vist ausalt ka ainus minu inimestest, kes suudab mingilgi määral hinnata minu armastust kantri vastu. Ja ma armastan kantrit päris väga :D
Palju õnne, mu armas. Ja päikest ja armastust ja lootust ja helgust. Sest sa oled selle kõik ära teeninud. Ja sa oled seda väärt. Kalli.
Mulle meeldis see, et sulle meeldis see päev, kus me ametlikult sõpradeks saime :D Peaaegu neli aastat tagasi... Ja olgem ausad, sellele pidi ju eelnema mingi tutvus? Ma päriselt ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus. Millal sa nii oluliseks said. Millal ma päriselt ka hakkasin mõtlema sinust kui oma sõbrast. Mitte mingist suvalisest tuttavast näost. Ja ma olen siiani täiesti veendunud, et ma ei oleks iialgi sind oma sõpraderingi arvanud, kui ei oleks olnud neid kahekesi autos istutud tunde, kus ma nägin, milline inimene sa PÄRISELT oled. Mitte see suvaline klounaad, mida sa seltskonnas etendad ja mis mind vahel peast halliks ajab. Aga miks me üldse rääkima sattusime? Või autos istuma ja Rakvere kesklinna vahtima ja rääkima inimestest ja minevikust ja valudest ja pettumustest ja lootustest... Seda ma enam ei tea. Kuidas see juhtus, et ühel hetkel polnud meil kummalgi ühel tavalisel kantsiõhtul muud teha, kui minema tõmmata?
Naljakas, kuidas ma mäletan nii paljusid seikasid, koosistumisi ja jutuajamisi, aga konteksti mitte. Kuidas need hetked kätte jõudsid? Miks need juhtusid? Seda ma enam ei tea. Nüüd, vanu pilte lapates, ma su mõnedelt ikka avastasin. Imelik, kui palju aega on tegelikult neli aastat. Umbes nagu terve elu.
Neli aastat tagasi oli meil ainult Kära Kants ja mingid üksikud autosõidud. Nüüd... Nüüd on kõik palju keerulisem ja suurem ja olulisem. Nüüd on pärisprobleemid ja suurte inimeste asjad. Ma pole päris kindel, kas tolleaegne valu ja pettumus täna selleks enam kategoriseerukski. Või siiski.
Igatahes oled sa nüüd minu. Minu perekonnas, minu sõpruskonnas, minu inimene. Läbi ja lõhki. Isegi kui sa suudad mind vahel täiesti pildituks hirmutada või nutma panna või meeleheitele ajada. Ja ISEGI siis, kui sa tahad autosõitudel ainult Taylor Swifti kuulata. Kuigi ma ei anna sulle vist kunagi päriselt andeks, et mulle mõned laulud sinu pärast igaveseks pähe on kulunud :D Aga samas pean ma su kehvale muusikamaitsele au andma, sest sa oled vist ausalt ka ainus minu inimestest, kes suudab mingilgi määral hinnata minu armastust kantri vastu. Ja ma armastan kantrit päris väga :D
Palju õnne, mu armas. Ja päikest ja armastust ja lootust ja helgust. Sest sa oled selle kõik ära teeninud. Ja sa oled seda väärt. Kalli.
Sep 6, 2014
101/11
Ma naeratan iga jumala kord, kui ma ootan sind ja tean, et sa tuled. Kui kõik on nii kohutavalt katki ja veider ja ebareaalne, aga ma tean, et keegi on alati olemas. Ma naeratan, kui sul on kõik hästi. Või läheb paremaks. Ma naeratan, kui ma mõtlen kõigile neile hetkedele, mis meil veel ees on. Mis tulevad siis, kui päike jälle veidikeseks pilve tagant välja tuleb. Ma naeratan, kui ma mõtlen, et kusagil, ükskõik kui kaugel või lähedal, oled sina ja sina oled õnnelik. Ma naeratan, sest ma tean, et kõik läheb paremaks. Ühel hetkel.
Ma naeratan, kui mu koer end teki sisse mässib ja sealt enam välja ei saa. Või kui ma loen raamatust mõnda lauset, mis on eriliselt hea. Ma naeratan ju tegelikult pidevalt. Isegi, kui vahel tundub päeva lõpuks, nagu polekski naeratusi olnud. Ja ma mõtlen sulle kogu aeg. Isegi, kui ma vahel olen väga kurb.
Ja jahh, seal teki sees on tegelikult ka minu koer. Kes maadles selle vaese pleediga kakskümmend minutit, kui ma köögis võileibu tegin. Ta ei saanudki sellest surmalõksust üksi välja :D
Ma naeratan, kui mu koer end teki sisse mässib ja sealt enam välja ei saa. Või kui ma loen raamatust mõnda lauset, mis on eriliselt hea. Ma naeratan ju tegelikult pidevalt. Isegi, kui vahel tundub päeva lõpuks, nagu polekski naeratusi olnud. Ja ma mõtlen sulle kogu aeg. Isegi, kui ma vahel olen väga kurb.
Ja jahh, seal teki sees on tegelikult ka minu koer. Kes maadles selle vaese pleediga kakskümmend minutit, kui ma köögis võileibu tegin. Ta ei saanudki sellest surmalõksust üksi välja :D
Sep 5, 2014
Sep 2, 2014
101/9
Kui eile oli filmikas, siis täna oli väljasõit. Muidugi, Arti valetas mulle julmalt, kui ta ütles, et lähme loodusesse. Tegelikult tahtis ta salaja tööle minna, et seal... Tööasju teha. Ja mina istusin pool tundi üksinda autos ja needsin ennast, et ma ikka elugerit ei olnud kaasa võtnud. Damn. Just siis kui seda kõige rohkem vaja on. No aga lõpuks said puhkuseaegsed tööasjad ka aetud ja me sõitsime Uljastele ja Kalvi mõisa juurde ja Kundasse. Täitsa ilus sügisene õhtu oli, kuigi puud ei ole veel päris nii värvilised kui mulle meeldiks. Aga roadtripid on endiselt ägedad ja sügisene päike on uskumatult kuldne :)
Kui kellelgi tekib taaskord küsimusi piltide kvaliteedi osas, siis jah: need on kõik mu mitte-pildistamiseks-mõeldud mobiiliga tehtud.
Kui kellelgi tekib taaskord küsimusi piltide kvaliteedi osas, siis jah: need on kõik mu mitte-pildistamiseks-mõeldud mobiiliga tehtud.
101/8
Meil oli filmikas. Ja ma ütlen lihtsalt seda: Need For Speed ei ole just eriti sisutihe ja filosoofiline ning maailmapilti avardav film, aga DAMN, see on kuum. Nagu: seriously, panty-dropping hot. Sisse juhatuseks oli selline film nagu About Time, mida ma olin enne näinud ja mis on omamoodi armastusväärne ja nunnu. Ja natuke naljakas ka. Siis ma viisin Anneli koju ja me Artiga vaatasime teise filmi ka otsa. GOD, kuidas ma jumaldan Aaron Pauli. No... Vähemalt kaks nädalat ilusaid unenägusid on kindlustatud. Ja kui te peaksite mind lähiajal kohtama sellise õndsa naeratusega näos, siis see on raudselt tema süü :D
Arti küll ähvardas mind, et ma hakkan autopedestuma, aga tegelikult see pole tõsi. Ma armastasin autosid enne seda filmi juba. Ja ma armastan autosõitu ja roadtrippe ja kiireid kurve. Ja nüüd ma armastan seda filmi. Jeahhhhhhhhh...
Arti küll ähvardas mind, et ma hakkan autopedestuma, aga tegelikult see pole tõsi. Ma armastasin autosid enne seda filmi juba. Ja ma armastan autosõitu ja roadtrippe ja kiireid kurve. Ja nüüd ma armastan seda filmi. Jeahhhhhhhhh...
Sep 1, 2014
101/7
Peojärgsed päevad on alati rasked. Ja tänase naeratuse toob mitte foto vaid video. Ma mäletan siiani selgelt, kui see film välja tuli... Ma armastasin seda nii väga, ma olen seda umbes 20 korda vaadanud ja mul oli kunagi selle filmi soundtrack plaadile tõmmatud ja mängis autos üsna tihti :D
Lihtsalt üks väga mõnus heatujulugu.
Lihtsalt üks väga mõnus heatujulugu.
Aug 31, 2014
101/6
Kuues päev oli eriti tore, sest meil oli muinastulede öö ja suvelõpukas kõik ühel õhtul :) Mõnus seltskond, ilus mereäärne koht, niiiiiiii palju liha ja kooki ja kommi ja vorstikesi ja salatit ja muud staffi, et ei jõudnud lihtsalt ära süüa. Päris palju vedasime koju ja jaotasime inimeste vahel laiali. Inimeste all ma mõtlen siis ennast ja Maarjat. Sest Maarja võttis pool pätsi leiba ja karbikese salati ja šašlõkiga. Mina sain kogu muu staffi. Sellega võiks ühe grillika veel pidada isegi.
Aga õhtu oli mõõõõõnuss... Nüüd on kogu sellest grillimisest ja lihast ja asjadest kopp nii ees, et järgmise suveni võib vabalt verivorsti ja seapraega hakkama saada. Ei isuta kohe üldse see lõkke- ja marinaadivärk :D
Ma olen üüüber õnnelik, et see rahvas, kes kokku tuli, ikkagi tuli. Ja natuke kurb, et teised ei saanud laekuda. Aga meil on veel palju üritusi ees. Juba on ka esimesed aastavahetuse plaanid tehtud :D Kui meil vähegi õnnestub Maarja nõusse saada, siis jälle sinna mereäärsesse suvilasse, villased sokid jalga, liitrite kaupa kakaod ja kümnete kaupa säraküünlaid :) See oleks üsna ideaalne ja hubane tagasihoidlik aastavahetuse pidu. Aga mõtleme veel.
Siin on teilegi vahepeal naeratuste põhjustamiseks mõned õhtused pildid.
Aga õhtu oli mõõõõõnuss... Nüüd on kogu sellest grillimisest ja lihast ja asjadest kopp nii ees, et järgmise suveni võib vabalt verivorsti ja seapraega hakkama saada. Ei isuta kohe üldse see lõkke- ja marinaadivärk :D
Ma olen üüüber õnnelik, et see rahvas, kes kokku tuli, ikkagi tuli. Ja natuke kurb, et teised ei saanud laekuda. Aga meil on veel palju üritusi ees. Juba on ka esimesed aastavahetuse plaanid tehtud :D Kui meil vähegi õnnestub Maarja nõusse saada, siis jälle sinna mereäärsesse suvilasse, villased sokid jalga, liitrite kaupa kakaod ja kümnete kaupa säraküünlaid :) See oleks üsna ideaalne ja hubane tagasihoidlik aastavahetuse pidu. Aga mõtleme veel.
Siin on teilegi vahepeal naeratuste põhjustamiseks mõned õhtused pildid.
Aug 30, 2014
101/5
Täna oli üle pika aja üks ütlemata mõnus õhtu. Kriss saabus lõpuks jälle kodumaile, sai väljas käia, ringi sõita, maailma asju arutada ja lõpuks veel Berliini Trahteris peenemaid kokteile ka limpsida. Ma olen kohe häppi, kui ma avastan, et mõnes kohas on lausa eraldi alkoholivabade kokteilide menüü. Muidu tuleb alati valida koola ja fanta vahel, aga seekord oli lausa mõtteainet, et kas maasika või piparmündiga kokteil või hoopis virgin Colada või Mojito... Mulle sellised asjad väga meeldivad :) Ma ei saa just tihti ilusast klaasist kokteilkirssidega värvilist jooki luristada. Ja veel kahe kõrrega! :D
Igatahes mõnus oli. Väike seltskond ja asjalikud jutud. Hakkavadki ära tüütama need pidevad poindita naljad ja värgid :D Kuigi ausalt öeldes ma vist igatseksin neid, kui need päris ära lõppeksid... Igastahes.. Kuna ma olen üsna kindel, et Kriss lööks mu maha, kui ma tema ja shottide pildi üles riputaksin, siis siin on fotod ainult tänastest jookidest. Ja needki on kaheldava väärtusega, sest muidugi ei suutnud ma oma fotokat käekotti mahutada ja tegin pilti mobiiliga. Ja minu mobiil pole eriline fotopill...
Igatahes mõnus oli. Väike seltskond ja asjalikud jutud. Hakkavadki ära tüütama need pidevad poindita naljad ja värgid :D Kuigi ausalt öeldes ma vist igatseksin neid, kui need päris ära lõppeksid... Igastahes.. Kuna ma olen üsna kindel, et Kriss lööks mu maha, kui ma tema ja shottide pildi üles riputaksin, siis siin on fotod ainult tänastest jookidest. Ja needki on kaheldava väärtusega, sest muidugi ei suutnud ma oma fotokat käekotti mahutada ja tegin pilti mobiiliga. Ja minu mobiil pole eriline fotopill...
Aug 29, 2014
101/4
Tänane on üsna vaikne päev olnud. Nii naeratuste kui muus osas. Aga ma ei saa kohe: tänase tegi kõige mõnusamaks ikka üks, küll lühike, roadtrip pimedas tähises öös. No miski ei mõju mu meeleolule ja närvidele mõnusamalt kui väike kogus vabadust ja RetroFM-i :D Nii sügisene on õues juba. Ja taevas on selge ja tähine, ja teed on tühjad ja vaiksed. Ma andsin endale muidugi kohe aru, et ma ei saa mingil juhul kogu seda vabadusetunnet ja ilu pildile, seega ma ei hakanud üldse üritamagi. Siin on teile lihtsalt üks suvaline roadtripi pilt sellest suvest. Aga fiiling on alati sama. Ja üksinda sõita on alati kõige-kõige parem, sest siis saab imalaid poplaule kuulata nii valjult, kui ainult soovi on :)
Peab vist tõesti rekkajuhiks hakkama... :D
Peab vist tõesti rekkajuhiks hakkama... :D
Aug 27, 2014
101 Days Of Smiles - 3
Ja tänane päev oli puhtalt seentele ja metsale pühendatud päev :) Kui ma paar tundi olin mööda sammalt ringi vantsinud ja kokkuvõtteks isegi ühe suure kivipuraviku ja peotäie kukeseeni kätte saanud, siis oli ülimõnus olla küll. Täpselt ühe inimese seenesousti jagu :)
Ma olen rõõmus, et Arti minuga kaasa tuli ja viitsis natuke seigelda. Ja nende pere paremad seenekohad mulle ka kätte näidata :D Pole paremat asja kui mõned tunnid vaikses metsas ragistada. Ja pole paremaid seeni kui puravikud, ma ütlen :D Ma ausalt ei mäleta enam, millal ma viimati kummikuid kandsin, see oli algklassides vist. Ma olen viimastel aastatel metsas ka sandaalide või ketsidega käinud. Nüüd avastasin kodust ühe nunnu paari lillelisi, mis mulle isegi jalga läksid. Toredad lapsepõlveajad tulid meelde... Oleks porilompe olnud, oleksin nendes ka hüpanud :)
Ma olen rõõmus, et Arti minuga kaasa tuli ja viitsis natuke seigelda. Ja nende pere paremad seenekohad mulle ka kätte näidata :D Pole paremat asja kui mõned tunnid vaikses metsas ragistada. Ja pole paremaid seeni kui puravikud, ma ütlen :D Ma ausalt ei mäleta enam, millal ma viimati kummikuid kandsin, see oli algklassides vist. Ma olen viimastel aastatel metsas ka sandaalide või ketsidega käinud. Nüüd avastasin kodust ühe nunnu paari lillelisi, mis mulle isegi jalga läksid. Toredad lapsepõlveajad tulid meelde... Oleks porilompe olnud, oleksin nendes ka hüpanud :)
101 Days Of Smiles - 2
Päev kaks. Jei! No tänase päeva naeratus oli rohkem nagu pool tundi hullumeelset naeru ja õhupuudust. Ütlen kohe ära, et pilti ei teinud seekord mina, vaid keegi teine. Mina ainult julmalt kasutan ära. Ja veelkord - kes iganes selle analoogia peale tuli: ma armastan sind, hakka minu sõbraks. Ma luban, et ma olen parim bestikas, kes sul kunagi olnud on :D
Issand, ma ei suuda, ma endiselt naeran nagu segane, kui ma neid pilte vaatan :D Kas ma olen ainus imelik või on see ausalt parim nali maailmas??? :D
Issand, ma ei suuda, ma endiselt naeran nagu segane, kui ma neid pilte vaatan :D Kas ma olen ainus imelik või on see ausalt parim nali maailmas??? :D
Aug 26, 2014
101 Days of Smiles
Kuna ma vajan alati väikest pushi, et siia jõuda ja midagi kirja panna, siis ma otsustasin, et why the hell not võtta ette jälle väike blog challenge. Ja mis oleks praegusel ajal parem, kui naeratamise teema. Nii ma siis otsustasingi, et kui ma vähegi suudan, siis siit tuleb minu 101 päeva fotopostitusi asjadest, mis mind naeratama panevad. Nüüd jää ainult loota, et ma suudan püsiv olla ja need 101 päeva fotokat pidevalt kaasas lohistada :)
Aga täna ei pannud mind miski nii naeratama kui hea raamat ju mu väike norskav mürakaru. Gaaad, kui väga ma armastan raamatuid ja oma tobedat väikest notsut! :D
Muide, just sellises poosis me tavaliselt diivanil vedelemegi: minul on jalad tundetud ja surnud, aga temale meeldib just seal põlvede taga pesas magada... Ja kuidas sa siis liigutad, kui teine norskab nii nunnult? :)
Aga täna ei pannud mind miski nii naeratama kui hea raamat ju mu väike norskav mürakaru. Gaaad, kui väga ma armastan raamatuid ja oma tobedat väikest notsut! :D
Muide, just sellises poosis me tavaliselt diivanil vedelemegi: minul on jalad tundetud ja surnud, aga temale meeldib just seal põlvede taga pesas magada... Ja kuidas sa siis liigutad, kui teine norskab nii nunnult? :)
Aug 23, 2014
We Were Us
Ma ei jõua kokku lugeda kõiki kordi, kui ma olen postitust alustanud, aga siis leidnud, et ma ei oska mitte midagi asjalikku öelda. Kõik on korraga segamini ja natuke hirmutav. Ja liiga suur, et sellega hakkama saada. Ma olen pidevalt magamata ja mures ja nutune. Ja kõik mu saladused ei ole enam minu, mida jagada. Kõik asjad, mis juhtunud on, ei ole minu, millest rääkida. Ja siis ma parem ei räägigi. Aga vaikimine on raskem. Endale hoidmine on raskem. Sometimes it's killing me.
Sügis on jälle praktiliselt siin. Suvi saab läbi. Ja üllataval kombel olen ma sellega rahul, kuigi ma ei mäleta ühtki teist aastat, kus mul oleks nii olematu suvi olnud kui see oli. Kõik need kolm kuud on kuhugi kadunud ja ma ei mäleta neist eriti midagi muud peale metsiku emotsioonidemöllu ja paari tõeliselt kohutava öö. Ma võin ausalt öelda, et sel aastal olen ma elanud üle mitu oma elu kõige hirmutavamat tundi. Vähemalt mu elu top viite kuuluvat hirmutavat tundi küll.
Ma olen õnnelik küll, et mul on armastavad inimesed, kes minu pärast muretsevad ja püüavad aidata, aga kurat, kuidas nad mind vahel vihastavad. Kuidas nad suudavad mind korraga solvata ja raevu ajada ja nutma panna. Kuidas seletada kellelegi, kes väidetavalt tahab sulle parimat, et asjad ei ole nii must-valged kui nad oma peas usuvad? Kuidas seletada kellelegi, et depressiooni ei saa lihtsalt minema soovida, et sõpradele ei saa lihtsalt selga keerata ja raskeid aegu ei saa olematuks muuta? Ja ma ei oskagi neile rääkida. Sest suuremalt jaolt on mul tunne, et kõik on nii pühendunud mulle aru pähe panemisele, et nad lihtsalt ei taha kuulata. Ja kuidas sa seletad kellelegi, et mõnikord ei olegi vaja, et nad su elu korda sätiksid, oleks lihtsalt vaja, et nad oleksid rahulikud ja vaiksed ja laseksid sul rääkida. Või nutta. Või mõlemat. Aga ma ise olen vist vahel samasugune.
Elu on nii pagana keeruline. Armastus on nii pagana keeruline. Ja sõprus on kohe väga keeruline. Aga see kõik on seda väärt. Vähemalt nii palju pean ma uskuma. See on seda väärt. Ja lootust ei tohi kunagi kaotada. Naeratamist ei tohi kunagi unustada.
Natuke rõõmsamal teemal: Itaaliareis on nüüd ainult mõne nädala kaugusel. Minu sünnipäev ka. Ja ma olen üüüüüüber elevil sellest väljavaatest :D Ausalt. Üks kena vahemerepuhkus kulub praeguses seisus väga ära :) Ja nädala pärast on Muinastulede Öö, mis saab rauuuuuuuuuudselt väga lahe olema. Ja ilus. Ja mõnus. Ja ma ei jõua ära oodata :D Ja kellele siis tegelikult ei meeldiks sügis oma kuldse valguse, rõskete hommikute, värviliste lehtede ja soojade kampsunitega... Ma tahan ainult salli kaela siduda ja mööda parke jalutades lehtedes sahistada :D
Kõik läheb paremaks, mu kallid. Ma olen selles veendunud. Ja hoolimata kõigest armastan ma teid nii-nii väga. Vahel teeb see lausa haiget. Aga ma ei vahetaks teid kunagi mitte millegi vastu :)
Sügis on jälle praktiliselt siin. Suvi saab läbi. Ja üllataval kombel olen ma sellega rahul, kuigi ma ei mäleta ühtki teist aastat, kus mul oleks nii olematu suvi olnud kui see oli. Kõik need kolm kuud on kuhugi kadunud ja ma ei mäleta neist eriti midagi muud peale metsiku emotsioonidemöllu ja paari tõeliselt kohutava öö. Ma võin ausalt öelda, et sel aastal olen ma elanud üle mitu oma elu kõige hirmutavamat tundi. Vähemalt mu elu top viite kuuluvat hirmutavat tundi küll.
Ma olen õnnelik küll, et mul on armastavad inimesed, kes minu pärast muretsevad ja püüavad aidata, aga kurat, kuidas nad mind vahel vihastavad. Kuidas nad suudavad mind korraga solvata ja raevu ajada ja nutma panna. Kuidas seletada kellelegi, kes väidetavalt tahab sulle parimat, et asjad ei ole nii must-valged kui nad oma peas usuvad? Kuidas seletada kellelegi, et depressiooni ei saa lihtsalt minema soovida, et sõpradele ei saa lihtsalt selga keerata ja raskeid aegu ei saa olematuks muuta? Ja ma ei oskagi neile rääkida. Sest suuremalt jaolt on mul tunne, et kõik on nii pühendunud mulle aru pähe panemisele, et nad lihtsalt ei taha kuulata. Ja kuidas sa seletad kellelegi, et mõnikord ei olegi vaja, et nad su elu korda sätiksid, oleks lihtsalt vaja, et nad oleksid rahulikud ja vaiksed ja laseksid sul rääkida. Või nutta. Või mõlemat. Aga ma ise olen vist vahel samasugune.
Elu on nii pagana keeruline. Armastus on nii pagana keeruline. Ja sõprus on kohe väga keeruline. Aga see kõik on seda väärt. Vähemalt nii palju pean ma uskuma. See on seda väärt. Ja lootust ei tohi kunagi kaotada. Naeratamist ei tohi kunagi unustada.
Natuke rõõmsamal teemal: Itaaliareis on nüüd ainult mõne nädala kaugusel. Minu sünnipäev ka. Ja ma olen üüüüüüber elevil sellest väljavaatest :D Ausalt. Üks kena vahemerepuhkus kulub praeguses seisus väga ära :) Ja nädala pärast on Muinastulede Öö, mis saab rauuuuuuuuuudselt väga lahe olema. Ja ilus. Ja mõnus. Ja ma ei jõua ära oodata :D Ja kellele siis tegelikult ei meeldiks sügis oma kuldse valguse, rõskete hommikute, värviliste lehtede ja soojade kampsunitega... Ma tahan ainult salli kaela siduda ja mööda parke jalutades lehtedes sahistada :D
Kõik läheb paremaks, mu kallid. Ma olen selles veendunud. Ja hoolimata kõigest armastan ma teid nii-nii väga. Vahel teeb see lausa haiget. Aga ma ei vahetaks teid kunagi mitte millegi vastu :)
Jul 31, 2014
Jul 13, 2014
Hey, crazy...
Kaks kuud on möödunud nagu poleks neid olemaski olnud. Ma olen vahepeal tegelenud absoluutselt kõige ja mitte millegagi. Kuulanud nii palju jutte, et need pole enam meeles; sõitnud nii palju kilomeetreid, et nad on mu mälus kõik üheks lõputuks sõiduks kokku sulanud... Ja peamiselt olen ma mõelnud järgmist:
Kõik peab tänapäeval nii uskumatult diip ja sügavmõtteline ja OLULINE olema. Iga liigutust tehes peaks mõtlema suurele pildile, iga idee peaks teenima mingit suuremat eesmärki. Ma ütlen ausalt, et ma ei oska sellist filosoofiat hinnata. Kui mulle miski meeldib, siis see meeldib. Kui miski mind ei huvita, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei viitsi lõputult lahata ja kritiseerida asju, mis mulle ei meeldi. Ma ei taha pidevalt põhjendada ja kaitsta ja diskuteerida. Ma tahaksin elada oma elu lihtsaks. Las need strippar Markod ja Respektid ja Justin Bieberid elada ja olla, ma ei leia, et ma peaksin neile mõtlema, neid kritiseerima, kuidagi maailma parandama... See käib üle mu ajude ja on liiga energiakulukas. Mind ei häiri, et nad maailmas olemas on. Las olla. Aga ma ei taha ka pidevalt tõestada, kui diip ja filosoofiline ma olen, kui ma tundide kaupa nendest räägin. Laske elada.
Praegusel ajal peaksid kõik elama mingi suurema eesmärgi nimel. Mitte kuuluma peavoolu, aga mitte pingutama liigselt, et olla erilised. Sa ei tohiks mõelda nagu kõik teised ainult sellepärast, et enamus seda teeb, aga peaksid ikkagi mõtlema nii nagu kõik teised. Sa peaksid olema unikaalne ja õnnelik ja enesekindel ja filosoofiline ja roheline ja öko ja oksendama iga kord, kui Justin Bieberi nimi kusagil üles kerkib. Siis oled sa õige inimene. Aga sa ei peaks seda kõike tegema ainult sellepärast, et kui sa kõike seda pole, peab sada inimest sulle sada moraliseerivat kõnet päevas ja üritab sind ümber veenda. Sa peaksid ise asjadest aru saama ja vabatahtlikult valgustatud poolele üle minema. Ausalt öeldes on mul kogu sellest üleüldisest moraliseerivast ja "kõik teavad, et nii on õige, sest kõik teavad seda"-suhtumisest nii kõrini, et mul on vahel kiusatus avalikult Bieberi T-särke kandma hakata ja autos ainult Respekti best of-i käiata. Miks mitte? Kui mulle sellised asjad meeldivad, kes kurat olete teie, et öelda mulle, et ma pean vaatama ainult Mongooliakeelseid sõjafilme, kuulama ainult Eesti regilaulu, mõtlema ainult sellest, kuidas pandasid väljasuremisest päästa ja kandma ainult kolmanda ringi kasutatud teksaseid. Fudge you, people! Kogu see sügavus ja värk on uskumatult igav ja äärmiselt vähelõbus. Mulle ei meeldi masendavad filmid, kuigi need laiendavad mu maailmapilti. Mulle ei meeldi regilaul ja ma ei armasta laulupidu. Ja ma olen väsinud sellest, et mulle pidevalt peale surutakse mingit targa inimese mõttemaailma, mis on kuiv, igav ja depressiivne. Nagu mu elu enivei selline ei oleks.
Ma armastan vahel mõttetuid poplaule kuulata, lugeda mõnikord kõige tüüpilisemaid armastusromaane, vaadata 24 tunni jooksul ära kõik Harry Potteri filmid, süüa liha ja mitte käia kaltsukates. Jah, ma muretsen pandade käekäigu pärast ja olen külastanud Auschwitzi, aga ma ei usu, et ma ka ilma nendeta kehvem inimene oleksin. Ja ma ei taha materdada neid inimesi, kes kuulavad ainult Britneyt ja loevad ainult Miki Hiirt. Mida see mulle annab? Kuidas see mind paremaks teeb?
Mind lihtsalt nii-nii-nii-nii häirib selline suhtumine viimasel ajal. Osad inimesed on mõttetumad kui teised. Osa muusikat on mõttetum kui ülejäänu. Osad filmid on mõttetumad kui teised. Osa maailmast on nii mõttetu, et ainult sellest tulebki päevade kaupa rääkida. Mida mõttetum ja tähtsusetum miski meie jaoks on, seda rohkem me sellest jahume. Sest kuidas me muidu tõestame, et me oleme jube tähtsad ja mõttekad ja targad?
Ma vaatasin mingi aeg tagasi ära terve dokumentaalfilmi One Directionist. Tõmbasin lausa alla ja vaatasin. Ma ei tea siiani, mis nende poiste nimed täpselt on, aga film oli meelelahutuslik küll. Ja natuke hullumeelne. Ja naerda sai. Ja mul on kodus olemas kõik Twilighti raamatud. Need on täitsa head, ma olen neid lugenud rohkem kui üks kord. Filme ma ei salli, aga raamatud olid mõnusad. Kui ma autoga sõidan, siis ei kuula ma klassikat ega isegi mitte Beatlesit. Ma ei ole nii diip. Mulle meeldib uuem kantri ja 80ndate rokk. Sest mulle meeldivad need meloodiad ja neid kaasa pröögata. Ma ei jaota muusikat mõttekaks ja mõttetuks - mulle kas meeldib või ei. Kui meeldib, siis kuulan. Kui ei meeldi, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei leia, et see oleks halb elufilosoofia.
Ja ma tõesti-tõesti ei taha oma ellu enam rohkem negatiivset ja masendavat. Sellepärast on mul siiani nägemata terve posu täiesti geniaalseid filme ja enamus eesti filmide kuldvaramut. Mulle lihtsalt meeldib vaadata ja kuulata asju, mis meelestavad mind positiivsele. Ja ärge üldse alustagegi sellega, et iga eestlane on näinud Karu Südant ja see on täiega hea film: kes sellest üldse midagi aru sai??? Mina küll mitte.
Kõik peab tänapäeval nii uskumatult diip ja sügavmõtteline ja OLULINE olema. Iga liigutust tehes peaks mõtlema suurele pildile, iga idee peaks teenima mingit suuremat eesmärki. Ma ütlen ausalt, et ma ei oska sellist filosoofiat hinnata. Kui mulle miski meeldib, siis see meeldib. Kui miski mind ei huvita, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei viitsi lõputult lahata ja kritiseerida asju, mis mulle ei meeldi. Ma ei taha pidevalt põhjendada ja kaitsta ja diskuteerida. Ma tahaksin elada oma elu lihtsaks. Las need strippar Markod ja Respektid ja Justin Bieberid elada ja olla, ma ei leia, et ma peaksin neile mõtlema, neid kritiseerima, kuidagi maailma parandama... See käib üle mu ajude ja on liiga energiakulukas. Mind ei häiri, et nad maailmas olemas on. Las olla. Aga ma ei taha ka pidevalt tõestada, kui diip ja filosoofiline ma olen, kui ma tundide kaupa nendest räägin. Laske elada.
Praegusel ajal peaksid kõik elama mingi suurema eesmärgi nimel. Mitte kuuluma peavoolu, aga mitte pingutama liigselt, et olla erilised. Sa ei tohiks mõelda nagu kõik teised ainult sellepärast, et enamus seda teeb, aga peaksid ikkagi mõtlema nii nagu kõik teised. Sa peaksid olema unikaalne ja õnnelik ja enesekindel ja filosoofiline ja roheline ja öko ja oksendama iga kord, kui Justin Bieberi nimi kusagil üles kerkib. Siis oled sa õige inimene. Aga sa ei peaks seda kõike tegema ainult sellepärast, et kui sa kõike seda pole, peab sada inimest sulle sada moraliseerivat kõnet päevas ja üritab sind ümber veenda. Sa peaksid ise asjadest aru saama ja vabatahtlikult valgustatud poolele üle minema. Ausalt öeldes on mul kogu sellest üleüldisest moraliseerivast ja "kõik teavad, et nii on õige, sest kõik teavad seda"-suhtumisest nii kõrini, et mul on vahel kiusatus avalikult Bieberi T-särke kandma hakata ja autos ainult Respekti best of-i käiata. Miks mitte? Kui mulle sellised asjad meeldivad, kes kurat olete teie, et öelda mulle, et ma pean vaatama ainult Mongooliakeelseid sõjafilme, kuulama ainult Eesti regilaulu, mõtlema ainult sellest, kuidas pandasid väljasuremisest päästa ja kandma ainult kolmanda ringi kasutatud teksaseid. Fudge you, people! Kogu see sügavus ja värk on uskumatult igav ja äärmiselt vähelõbus. Mulle ei meeldi masendavad filmid, kuigi need laiendavad mu maailmapilti. Mulle ei meeldi regilaul ja ma ei armasta laulupidu. Ja ma olen väsinud sellest, et mulle pidevalt peale surutakse mingit targa inimese mõttemaailma, mis on kuiv, igav ja depressiivne. Nagu mu elu enivei selline ei oleks.
Ma armastan vahel mõttetuid poplaule kuulata, lugeda mõnikord kõige tüüpilisemaid armastusromaane, vaadata 24 tunni jooksul ära kõik Harry Potteri filmid, süüa liha ja mitte käia kaltsukates. Jah, ma muretsen pandade käekäigu pärast ja olen külastanud Auschwitzi, aga ma ei usu, et ma ka ilma nendeta kehvem inimene oleksin. Ja ma ei taha materdada neid inimesi, kes kuulavad ainult Britneyt ja loevad ainult Miki Hiirt. Mida see mulle annab? Kuidas see mind paremaks teeb?
Mind lihtsalt nii-nii-nii-nii häirib selline suhtumine viimasel ajal. Osad inimesed on mõttetumad kui teised. Osa muusikat on mõttetum kui ülejäänu. Osad filmid on mõttetumad kui teised. Osa maailmast on nii mõttetu, et ainult sellest tulebki päevade kaupa rääkida. Mida mõttetum ja tähtsusetum miski meie jaoks on, seda rohkem me sellest jahume. Sest kuidas me muidu tõestame, et me oleme jube tähtsad ja mõttekad ja targad?
Ma vaatasin mingi aeg tagasi ära terve dokumentaalfilmi One Directionist. Tõmbasin lausa alla ja vaatasin. Ma ei tea siiani, mis nende poiste nimed täpselt on, aga film oli meelelahutuslik küll. Ja natuke hullumeelne. Ja naerda sai. Ja mul on kodus olemas kõik Twilighti raamatud. Need on täitsa head, ma olen neid lugenud rohkem kui üks kord. Filme ma ei salli, aga raamatud olid mõnusad. Kui ma autoga sõidan, siis ei kuula ma klassikat ega isegi mitte Beatlesit. Ma ei ole nii diip. Mulle meeldib uuem kantri ja 80ndate rokk. Sest mulle meeldivad need meloodiad ja neid kaasa pröögata. Ma ei jaota muusikat mõttekaks ja mõttetuks - mulle kas meeldib või ei. Kui meeldib, siis kuulan. Kui ei meeldi, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei leia, et see oleks halb elufilosoofia.
Ja ma tõesti-tõesti ei taha oma ellu enam rohkem negatiivset ja masendavat. Sellepärast on mul siiani nägemata terve posu täiesti geniaalseid filme ja enamus eesti filmide kuldvaramut. Mulle lihtsalt meeldib vaadata ja kuulata asju, mis meelestavad mind positiivsele. Ja ärge üldse alustagegi sellega, et iga eestlane on näinud Karu Südant ja see on täiega hea film: kes sellest üldse midagi aru sai??? Mina küll mitte.
May 21, 2014
The Highway Don't Care
Kas sa tead, kuidas lõhnab öö maikuus? Nagu vihm ja kaste ja toomingad ja soojus. Või kuidas öö ei ole kevadel kunagi päris vaikne? Sest selles on linnud ja tuul ja kassid ja... Ma armastan neid öid. Täis magusat lõhna, linnulaulu ja lubadusi. Sellistel öödel on kõik võimalik. Päevavalgus on veel kaugel, aga siinsamas, sa oled kõikvõimas ja unistused on käegakatsutavad. Need ööd on maagilised ja rahulikud. Need ei ole kulutamiseks linnakäras ja baarides. Need ööd on vaikuseks ja mõtisklusteks, lõkkeõhtuteks rannas, pikkadeks autosõitudeks mittekusagile, need on punase veini ja luuletuste ööd.
Ma armastan seda, et mul on inimesed, kes lubavad mul vahel rumalusi teha. Lihtsalt sõita ja rääkida ja mitte mõelda rahale või kellaajale või millelegi muule. Mul on seda vahel vaja. Mul on vaja neid suviseid öid ja öiseid jutte. Selliseid, mida mitte keegi päevavalguses ei räägi. Selliseid, mis jäävadki ainult üheöisteks filosofeerimisteks. Jälle üks asi, mis kuulub suvistesse öödesse: tundide pikkused jutumaratonid, kus mõned purjus ja mõned mitte-purjus inimesed räägivad absoluutselt kõigest, mis parajasti pähe tuleb. Igaühel on vaja vähemalt viit sellist ööd aastas. See on minu ekspertarvamus.
Ma armastan seda, et mul on inimesed, kes lubavad mul vahel rumalusi teha. Lihtsalt sõita ja rääkida ja mitte mõelda rahale või kellaajale või millelegi muule. Mul on seda vahel vaja. Mul on vaja neid suviseid öid ja öiseid jutte. Selliseid, mida mitte keegi päevavalguses ei räägi. Selliseid, mis jäävadki ainult üheöisteks filosofeerimisteks. Jälle üks asi, mis kuulub suvistesse öödesse: tundide pikkused jutumaratonid, kus mõned purjus ja mõned mitte-purjus inimesed räägivad absoluutselt kõigest, mis parajasti pähe tuleb. Igaühel on vaja vähemalt viit sellist ööd aastas. See on minu ekspertarvamus.
May 14, 2014
It's your world, I'm just living in it.
Kuna ma olen nüüd juba pikemat aega e-lugeri uhke omanik, siis muidugi on mul mingil ajal olnud täielik e-raamatute hullus. Mõne kuuga suutsin omale praktiliselt kaks tuhat raamatut soetada. Ja nüüd närin end vaevaliselt sellest massist läbi. Okei, osad on vanad lemmikud, mis lihtsalt peavad olemas olema juhuks, kui tuju tuleb. Aga enamik on uued ja tundmatud. Nii ma siis muudkui loen ja loen igal vabal hetkel.
Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on need nö naistekad. Sellised tõeliselt pehmed ja kirglikud romaanid, mida tänapäeval vist absoluutselt iga internetiühendusega inimene treib. Ausalt, mul on küll selline mulje. Noh, et kui juba internetiavarus ees on ja arvutil klaviatuur ka, siis miks mitte. Nii olen ma leidnud paar raamatut, mis esimese kolme peatüki jooksul teevad puhast product placementi. Noh, et kolm peatükki loobitakse ainult erinevaid kaubamärke Coca-Colast Guccini ja BMW-st Alwaysini. See meenutas mulle nii väga Älicee megaägedat superelu, et lausa muie tuli suule. Seega, mõned raamatud lähevad lihtsalt. Lööd lahti, loed mõned read, öögid... Ja siis kustutad need oma lugerimälust igaveseks :)
Teine, ja palju põnevam viis naistekaid kirjutada, on kirjutada puhast porri. Ja ma mõtlen porri. As in pornot. Seriously. Ja kui su käsi ei tõuse kõiki intiimseid kehaosi ja asju kirjutama, siis sa lihtsalt asendad mõned sõnad. Peresõbralikematega. Et vanemad saaksid neid raamatuid ikka lastele õhtujuttudeks ette lugeda või nii :D Ma ei oleks eluski uskunud, et kõik asjad saab öeldud läbi aianduslike terminite. Kroonlehtedest puutüvedeni, õienestest välgunoolte ja vihmani :D
Ma kardan, et kunagi on mõnedel noortel naistel küll elus hirmus pettumus, kui nad ei leiagi meest, kes nende pilgust loeb kõike kuni lapsepõlvemälestusteni välja. Ma olen alati tahtnud teada, kust need kirjanikud seda ainest õieti saavad. Noh, et kas ongi olemas mehi, kes vahivad päevad läbi oma naiste silmi ja saavad kohe aru, kui nende pilgus on kahtlus või kurva mineviku varjud. Mul on ilmselgelt veel palju õppida selles vallas :D
Nii ma siis mingil hetkel otsustasingi, et kirjutan ka romantilise naisteka. Tähendab, kunagi lapsepõlves olen ma mehhiko seepide laineharjal ühega juba maha saanud. See on puhas huumor, ma vannun teile :D Ja nüüd, juba küpsemas eas, on ilmselgelt aeg uue jaoks. Pealkiri võiks olla näiteks: Meil Aia Tänavas. Ja toimuda võiks tegevus kusagil eesti kaunimas väikeses paigas. Noh näiteks Roelas või Essus või kusagil. Maie ja Toivo vahel juhtuks igasuguseid kuumi ja ängistavaid asju, probleeme võiks vabalt tekitada Maie alkohoolikust naaber Juhan ja külapoe meelas müüja Alla. Vahepeal võiksin ma visata sisse nii Kalevi komme kui EMT mobiiliarveid... Ja kindlasti tuleb ära märkida kõik Crocsid, mida rahvas selles külas kannab ja Nike kiledressid. Sest Toivo kui esimene armastaja on kindlasti stiilselt riietatud Nike kilekatesse ja lappab vabal ajal ainult saku originaali.Vot selline raamat siis. Ma annan teada, kui ma kirjutamisega esimese peatüki lõppu olen jõudnud, siis saate kõik täpsemalt lugeda. Ma arvan, et umbes kuuendas peatükis saab iga lugeja kaasa elada Juhani südamevalule, kui ta läbi õhukeste paneelmaja seinte kuuleb, kuidas Toivo naaberkorteris Maie aianduslike saladustega lähemalt tutvub.
Aga tegelikult ma loen ikka väärtkirjandust ka. Kui on juhuslikult keegi, keda see eestimaine kuumdraama ei huvita ja kes ei taha lugeda kümneosalist eepost vampiiride seksielust, siis ma soovitan: lugege näiteks Neil Gaimani viimast raamatut: Ja tee lõpus on ookean. Ausalt. Ma nutsin nagu väike laps, kui ma lõpule lähenema hakkasin. Uskumatult ilus ja kurb ja ilus raamat. Või Stephen Chbosky Müürililleks olemise iseärasused. Jaa-jaa, ma tean, et kõik vahtisid filmi. Aga ausalt, see on raamat, mis tasub läbi lugeda filmiga või ilma. Ja lillelisest pealkirjast hoolimata ei ole selles raamatus ühtki aiandusliku mekiga pornostseeni. Ma luban.
Ma, muide, üritasin meeleheitlikult end läbi pureda ka Robert Kurvitza raamatust Püha ja õudne lõhn. Kuna Kaur Kender seda nii väga soovitas ja see kunagi Rahva Raamatus suure soodustusega müügis oli. Ma ei tahaks sugugi ülesnäidata mingit lugupidamatust autori ega Kauri suhtes, aga... Mis kohapealt see raamat enamvähem huvitavaks läheb? Sest ma suutsin umbes poolesaja leheküljega hakkama saada, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ma saan aru, mida ma loen. Mulle selline asi ei meeldi. Nimetage mind kuidas tahate, aga mulle ei meeldi ennast lolline tunda. Ma olen siiski lapsest peale juba lugenud, aga sellist asja pole veel olnud, et terve raamat on kirjutatud stiilis, kus iga eraldiseisev sõna on arusaadav, aga lause on juba nagu raketiteadus. Paari peatüki läbipuremiseks on vist vaja tuumafüüsiku kraadi. Eks ma üritan veel, sest noh, tahaks ju ikkagi, et meeldiks. Äkki läheb mingil hetkel põnevamaks. Või siis olen ma eesti kirjanduse jaoks liiga rumal.... Mis on kurb, aga tõenäoline, sest oma lubadustest hoolimata ei ole ma siiani ühtki Sirpi ka suutnud poest ära tuua. Siir algab minu allakäik. Varsti loen ainult Miki Hiirt ja minu lemmiksaade saab olema Heeringas Veenuse Õlal. Mis tuletab mulle meelde: öelge ausalt (!) kas keegi siin maailmas päriselt ka lööb teleka spetsiaalselt selle saate ajaks käima ja naerab nende sketšide üle, mis seal on? Kas keegi päriselt ka leiab, et vottt see on alles õige saade ja püüab mitte ühtki nädalat vahele jätta?
Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on need nö naistekad. Sellised tõeliselt pehmed ja kirglikud romaanid, mida tänapäeval vist absoluutselt iga internetiühendusega inimene treib. Ausalt, mul on küll selline mulje. Noh, et kui juba internetiavarus ees on ja arvutil klaviatuur ka, siis miks mitte. Nii olen ma leidnud paar raamatut, mis esimese kolme peatüki jooksul teevad puhast product placementi. Noh, et kolm peatükki loobitakse ainult erinevaid kaubamärke Coca-Colast Guccini ja BMW-st Alwaysini. See meenutas mulle nii väga Älicee megaägedat superelu, et lausa muie tuli suule. Seega, mõned raamatud lähevad lihtsalt. Lööd lahti, loed mõned read, öögid... Ja siis kustutad need oma lugerimälust igaveseks :)
Teine, ja palju põnevam viis naistekaid kirjutada, on kirjutada puhast porri. Ja ma mõtlen porri. As in pornot. Seriously. Ja kui su käsi ei tõuse kõiki intiimseid kehaosi ja asju kirjutama, siis sa lihtsalt asendad mõned sõnad. Peresõbralikematega. Et vanemad saaksid neid raamatuid ikka lastele õhtujuttudeks ette lugeda või nii :D Ma ei oleks eluski uskunud, et kõik asjad saab öeldud läbi aianduslike terminite. Kroonlehtedest puutüvedeni, õienestest välgunoolte ja vihmani :D
Ma kardan, et kunagi on mõnedel noortel naistel küll elus hirmus pettumus, kui nad ei leiagi meest, kes nende pilgust loeb kõike kuni lapsepõlvemälestusteni välja. Ma olen alati tahtnud teada, kust need kirjanikud seda ainest õieti saavad. Noh, et kas ongi olemas mehi, kes vahivad päevad läbi oma naiste silmi ja saavad kohe aru, kui nende pilgus on kahtlus või kurva mineviku varjud. Mul on ilmselgelt veel palju õppida selles vallas :D
Nii ma siis mingil hetkel otsustasingi, et kirjutan ka romantilise naisteka. Tähendab, kunagi lapsepõlves olen ma mehhiko seepide laineharjal ühega juba maha saanud. See on puhas huumor, ma vannun teile :D Ja nüüd, juba küpsemas eas, on ilmselgelt aeg uue jaoks. Pealkiri võiks olla näiteks: Meil Aia Tänavas. Ja toimuda võiks tegevus kusagil eesti kaunimas väikeses paigas. Noh näiteks Roelas või Essus või kusagil. Maie ja Toivo vahel juhtuks igasuguseid kuumi ja ängistavaid asju, probleeme võiks vabalt tekitada Maie alkohoolikust naaber Juhan ja külapoe meelas müüja Alla. Vahepeal võiksin ma visata sisse nii Kalevi komme kui EMT mobiiliarveid... Ja kindlasti tuleb ära märkida kõik Crocsid, mida rahvas selles külas kannab ja Nike kiledressid. Sest Toivo kui esimene armastaja on kindlasti stiilselt riietatud Nike kilekatesse ja lappab vabal ajal ainult saku originaali.Vot selline raamat siis. Ma annan teada, kui ma kirjutamisega esimese peatüki lõppu olen jõudnud, siis saate kõik täpsemalt lugeda. Ma arvan, et umbes kuuendas peatükis saab iga lugeja kaasa elada Juhani südamevalule, kui ta läbi õhukeste paneelmaja seinte kuuleb, kuidas Toivo naaberkorteris Maie aianduslike saladustega lähemalt tutvub.
Aga tegelikult ma loen ikka väärtkirjandust ka. Kui on juhuslikult keegi, keda see eestimaine kuumdraama ei huvita ja kes ei taha lugeda kümneosalist eepost vampiiride seksielust, siis ma soovitan: lugege näiteks Neil Gaimani viimast raamatut: Ja tee lõpus on ookean. Ausalt. Ma nutsin nagu väike laps, kui ma lõpule lähenema hakkasin. Uskumatult ilus ja kurb ja ilus raamat. Või Stephen Chbosky Müürililleks olemise iseärasused. Jaa-jaa, ma tean, et kõik vahtisid filmi. Aga ausalt, see on raamat, mis tasub läbi lugeda filmiga või ilma. Ja lillelisest pealkirjast hoolimata ei ole selles raamatus ühtki aiandusliku mekiga pornostseeni. Ma luban.
Ma, muide, üritasin meeleheitlikult end läbi pureda ka Robert Kurvitza raamatust Püha ja õudne lõhn. Kuna Kaur Kender seda nii väga soovitas ja see kunagi Rahva Raamatus suure soodustusega müügis oli. Ma ei tahaks sugugi ülesnäidata mingit lugupidamatust autori ega Kauri suhtes, aga... Mis kohapealt see raamat enamvähem huvitavaks läheb? Sest ma suutsin umbes poolesaja leheküljega hakkama saada, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ma saan aru, mida ma loen. Mulle selline asi ei meeldi. Nimetage mind kuidas tahate, aga mulle ei meeldi ennast lolline tunda. Ma olen siiski lapsest peale juba lugenud, aga sellist asja pole veel olnud, et terve raamat on kirjutatud stiilis, kus iga eraldiseisev sõna on arusaadav, aga lause on juba nagu raketiteadus. Paari peatüki läbipuremiseks on vist vaja tuumafüüsiku kraadi. Eks ma üritan veel, sest noh, tahaks ju ikkagi, et meeldiks. Äkki läheb mingil hetkel põnevamaks. Või siis olen ma eesti kirjanduse jaoks liiga rumal.... Mis on kurb, aga tõenäoline, sest oma lubadustest hoolimata ei ole ma siiani ühtki Sirpi ka suutnud poest ära tuua. Siir algab minu allakäik. Varsti loen ainult Miki Hiirt ja minu lemmiksaade saab olema Heeringas Veenuse Õlal. Mis tuletab mulle meelde: öelge ausalt (!) kas keegi siin maailmas päriselt ka lööb teleka spetsiaalselt selle saate ajaks käima ja naerab nende sketšide üle, mis seal on? Kas keegi päriselt ka leiab, et vottt see on alles õige saade ja püüab mitte ühtki nädalat vahele jätta?
May 8, 2014
Juurovision II
Esiteks: täna olin ma targem ja varusin rohkem veini. Ehk on siis kogu asi valutum :D Kuigi ma kardan, et sissejuhatav number on tänase parim osa. See oli lihtsalt nii hea... Peale Pilou on see siiani mu lemmikosa selleaastasest üritusest. Aga let's get to it.
Malta - Ohhhh, jälle kantri. Jeeeeeeesshhhh. Juba väga hea algus. Meessolist on küll jube õnnelik väike päkapikk. Mul on tunne, et sellest võib saada mu teise poolfinaali lemmik. Nad on kõik kuidagi ebaloomulikult rõõmsad. Kui meie riiki keegi selle lauluga esindaks, siis ma poleks isegi kuri, kui nad välja langeksid, sest loo point sobiks ikkagi nii hästi selle situatsiooniga.
Iisrael - Beyonce ja Hannibal Lecteri love child. Ilus naine, aga loo point on kuidagi skeeri ja ähvardav. Ma pole kindel, et keegi peaks kunagi tegema laulu, mille sõnad räägivad nülgimisest.
Norra - Carl on hot. Carl on megahot. Mis siis sellest, et tal on hääl nagu 10-aastasel kooripoisil, Carl on ikka väga kuum mees. Ärge ainult küsige, milline laul tal oli. Ma arvan, et see oli hea. Sest Carl näeb välja selline, et ta teeb iga laulu heaks.
Gruusia - Ükski kogus veini ei muuda seda laulu loogiliseks. Aga kui ma oleksin sõpradega kusagil looduses ja me teeksime metsikus koguses illegaalseid aineid, siis võiks kogu asi umbes nii välja näha. Ja see lugu võiks isegi peale minna. O Dio.
Poola - Algas nagu see kunagi Ukraina võidulaul, mille nime ega esitajat ma ei mäleta. Midagi liiga pornograafilist ma ka selles loos ei näe. Kas iga vähegi kuulsam naislaulja ei tee laval alati praktiliselt sellist šõud? Ehk isegi natuke liiga hillitsetud. Miley Cyrus suudaks seksuaalsemalt. Lugu kriibib jubedalt kõrva. Volüümi tuleb kõvasti maha keerata, et kuulata suudaks.
Austria - Mulle teeb muret, et see meesnaine on oluliselt ilusam kui mina. Ja aidake lahendada probleem: kas see, et minu arust on ta täiega pandav, teeb minust lesbi või ei? Lugu on kohutav. Nagu odav remake Adele loost Skyfall. Aga kui Adele'il taevas kukub, siis sellel tüübil ainult tõuseb.
Leedu - Lahe rokkbaleriinilik outfit. Ma tahaks sellist endalegi. Väga feministlik ja õpetlik laul. Esitage seda oma alaealistele tütardele enne magamaminekut. Iga naine peab oma väärtust teadma. GIRL POWER!
Soome - Üsna kepsakas lugu. Mulle ei jäänud tegelikult midagi meelde.
Iirimaa - Millal Iirimaa jälle mõne hea looga maha saab? Kui taust poleks iiri värvides, siis ma oleksin üsna kindel, et tegu on mõne slaaviriigiga.
Valgevene - Ja pagariteema jätkub! Jei. Kooki ei saa kunagi liiga palju olla. Lugu ise meenutab tugevalt Soul Militiat. Ja tüübid ka. Valgevene Pagari Militia.
Makedoonia - Jana Kask! Issand, kõik selle aasta esinejad saab eesti konteksti ümber panna. Kui see lugu kusagil ööklubis tuleks, siis ma ei leiaks, et see eriliselt halb on. Raadiojaama ka ei vahetaks. Aga nagu ütles vanarahvas: "Ei miskit erilist".
Šveits - Alejandro Rõbak. Not too shabby. Cause I think I'm lion... Oh no :D
Kreeka - Selle loo pärast jalutaks isegi ööklubisse sisse. Mulle päris meeldib Kreeka hiphop-räpp. Ja neil on väga sujuvad tantsuliigutused. Batuudil hüppav Freddie Mercury annab asjale palju juurde.
Sloveenia - Is it love, is it hate... Mulle meeldib laulja kleit. Ja kuidas täpselt tunnen ma korraga roose ja uhkust?
Rumeenia - Kui Marko Reikop mainis rõngasklaverit, siis ma polnud kindel, mis asi see on. Aga näed, ongi rõngas. Klaver. Naine on nagu keegi Kardashianide klannist. Ja mulle meeldib nende suhtumine. Naine näeb mingeid asju, aga mees näeb neid ka. Vist. Kes teab. Vähemalt ta üritab. See on ime!!
Malta - Ohhhh, jälle kantri. Jeeeeeeesshhhh. Juba väga hea algus. Meessolist on küll jube õnnelik väike päkapikk. Mul on tunne, et sellest võib saada mu teise poolfinaali lemmik. Nad on kõik kuidagi ebaloomulikult rõõmsad. Kui meie riiki keegi selle lauluga esindaks, siis ma poleks isegi kuri, kui nad välja langeksid, sest loo point sobiks ikkagi nii hästi selle situatsiooniga.
Iisrael - Beyonce ja Hannibal Lecteri love child. Ilus naine, aga loo point on kuidagi skeeri ja ähvardav. Ma pole kindel, et keegi peaks kunagi tegema laulu, mille sõnad räägivad nülgimisest.
Norra - Carl on hot. Carl on megahot. Mis siis sellest, et tal on hääl nagu 10-aastasel kooripoisil, Carl on ikka väga kuum mees. Ärge ainult küsige, milline laul tal oli. Ma arvan, et see oli hea. Sest Carl näeb välja selline, et ta teeb iga laulu heaks.
Gruusia - Ükski kogus veini ei muuda seda laulu loogiliseks. Aga kui ma oleksin sõpradega kusagil looduses ja me teeksime metsikus koguses illegaalseid aineid, siis võiks kogu asi umbes nii välja näha. Ja see lugu võiks isegi peale minna. O Dio.
Poola - Algas nagu see kunagi Ukraina võidulaul, mille nime ega esitajat ma ei mäleta. Midagi liiga pornograafilist ma ka selles loos ei näe. Kas iga vähegi kuulsam naislaulja ei tee laval alati praktiliselt sellist šõud? Ehk isegi natuke liiga hillitsetud. Miley Cyrus suudaks seksuaalsemalt. Lugu kriibib jubedalt kõrva. Volüümi tuleb kõvasti maha keerata, et kuulata suudaks.
Austria - Mulle teeb muret, et see meesnaine on oluliselt ilusam kui mina. Ja aidake lahendada probleem: kas see, et minu arust on ta täiega pandav, teeb minust lesbi või ei? Lugu on kohutav. Nagu odav remake Adele loost Skyfall. Aga kui Adele'il taevas kukub, siis sellel tüübil ainult tõuseb.
Leedu - Lahe rokkbaleriinilik outfit. Ma tahaks sellist endalegi. Väga feministlik ja õpetlik laul. Esitage seda oma alaealistele tütardele enne magamaminekut. Iga naine peab oma väärtust teadma. GIRL POWER!
Soome - Üsna kepsakas lugu. Mulle ei jäänud tegelikult midagi meelde.
Iirimaa - Millal Iirimaa jälle mõne hea looga maha saab? Kui taust poleks iiri värvides, siis ma oleksin üsna kindel, et tegu on mõne slaaviriigiga.
Valgevene - Ja pagariteema jätkub! Jei. Kooki ei saa kunagi liiga palju olla. Lugu ise meenutab tugevalt Soul Militiat. Ja tüübid ka. Valgevene Pagari Militia.
Makedoonia - Jana Kask! Issand, kõik selle aasta esinejad saab eesti konteksti ümber panna. Kui see lugu kusagil ööklubis tuleks, siis ma ei leiaks, et see eriliselt halb on. Raadiojaama ka ei vahetaks. Aga nagu ütles vanarahvas: "Ei miskit erilist".
Šveits - Alejandro Rõbak. Not too shabby. Cause I think I'm lion... Oh no :D
Kreeka - Selle loo pärast jalutaks isegi ööklubisse sisse. Mulle päris meeldib Kreeka hiphop-räpp. Ja neil on väga sujuvad tantsuliigutused. Batuudil hüppav Freddie Mercury annab asjale palju juurde.
Sloveenia - Is it love, is it hate... Mulle meeldib laulja kleit. Ja kuidas täpselt tunnen ma korraga roose ja uhkust?
Rumeenia - Kui Marko Reikop mainis rõngasklaverit, siis ma polnud kindel, mis asi see on. Aga näed, ongi rõngas. Klaver. Naine on nagu keegi Kardashianide klannist. Ja mulle meeldib nende suhtumine. Naine näeb mingeid asju, aga mees näeb neid ka. Vist. Kes teab. Vähemalt ta üritab. See on ime!!
May 7, 2014
Juurovision I
Kuna ma õige poolfinaali maha magasin julmalt, siis vaatasin täna kordust. Keset päeva ei ole ikka õiget tunnet :D Ja kõvasti rohkem oleks pidanud veini varuma. Aga sellegipoolest:
Armeenia - nagu iga depressiivse eurooplase hümn. Vähemalt alguses küll. Et kui My Chemical Romance üle viskab ja tahaks midagi uuemat kuulata, siis just see lugu. Enesehaletsuses ja lootusetuses võtab kindlasti pisara silma.
Läti - WTF?? Ütlen ainult ühte - Eesti oleks pidanud Maltiste tordiloo eurokale saatma, siis oleks nagu baltikumi pagariäri olnud.
Eesti - Andke Tanjale osa Step Upi järgmises filmis ja asi korras. Ma ei saa seda lugu armastada, sest Maybe, maybe on lihtsalt nii armas mulle. Aga tantsuvärk oli päris efektne. Ja muidugi imestan ma natuke selle üle, kuidas ta suudab laulda veel sel ajal, kui too tüüp teda väntsutab nagu pesukäsna.
Rootsi - Kui esimene sõna ära käis, siis olin ma esimese hooga kindel, et algab see Frozeni teemalugu Let It Go. Aga siis ikka ei olnud ka. Naisel on põnev kleit. Ma pole kindel, kas ta ongi nii laiade õlgadega, või on tegu illusiooniga. Lugu mulle ei meeldi. Kuidagi plass ja igav.
Island - Ma näen, miks nad lastele meeldida võiksid. Täiesti uus demograafiline grupp, kellele teinekord eurolaulu otsides keskenduda. Kui Teletupsud oleksid ABBA tribüütbändi teinud, siis see oleks see. Lugu on päris kepsakas. Parem kui too Rootsi uinamuina.
Albaania - Välismaine Liisi Koikson. Ainult häirivama tämbriga. Mina keerasin volüümi veits maha. Laulu kohta ma kohe ei suudagi otsustada, kas meeldib väga või siis üldsegi mitte.
Venemaa - Natuke rohkem slaavilikku rahvalaulu ja äkki see memmede laulukoor, kes kunagi eurokal juba oli... Siis äkki isegi läheks. Ja miks need tüdrukud öösärkides laval on? See on nagu too esinejate õudusunenägu, et ärkad üles, astud voodist välja, aga siis oled äkki laval ja publik passib saalist pungis silmadega....
Aserbaidžaan - Järgmine üle-euroopaline deprekahümn. Ma juba kujutan ette, kuidas ma põrandal looteasendis külitan, lõug šokolaadijäätisega koos, ja nutan ja nutan... Aga laulja on ilusam kui Armeenial ja vägevamate juustega. Et siis, kui valima peaks, siis ma valiks Armeenia loo, see ei tekita minus vähemalt kõigele lisaks veel alaväärsuskompleksi ka.
Ukraina - Ma olen juba ette negatiivselt meelestatud. Ilus noor tütarlaps, kõrgelt haritud, polüglott ja geenius ja adekvaatse lauluhäälega. Mulle juba ei meeldi ta. Aga poissi hamstrirattas tahaks endalegi koju. Oleks naljakas vaadata, kuidas ta seal mürgeldab. Lugu ei meeldi. Ja sõnad häirivad mind.
Belgia - Belgia Kõrsik. Lugu on kohutav. Eesti Kõrsikud on paremad. Ja kas see laval rähklev naine peab etendama toda ema, kellest lugu on? Tal tundub raske elu olema. Minu meelest on sõnad kerge intsesti maiguga. Igal juhul Oidipuse kompleks on selle loo kirjutajal kindlasti.
Moldova - Mis cry fest seal õieti käib? Ma ise Troonide Mängu ei vaata, aga kujutan elavalt ette, et mõni sealne tegelane võik toda lugu ümisedes ringi käia ja samal ajal teisi tegelasi pussitada. Isegi kostüümid on üsna kohased. Jah, kindlalt Troonide Mäng. Kui neil kunagi ideed otsa saavad ja tuleb muusikali-osa, siis see lugu on seal sees.
San Marino - Laulja on natke hull, ma saan aru. Näitab, et inimene ei või ikka ühte asja väga kinni jääda. Mõjub psüühikale. Lugu on lausa kohutav. Merelisest teemast ma ka aru ei saa. Kuigi see Titanicu-teemaline kaelakee, mis tal on, võib vihjata sellele, kui kohutav põhjaminek sellel lool ees seisab. Tal on selle vanamuti valge öösärk ka seljas, vaja ainult kaelakee lava servalt alla poetada. Ja laulja ise on veel nii õnnelik... Aga Titanicu reisijad olid ka, enne kui jäämägi tuli.
Portugal - Kui stripparid peaksid tantsimise juurde veel laulma ka, siis näeks nende etteaste umbes selline välja. No mida kleiti?? Nagu sambafestival minu kodus. Päriselt. Tekitab tahtmise kookospähkleid oma intiimsemate kehaosade ette riputada ja ananass pähe siduda.
Holland - Ohhhh, kantri! :D Nüüd me hakkame rääkima... Natuke igavamat sorti kantrilugu, aga kantri sellegipoolest. Mulle meeldib. Lavakujundus on ka sobivalt depressiivne. Nüüd on aeg ananassid ja kookospähklid suures meeleheites suhu toppida ja nutta, et sa selline õgard ja pekine siga oled. Lihtsalt selleks, et eelnev sambakarneval muidu nii head depressioonitrippi ära ei rikuks.
Montenegro - Jumal, milline mees!! Tekitab igasuguseid ebasobivaid mõtteid. Lavakujundus on nagu teismelise tüdruku ükssarvikute- ja haldjateemaline screensaver. Iluuisutaja on huvitav nüke. Kuidagi kohmakas on kogu mulje.
Ungari - Vabandage, ma pean oma keefirisse vodkat juurde valama, et kogu selle valu ja depressiooniga toime tulla. Kui see lugu ka teie kivisüdameid kaheksasse ei keera ja silmi nutma ei pane, siis ei ole selle-aastane juurovision teie jaoks. Isegi taustatantsijad on pandud koduvägivalla parimaid episoode etendama. Et pilt ikka väga selge oleks. Juhuks, kui te aru ei saanud. Kõik on kohutav, aga lootust on. Umbes nagu Euroliidu majandusseis.
Õhtujuhtidest meeldib mulle täiega see ilma prillideta kutt. Ma olen üsna kindel, et ta peaks mu sünnipäevapidu juhtima järgmised paar aastat. Või mida iganes ta juhtida tahab, ta võib seda teha. Kes tahab suvel minuga koos Taani sõita ja tema akende all paar nädalat telkida? :D
See Juurovisioni-värk on ikka raske värk. Kui teisest poolfinaalist ka mingi suurem posu nutulaule edasi saab, siis peab finaali ajaks ennast telekaga koos vannituppa sättima, et veevarusid pidevalt jooksvalt täiendada. Ükski inimene ei jaksa ju nii palju nutta :D
Armeenia - nagu iga depressiivse eurooplase hümn. Vähemalt alguses küll. Et kui My Chemical Romance üle viskab ja tahaks midagi uuemat kuulata, siis just see lugu. Enesehaletsuses ja lootusetuses võtab kindlasti pisara silma.
Läti - WTF?? Ütlen ainult ühte - Eesti oleks pidanud Maltiste tordiloo eurokale saatma, siis oleks nagu baltikumi pagariäri olnud.
Eesti - Andke Tanjale osa Step Upi järgmises filmis ja asi korras. Ma ei saa seda lugu armastada, sest Maybe, maybe on lihtsalt nii armas mulle. Aga tantsuvärk oli päris efektne. Ja muidugi imestan ma natuke selle üle, kuidas ta suudab laulda veel sel ajal, kui too tüüp teda väntsutab nagu pesukäsna.
Rootsi - Kui esimene sõna ära käis, siis olin ma esimese hooga kindel, et algab see Frozeni teemalugu Let It Go. Aga siis ikka ei olnud ka. Naisel on põnev kleit. Ma pole kindel, kas ta ongi nii laiade õlgadega, või on tegu illusiooniga. Lugu mulle ei meeldi. Kuidagi plass ja igav.
Island - Ma näen, miks nad lastele meeldida võiksid. Täiesti uus demograafiline grupp, kellele teinekord eurolaulu otsides keskenduda. Kui Teletupsud oleksid ABBA tribüütbändi teinud, siis see oleks see. Lugu on päris kepsakas. Parem kui too Rootsi uinamuina.
Albaania - Välismaine Liisi Koikson. Ainult häirivama tämbriga. Mina keerasin volüümi veits maha. Laulu kohta ma kohe ei suudagi otsustada, kas meeldib väga või siis üldsegi mitte.
Venemaa - Natuke rohkem slaavilikku rahvalaulu ja äkki see memmede laulukoor, kes kunagi eurokal juba oli... Siis äkki isegi läheks. Ja miks need tüdrukud öösärkides laval on? See on nagu too esinejate õudusunenägu, et ärkad üles, astud voodist välja, aga siis oled äkki laval ja publik passib saalist pungis silmadega....
Aserbaidžaan - Järgmine üle-euroopaline deprekahümn. Ma juba kujutan ette, kuidas ma põrandal looteasendis külitan, lõug šokolaadijäätisega koos, ja nutan ja nutan... Aga laulja on ilusam kui Armeenial ja vägevamate juustega. Et siis, kui valima peaks, siis ma valiks Armeenia loo, see ei tekita minus vähemalt kõigele lisaks veel alaväärsuskompleksi ka.
Ukraina - Ma olen juba ette negatiivselt meelestatud. Ilus noor tütarlaps, kõrgelt haritud, polüglott ja geenius ja adekvaatse lauluhäälega. Mulle juba ei meeldi ta. Aga poissi hamstrirattas tahaks endalegi koju. Oleks naljakas vaadata, kuidas ta seal mürgeldab. Lugu ei meeldi. Ja sõnad häirivad mind.
Belgia - Belgia Kõrsik. Lugu on kohutav. Eesti Kõrsikud on paremad. Ja kas see laval rähklev naine peab etendama toda ema, kellest lugu on? Tal tundub raske elu olema. Minu meelest on sõnad kerge intsesti maiguga. Igal juhul Oidipuse kompleks on selle loo kirjutajal kindlasti.
Moldova - Mis cry fest seal õieti käib? Ma ise Troonide Mängu ei vaata, aga kujutan elavalt ette, et mõni sealne tegelane võik toda lugu ümisedes ringi käia ja samal ajal teisi tegelasi pussitada. Isegi kostüümid on üsna kohased. Jah, kindlalt Troonide Mäng. Kui neil kunagi ideed otsa saavad ja tuleb muusikali-osa, siis see lugu on seal sees.
San Marino - Laulja on natke hull, ma saan aru. Näitab, et inimene ei või ikka ühte asja väga kinni jääda. Mõjub psüühikale. Lugu on lausa kohutav. Merelisest teemast ma ka aru ei saa. Kuigi see Titanicu-teemaline kaelakee, mis tal on, võib vihjata sellele, kui kohutav põhjaminek sellel lool ees seisab. Tal on selle vanamuti valge öösärk ka seljas, vaja ainult kaelakee lava servalt alla poetada. Ja laulja ise on veel nii õnnelik... Aga Titanicu reisijad olid ka, enne kui jäämägi tuli.
Portugal - Kui stripparid peaksid tantsimise juurde veel laulma ka, siis näeks nende etteaste umbes selline välja. No mida kleiti?? Nagu sambafestival minu kodus. Päriselt. Tekitab tahtmise kookospähkleid oma intiimsemate kehaosade ette riputada ja ananass pähe siduda.
Holland - Ohhhh, kantri! :D Nüüd me hakkame rääkima... Natuke igavamat sorti kantrilugu, aga kantri sellegipoolest. Mulle meeldib. Lavakujundus on ka sobivalt depressiivne. Nüüd on aeg ananassid ja kookospähklid suures meeleheites suhu toppida ja nutta, et sa selline õgard ja pekine siga oled. Lihtsalt selleks, et eelnev sambakarneval muidu nii head depressioonitrippi ära ei rikuks.
Montenegro - Jumal, milline mees!! Tekitab igasuguseid ebasobivaid mõtteid. Lavakujundus on nagu teismelise tüdruku ükssarvikute- ja haldjateemaline screensaver. Iluuisutaja on huvitav nüke. Kuidagi kohmakas on kogu mulje.
Ungari - Vabandage, ma pean oma keefirisse vodkat juurde valama, et kogu selle valu ja depressiooniga toime tulla. Kui see lugu ka teie kivisüdameid kaheksasse ei keera ja silmi nutma ei pane, siis ei ole selle-aastane juurovision teie jaoks. Isegi taustatantsijad on pandud koduvägivalla parimaid episoode etendama. Et pilt ikka väga selge oleks. Juhuks, kui te aru ei saanud. Kõik on kohutav, aga lootust on. Umbes nagu Euroliidu majandusseis.
Õhtujuhtidest meeldib mulle täiega see ilma prillideta kutt. Ma olen üsna kindel, et ta peaks mu sünnipäevapidu juhtima järgmised paar aastat. Või mida iganes ta juhtida tahab, ta võib seda teha. Kes tahab suvel minuga koos Taani sõita ja tema akende all paar nädalat telkida? :D
See Juurovisioni-värk on ikka raske värk. Kui teisest poolfinaalist ka mingi suurem posu nutulaule edasi saab, siis peab finaali ajaks ennast telekaga koos vannituppa sättima, et veevarusid pidevalt jooksvalt täiendada. Ükski inimene ei jaksa ju nii palju nutta :D
Apr 28, 2014
Stuck In Love
Viimased paar päeva olen ma pidevalt peos hoidnud üht tagasihoidlikku tükikest mereklaasi. Ehk siis klaasitükk, mille meri aja jooksul siledaks ja ümaraks ja matiks on lihvinud. Olen seda keeranud käes ühte ja teistpidi, vaadanud siit ja sealt. Olen üritanud ka sellest läbi vaadata, aga see laseb ainult varjusid läbi. Mul on selle klaasitüki jaoks omad plaanid. Ma arvan, et natuke hõbedat toob temas just selle õige iseloomu välja. Eks me näeme. Mulle meeldib see mäng. Hetkel on olemas ainult üüratu hulk võimalusi, mis ma selle killuga teha saan. Kui paari päeva pärast hõbetraat ja kett kohale jõuavad, siis saab osa neist võimalustest realiseeritud, aga osa kaovad igaveseks kuhugi... Olematusse. Ja meil on veel aega välja nuputada, mida võtta, mida jätta.
Naljakas. Viimased paar päeva olengi ma üsna kodune olnud, vaadanud ära mõned kohutavad ja mõned kohutavalt head filmid... Võtnud päikest, joonud piparmündivett (sest mu piparmünt hakkab vaikselt džungliks kasvama ja ma pean seda kusagile kasutama), joonud maasikateed (sest pole paremat asja hetkel kui maasikamaitseline tee, seda kulub mul päevas mitu liitrit vist), mõelnud peamiselt loomingulisi mõtteid, kirjutanud valmis oma 25. raamatu esimese peatüki... :D Ühesõnaga, ma olen olnud absoluutselt laisk ja veidi suvisel lainel. Ja ma tahan kogu hingest, et oleks suvi ja Võsu rand. Või siis, et oleks talv ja lumi ja pikad pimedad ööd. Aga ma tahan ju alati kusagile ära :)
Igasugused põnevad mõtted tulevad pähe. Natuke mässan söega ka jälle üle saja aasta. Lihtsalt selleks, et kätel midagi teha oleks vahepeal. Ilus oleks siinkohal raporteerida, et ma olen umbes kuue kunstitööga hakkama saanud ja pilte riputada ja mida veel, aga kahjuks ei ole ma siiski kunstiliselt eriti lahtise käega :D Sorgeldada ju võin, aga Facebookist mu töid niipea osta ei saa, ma kardan :D Huvilistele võin tasuta ära jagada oma saavutusi. Kui te lubate, et te väga kõvasti ei naera ja nii.
Aa... Ja kui keegi head filmisoovitust tahab, siis minu viimase aja lemmik on postituse pealkirjas :) Hästi rahuliku tempoga ja natuke naiivne film. Aga ilus. Ja kuidagi lootusrikas. Filmimuusikat panen teile ka just sellest samast linateosest.
Naljakas. Viimased paar päeva olengi ma üsna kodune olnud, vaadanud ära mõned kohutavad ja mõned kohutavalt head filmid... Võtnud päikest, joonud piparmündivett (sest mu piparmünt hakkab vaikselt džungliks kasvama ja ma pean seda kusagile kasutama), joonud maasikateed (sest pole paremat asja hetkel kui maasikamaitseline tee, seda kulub mul päevas mitu liitrit vist), mõelnud peamiselt loomingulisi mõtteid, kirjutanud valmis oma 25. raamatu esimese peatüki... :D Ühesõnaga, ma olen olnud absoluutselt laisk ja veidi suvisel lainel. Ja ma tahan kogu hingest, et oleks suvi ja Võsu rand. Või siis, et oleks talv ja lumi ja pikad pimedad ööd. Aga ma tahan ju alati kusagile ära :)
Igasugused põnevad mõtted tulevad pähe. Natuke mässan söega ka jälle üle saja aasta. Lihtsalt selleks, et kätel midagi teha oleks vahepeal. Ilus oleks siinkohal raporteerida, et ma olen umbes kuue kunstitööga hakkama saanud ja pilte riputada ja mida veel, aga kahjuks ei ole ma siiski kunstiliselt eriti lahtise käega :D Sorgeldada ju võin, aga Facebookist mu töid niipea osta ei saa, ma kardan :D Huvilistele võin tasuta ära jagada oma saavutusi. Kui te lubate, et te väga kõvasti ei naera ja nii.
Aa... Ja kui keegi head filmisoovitust tahab, siis minu viimase aja lemmik on postituse pealkirjas :) Hästi rahuliku tempoga ja natuke naiivne film. Aga ilus. Ja kuidagi lootusrikas. Filmimuusikat panen teile ka just sellest samast linateosest.
Apr 19, 2014
Nagu Hämmastav Hulk kunagi Avengersite filmis ütles, et tema saladus on see, et ta on alati vihane, siis mina olen alati kurb. Küsimus on lihtsalt selles, kas ma toidan seda kurbust või ei.
Ja nii me siis täna rändasime. Natuke siin, natuke seal. Korraks sai magada ka. Ja ma tabasin äkitselt nii selgesti, kui katkised inimesed me kõik oleme. A group of crazy misfits. Mis meid siis koos hoiab? See, et keegi meist on pidevalt kusagil põhjas, aga samal ajal on keegi emotsioonide tipus. Ja me toidame üksteist. Me toetume üksteisele. Me saame kuidagi grupina hakkama, aga individuaalselt on igaüks meist kuidagi... Kurb ja üksi ja tüdinud ja katkine ja väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Natuke depressiivne mõte, kui nii võtta. Aga sobib.
Ma olen lihtsalt nii väsinud. Aegajalt tundub mulle, et mul ei olegi enam unistusi. On ainult realiseerimata potentsiaal ja mingisugune harjumusest tulenev vaikne vibreerimine. Ei mingit liikumist, ei mingit indu. Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Ja ma ei taha enam seda ELU, mida mõned meist nii väga taga ajavad. Mitte elu kui sellist, vaid just seda massi ja energiat ja liikumist ja rabelemist ja indu. Ma ei otsi seda enam. Ma olen väsinud istumast vaikselt keset kogu seda energiat. Parem on istuda vaikuses. See kulutab vähem.
Ma olen väsinud vastupanemast ja võitlemast, kui midagi ei muutu. Ma olen väsinud teesklemast, et ma olen jube tugev ja iseseisev. Ma tahan lihtsalt magada ja kusagil vaikses nurgas raamatut lugeda. Ma tahan, et oleks rahu ja vaikus. Ma tahan siledat, liikumatut ja vaikset vett, mitte suuri torme. Ma ei taha enam pingutada. Ma ei taha enam eriti midagi.
Samas ootan ma väga seda aega, kus mu kallid end leiaksid ja paika saaksid. Ma ei oska enne alla anda, kui nemad õnnelikud on. See on ilmselt eesmärk, mis võtab terve mu elu :) Ma lihtsalt ei saa loobuda ja kusagil pimeduses muumiat mängida, kui nad õnnetud on. Tähendab, midagi on veel järel. Mingi jõud ja energia, mida kulutada, kui mulle tundub, et see on vajalik. Ja nii tihti tundub see vajalik. Ehk mõtlen ma end asendamatuks, aga vähemalt on mul mingisugune fantoom-unistus, mille poole püüelda :) Ja ühel päeval saan ma nad paika ära :D
Ja nii me siis täna rändasime. Natuke siin, natuke seal. Korraks sai magada ka. Ja ma tabasin äkitselt nii selgesti, kui katkised inimesed me kõik oleme. A group of crazy misfits. Mis meid siis koos hoiab? See, et keegi meist on pidevalt kusagil põhjas, aga samal ajal on keegi emotsioonide tipus. Ja me toidame üksteist. Me toetume üksteisele. Me saame kuidagi grupina hakkama, aga individuaalselt on igaüks meist kuidagi... Kurb ja üksi ja tüdinud ja katkine ja väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Natuke depressiivne mõte, kui nii võtta. Aga sobib.
Ma olen lihtsalt nii väsinud. Aegajalt tundub mulle, et mul ei olegi enam unistusi. On ainult realiseerimata potentsiaal ja mingisugune harjumusest tulenev vaikne vibreerimine. Ei mingit liikumist, ei mingit indu. Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Ja ma ei taha enam seda ELU, mida mõned meist nii väga taga ajavad. Mitte elu kui sellist, vaid just seda massi ja energiat ja liikumist ja rabelemist ja indu. Ma ei otsi seda enam. Ma olen väsinud istumast vaikselt keset kogu seda energiat. Parem on istuda vaikuses. See kulutab vähem.
Ma olen väsinud vastupanemast ja võitlemast, kui midagi ei muutu. Ma olen väsinud teesklemast, et ma olen jube tugev ja iseseisev. Ma tahan lihtsalt magada ja kusagil vaikses nurgas raamatut lugeda. Ma tahan, et oleks rahu ja vaikus. Ma tahan siledat, liikumatut ja vaikset vett, mitte suuri torme. Ma ei taha enam pingutada. Ma ei taha enam eriti midagi.
Samas ootan ma väga seda aega, kus mu kallid end leiaksid ja paika saaksid. Ma ei oska enne alla anda, kui nemad õnnelikud on. See on ilmselt eesmärk, mis võtab terve mu elu :) Ma lihtsalt ei saa loobuda ja kusagil pimeduses muumiat mängida, kui nad õnnetud on. Tähendab, midagi on veel järel. Mingi jõud ja energia, mida kulutada, kui mulle tundub, et see on vajalik. Ja nii tihti tundub see vajalik. Ehk mõtlen ma end asendamatuks, aga vähemalt on mul mingisugune fantoom-unistus, mille poole püüelda :) Ja ühel päeval saan ma nad paika ära :D
Apr 6, 2014
I'm not crying on Sundays.
Jah, vahel olen ma ikka väga-väga kurb. Ja siis olen ma jälle väga-väga-väga õnnelik. Ära muretse kogu aeg. Päriselt. Ma ju tean, et sa oled alati olemas. Ja kui päike minu jaoks juba mitu päeva pole tõusnud, siis ma tean, et võin alati helistada. Ja rääkida. Ma olen selle teadmise eest väga tänulik. Sa tõesti ei pea midagi ütlema. Ja ma tean, et alati pole lihtne mitte muretseda, aga sa võid üritada. Sest ma olen oma kurbusega harjunud ja see ei murra mind :) Ma juba tean, et 48 tundi pisaraid ja kurba muusikat on vahel just see, mida ma vajan. Peale seda saab kõik uue hingamise ja ma olen jälle valmis keset tänavat tantsusamme vihtuma. Ma ju tunnen ennast. Ma olengi selline. Ja ma võin täiesti ausalt lubada, et ma olen praeguseks juba väga veenudnud, et peale igat pimedat ööd tuleb lõpuks koidik. Ma luban, et ei tee ühtki rumalust enne, kui ma pole vähemalt kolme inimesega selles osas konsulteerinud. Sa ei pea muretsema. Ma olengi vahel kurb. Vahel põhjusega, vahel mitte. Aga ma olen ju vahel õnnelik ka :)
Apr 5, 2014
Palju õnne, mu kallis.
Igal aastal ootan ma, et aprill ei teeks enam haiget. Et see oleks tavaline kuu nagu iga teinegi. Ja igal aastal olen ma natukene rohkem üllatunud, kui see tabab mind jälle nagu tonn telliseid. Tänavu samuti. Alles oli kõik okei ja siis kukkus kesköö, kukkus viies kuupäev ja... Sel aastal otsustasin ma mitte kirjutada oma isale ja oma isast. Ehk on kõik öeldud. Ehk ei leia ma sel enam mõtet. Ehk on aeg minevik rahule jätta.
Sel aastal kirjutan ma kõigile teistele. Neile, kes on kaotanud kellegi, kes on neile väga-väga oluline. Neile, kes ei aimagi, mis tunne on kellestki sellisest ilma jääda. Ja kõigile teistele. Sest meil kõigil on saladusi ja raskeid hetki. See siin on üks vastikult kurb avalik kiri väikese lootuskiirega.
Kaksteist aastat ei ole piisav aeg, et unustada. Aga kaksteist aastat on küllalt, et saada üle vihast, enesesüüdistustest ja lootusetusest. Armastus jääb. Kurbus jääb. Hirm jääb. Mõned asjad vist ei kaogi kunagi ära. Vahel on mul tunne, et kõik see, mis kunagi juhtus, juhtus kellegi teisega. Mõned teises elus. Nii kauge ja kummaline tundub kõik. Ja siis on äkki kõik jälle nii reaalne. Nagu eile. Ja ma vihkan seda, et mul pole neist asjadest kellegagi rääkida. Ma vihkan seda, et tema loo traagiline lõpp muudab kogu temast rääkimise kuidagi tabuks. Vahel tunnen ma, et ta kaob seda enam, et mul ei ole kellegagi temast rääkida. Isegi headest aegadest mitte. Ja ilmselt ma ei oskakski enam. Ma ei oskaks kellelegi rääkida sellest, millest ma tegelikult rääkida tahan. Jah, on aegu, kui ma arvan, et ma lihtsalt plahvatan ja suren ära, kui ma veel veidi vaikima pean. Aga need hetked lähevad mööda.
Vahel on tunne, et ma ei jaksa sekunditki enam. Et kõike on liiga palju. Et ma elan mingisugust poolikut eksistentsi, millel pole elamisega mingit pistmist. Et kaksteist aastat tagasi jäi miski seisma ning seisab siiani. Mind painab sada halvavat hirmu, mis hoiavad mind paigal nagu autotuled metslooma. Vahel on mul tunne, et ainus, mis mind siin kinni hoiab, on käputäis inimesi, kellele ma ei soovi mingi hinna eest kümnendikkugi sellest, mida ma ise olen läbi elanud. Ehk elan siiani. Ja vahel olen ma nende peale väga vihane, et nad olemas on ja mind siin kinni hoiavad. Enamasti ma lihtsalt imestan, et nad mul on, et nad pole kogu selle aja jooksul alla andnud või käega löönud või minema kõndinud. Enamasti olen ma väga õnnelik, et mul on nende näol väga usaldusväärne ankur.
Mul on endiselt aegu, kui ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Aegu, kui ma ei suuda end päevade kaupa voodist välja vedada. Siis olen ma tänulik selle eest, et ma olen üksi. Sest nii on lihtsam tekikookonis siidiussi mängida ja mitte mõelda. Muidugi on ka aegu, kus ma vihkan kogu seda üksindust ja oma mõtteid ja oma kummituselaadset olemist. Siis tahaksin ma kedagi, kellele polek vaja seletada, et ma lihtsalt ei või enam hetkegi üksinda olla, kes lihtsalt tuleks ja oleks siin. Keegi, kellele hommikul kohvi keeta ja kelle nimel kappi päts leiba osta. Noh, saate aru, kedagi, kes sunniks mind natukenegi OLEMA. Ja keegi, kes suudaks kuulata mu kurbi mõtteid ja õnnelikke mälestusi ja suuri hirme. Keegi, kes magaks öösiti minu lähedal ja ei laseks mul päevade kaupa olematusse haihtuda. Vahel ma mõtlen, et peaks ajalehte kuulutuse panema. Noh, et vajan kedagi, kes vajadusel nädalaks minu juurde koliks ja laseks enda eest hoolitseda, et ma üksindusest hulluks ei läheks :) Need on kõik need asjad, mida ma vahel meeleheitlikult tahaksin kellelegi öelda, aga ei oska ega julge. Ja siis lähevad need hetked mööda.
Ma mäletan ainult väga ähmaselt oma isa 40. sünnipäeva 12 aastat tagasi. Ma ei osanud seda talletada, ei osanud detaile märgata. Sest ma olin nii kindel, et selliseid päevi tuleb veel ja veel. Aga toda päeva, kui ta otsustas surra, mäletan ma eredalt. Isegi nüüd, kui ma pole enam ammu kindel, mis häälega ta rääkis või kuidas ta lõhnas või milline täpselt tema naer oli. Vahel ma kahtlen, kas ta oligi üldse olemas. Olemas sellisena, nagu ma teda mäletan. Ilmselt mitte. Ajal on komme asju moonutada.
Ma lihtsalt kadestan kõiki neid inimesi, kes võtavad armastatud olemist nii enesestmõistetavalt. Mis tunne see on, kui sa võid absoluutselt kindel olla, et sind armastatakse? See tundub ebareaalne. Mis tunne see on, kui sa võid vaadata oma vanemaid ja mitte hetkekski kahelda? Mina seda ei suuda. Ma ei oska seda isegi päris täpselt kujutleda. Mis tunne on olla milleski täiesti kindel? Kellegi peale 100% loota? Ma kadestan neid, kes ei oska selliseid mõtteid isegi mõelda, sest mõned asjad lihtsalt ON. Sürreaalne.
Minu isa saaks täna 52. Aga ta ei ole kunagi vanem kui 40. Ja igal aastal on ta sünnipäev minu jaoks natuke kurb ja natuke õnnelik päev. Sest kõigest hoolimata oli ta olemas. Ja ma sain 15 aastat temaga koos kulgeda. Seda on 15 aastat rohkem, kui nii mõnelgi teisel. Ja kõvasti vähem, kui ma oleksin arvanud. Igal aastal kirjutan ma talle kirja. Mul on neid juba päris palju. Mõned on paberil, mõned on digikujul, mõned on olemas ainult mu peas. Aga algavad nad alati ühtmoodi. Palju õnne, issi! Ma igatsen sind.
Sel aastal kirjutan ma kõigile teistele. Neile, kes on kaotanud kellegi, kes on neile väga-väga oluline. Neile, kes ei aimagi, mis tunne on kellestki sellisest ilma jääda. Ja kõigile teistele. Sest meil kõigil on saladusi ja raskeid hetki. See siin on üks vastikult kurb avalik kiri väikese lootuskiirega.
Kaksteist aastat ei ole piisav aeg, et unustada. Aga kaksteist aastat on küllalt, et saada üle vihast, enesesüüdistustest ja lootusetusest. Armastus jääb. Kurbus jääb. Hirm jääb. Mõned asjad vist ei kaogi kunagi ära. Vahel on mul tunne, et kõik see, mis kunagi juhtus, juhtus kellegi teisega. Mõned teises elus. Nii kauge ja kummaline tundub kõik. Ja siis on äkki kõik jälle nii reaalne. Nagu eile. Ja ma vihkan seda, et mul pole neist asjadest kellegagi rääkida. Ma vihkan seda, et tema loo traagiline lõpp muudab kogu temast rääkimise kuidagi tabuks. Vahel tunnen ma, et ta kaob seda enam, et mul ei ole kellegagi temast rääkida. Isegi headest aegadest mitte. Ja ilmselt ma ei oskakski enam. Ma ei oskaks kellelegi rääkida sellest, millest ma tegelikult rääkida tahan. Jah, on aegu, kui ma arvan, et ma lihtsalt plahvatan ja suren ära, kui ma veel veidi vaikima pean. Aga need hetked lähevad mööda.
Vahel on tunne, et ma ei jaksa sekunditki enam. Et kõike on liiga palju. Et ma elan mingisugust poolikut eksistentsi, millel pole elamisega mingit pistmist. Et kaksteist aastat tagasi jäi miski seisma ning seisab siiani. Mind painab sada halvavat hirmu, mis hoiavad mind paigal nagu autotuled metslooma. Vahel on mul tunne, et ainus, mis mind siin kinni hoiab, on käputäis inimesi, kellele ma ei soovi mingi hinna eest kümnendikkugi sellest, mida ma ise olen läbi elanud. Ehk elan siiani. Ja vahel olen ma nende peale väga vihane, et nad olemas on ja mind siin kinni hoiavad. Enamasti ma lihtsalt imestan, et nad mul on, et nad pole kogu selle aja jooksul alla andnud või käega löönud või minema kõndinud. Enamasti olen ma väga õnnelik, et mul on nende näol väga usaldusväärne ankur.
Mul on endiselt aegu, kui ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Aegu, kui ma ei suuda end päevade kaupa voodist välja vedada. Siis olen ma tänulik selle eest, et ma olen üksi. Sest nii on lihtsam tekikookonis siidiussi mängida ja mitte mõelda. Muidugi on ka aegu, kus ma vihkan kogu seda üksindust ja oma mõtteid ja oma kummituselaadset olemist. Siis tahaksin ma kedagi, kellele polek vaja seletada, et ma lihtsalt ei või enam hetkegi üksinda olla, kes lihtsalt tuleks ja oleks siin. Keegi, kellele hommikul kohvi keeta ja kelle nimel kappi päts leiba osta. Noh, saate aru, kedagi, kes sunniks mind natukenegi OLEMA. Ja keegi, kes suudaks kuulata mu kurbi mõtteid ja õnnelikke mälestusi ja suuri hirme. Keegi, kes magaks öösiti minu lähedal ja ei laseks mul päevade kaupa olematusse haihtuda. Vahel ma mõtlen, et peaks ajalehte kuulutuse panema. Noh, et vajan kedagi, kes vajadusel nädalaks minu juurde koliks ja laseks enda eest hoolitseda, et ma üksindusest hulluks ei läheks :) Need on kõik need asjad, mida ma vahel meeleheitlikult tahaksin kellelegi öelda, aga ei oska ega julge. Ja siis lähevad need hetked mööda.
Ma mäletan ainult väga ähmaselt oma isa 40. sünnipäeva 12 aastat tagasi. Ma ei osanud seda talletada, ei osanud detaile märgata. Sest ma olin nii kindel, et selliseid päevi tuleb veel ja veel. Aga toda päeva, kui ta otsustas surra, mäletan ma eredalt. Isegi nüüd, kui ma pole enam ammu kindel, mis häälega ta rääkis või kuidas ta lõhnas või milline täpselt tema naer oli. Vahel ma kahtlen, kas ta oligi üldse olemas. Olemas sellisena, nagu ma teda mäletan. Ilmselt mitte. Ajal on komme asju moonutada.
Ma lihtsalt kadestan kõiki neid inimesi, kes võtavad armastatud olemist nii enesestmõistetavalt. Mis tunne see on, kui sa võid absoluutselt kindel olla, et sind armastatakse? See tundub ebareaalne. Mis tunne see on, kui sa võid vaadata oma vanemaid ja mitte hetkekski kahelda? Mina seda ei suuda. Ma ei oska seda isegi päris täpselt kujutleda. Mis tunne on olla milleski täiesti kindel? Kellegi peale 100% loota? Ma kadestan neid, kes ei oska selliseid mõtteid isegi mõelda, sest mõned asjad lihtsalt ON. Sürreaalne.
Minu isa saaks täna 52. Aga ta ei ole kunagi vanem kui 40. Ja igal aastal on ta sünnipäev minu jaoks natuke kurb ja natuke õnnelik päev. Sest kõigest hoolimata oli ta olemas. Ja ma sain 15 aastat temaga koos kulgeda. Seda on 15 aastat rohkem, kui nii mõnelgi teisel. Ja kõvasti vähem, kui ma oleksin arvanud. Igal aastal kirjutan ma talle kirja. Mul on neid juba päris palju. Mõned on paberil, mõned on digikujul, mõned on olemas ainult mu peas. Aga algavad nad alati ühtmoodi. Palju õnne, issi! Ma igatsen sind.
Mar 26, 2014
It's time to begin, isn't it...
Viimasel ajal kuulan ma ainult tonnide kaupa ilusat ja kurba muusikat, igatsen kogu hingest suve ja oma inimesi, vaevan Märti oma seltskonnaga, sest ta on ainus, kes mul on ja... Ja loen metsikult palju häid raamatuid. Koos raamatutega ma siis rändan. Olen ühel hetkel tohutult õnnelik, järgmisel pisarates ja tatine.. Ja ma tahaksin olla ükskõik kus mujal, sõita läbi pimeduse ja terve maa, ma tahan eesmärki, tahan inimesi, tahan selgeid ja tähiseid öid, tahan... Tahan, tahan, tahan.
Mul on vaja projekti. Või midagi. Mul on vaja eesmärki. Ma hakkan siin muidu hulluks minema. Andke mulle ükskõik mis. Andke mulle romaan, mida kirjutada. Andke mulle näitering, mida juhtida. Andke mulle sokk, mida kududa. Okei, ma tegelikult ei ole eriti hea kuduja. Aga midagigigigigiiiiiiii... Hetkel on mul tunne, et ma lihtsalt kuhtun siin vaikselt verevaegusse. Natuke nõrk on olla küll. Sellises tempos saab minust varsti uus polkovniku lesk :D Ja siis ma hakkan teile ainult oma kehvast tervisest pajatama :D
Taimemajandus on mul vähemasti jälle pottidesse pandud ja õilmitseb rõõmuga. Tilli võib ilmselt juba nädalakese-paari pärast lootma hakata. Murulauk nii edumeelne pole, aga õrnad rohelised ninad on temagi mullast välja ajanud.
Muide, ühe eluliselt olulise nõuande saan ma oma viimastest nädalatest ka välja tuua: kui tuju pole kiita, siis uus küünelakk ja paar ilusaid kingi/saapaid ravib enesetunde sekunditega :) Ausalt, ise proovisin. Avastasin, et must küünelakk on tegelt täiega äge ja et oma ilusate jalanõude kandmiseks ei peagi ikkagi pidu ootama :D Nii, aga kes nüüd tuleb ja minuga hommikuni veinitab ja maailma asju lahkab? Ma võin isegi snäkke ja Harry Potteri maratoni pakkuda :D Või Twilighti maratoni, kui kellelgi selline tahtmine peaks olema. Ma vajan oma inimesiiiiiiiii....
Mar 5, 2014
Miks?
Ma tegin Märdile sünnipäevaks kingituse. Käisime teatris. Täna. Lootsime teatrit, aga saime perfoormansi. Ja suuri küsimärke, mida pea siiani täis on. Ma tunnistan, et ma ei ole kõige erksam kriit karbis. Ja kui mul on tunne, et ma asjast aru ei saa, siis ma annan üldiselt väga kiiresti alla ja ei pingutagi. Aga no... See oli küll liiga kõrge kunst minu jaoks. Märdi jaoks ilmselt ka. Tulime, kaks lollikest, teatrist ära ja läksime sööma. Ja arutasime seda, mida just vaadatud sai. Kombo, mida vaadatud sai, oli Siseturism ja Tähelaev. Kaks monotükki ühel õhtul. Kaks kõrget kunstilist lendu. Ja meie kaks. Kes me istusime seal, ohmakad näod peas, ja ootasime, et võiks sööma minna.
Kui mulle meeldis esimene tükk isegi rohkem, noh, see Siseturismi-värk, kus Peeter Rästas on, siis Märt arvas jälle, et Tähelaeva osa oli parem. Mina leian, et Siseturism oli vähem häiriv, sest puudus tegevuse ja tausta ebakõla. Tegevust lihtsalt polnudki. Ja taust oli pigem selline puhas leht, mille taustal oli jube hea mediteerida. Või poenimekirja kokku panna. Või mõelda, miks laest vett tilgub, et kas Rakvere Teatril pole raha katuse parandamiseks. Ja ma nõustun sajaga lavastaja enda sõnadega: ma armastan rästast, aga teatrit tingimata mitte. Vot nii. Ja sellega on kõik öeldud. Ja kes rohkem infot tahab, siis siin on üks asjalik link: http://kultuur.err.ee/v/teater/4b7d0b2b-9908-4019-aaee-015107c58b52
Tähelaev ajas mind rohkem närvi. Sest müdistamist oli palju, aga pointi oli vähe ja ma oleksin tahtnud, et teiste külaliste asemel oleks Kertu Moppel ise mulle asja pointi seletanud. Sest kui esimene pool oli vähemalt tühi ja lage ja lihtne ja jäi ainult üks küsimus: miks? Siis teises pooles tekkis mul terve tonn küsimusi. Ma oleksin nõus ühe piletiraha veel maksma, et koos lavastajaga see tükk ära vaadata ja tema nägemust kuulata. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole ka kõige kirkam kriit karbis. Ilmselt targemad saavad paremini aru. ja naudivad ka. Minule jäi kuidagi tühi ja arusaamatu tunne. Nautida mina ilmselgelt sellist kunsti ei oska. Nii lihtne olengi. Mulle on vaja ikka mingi otsakene kätte anda, enne kui mind kunstipadrikutesse uitama lasta. Muidu ma eksin ära ja heidan maha surema.
Aga ühte oskan ma teile soovitada küll: käisin eile Leegionäre vaatamas. Ja vott see on tükk, millele ma kahel käel alla kirjutan. Kurb-kaunis lugu. Kõik on selge ja ära seletatud. Kohati ehk liigagi. Aga ma ei kurda. Mul on ainult üks soovitus: minge varem kohale. Ostke kava. Istuge saalis, vaadake toda surnud puud, lugege kava läbi... Ja siis laske etendusel läbi oma teadvuse voolata. Kava loob just õige mõtteseisundi selle tüki jaoks. Ausalt. See on lavastus, mida võib ilmselt ka mitu-mitu korda vaadata.
Kui mulle meeldis esimene tükk isegi rohkem, noh, see Siseturismi-värk, kus Peeter Rästas on, siis Märt arvas jälle, et Tähelaeva osa oli parem. Mina leian, et Siseturism oli vähem häiriv, sest puudus tegevuse ja tausta ebakõla. Tegevust lihtsalt polnudki. Ja taust oli pigem selline puhas leht, mille taustal oli jube hea mediteerida. Või poenimekirja kokku panna. Või mõelda, miks laest vett tilgub, et kas Rakvere Teatril pole raha katuse parandamiseks. Ja ma nõustun sajaga lavastaja enda sõnadega: ma armastan rästast, aga teatrit tingimata mitte. Vot nii. Ja sellega on kõik öeldud. Ja kes rohkem infot tahab, siis siin on üks asjalik link: http://kultuur.err.ee/v/teater/4b7d0b2b-9908-4019-aaee-015107c58b52
Tähelaev ajas mind rohkem närvi. Sest müdistamist oli palju, aga pointi oli vähe ja ma oleksin tahtnud, et teiste külaliste asemel oleks Kertu Moppel ise mulle asja pointi seletanud. Sest kui esimene pool oli vähemalt tühi ja lage ja lihtne ja jäi ainult üks küsimus: miks? Siis teises pooles tekkis mul terve tonn küsimusi. Ma oleksin nõus ühe piletiraha veel maksma, et koos lavastajaga see tükk ära vaadata ja tema nägemust kuulata. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole ka kõige kirkam kriit karbis. Ilmselt targemad saavad paremini aru. ja naudivad ka. Minule jäi kuidagi tühi ja arusaamatu tunne. Nautida mina ilmselgelt sellist kunsti ei oska. Nii lihtne olengi. Mulle on vaja ikka mingi otsakene kätte anda, enne kui mind kunstipadrikutesse uitama lasta. Muidu ma eksin ära ja heidan maha surema.
Aga ühte oskan ma teile soovitada küll: käisin eile Leegionäre vaatamas. Ja vott see on tükk, millele ma kahel käel alla kirjutan. Kurb-kaunis lugu. Kõik on selge ja ära seletatud. Kohati ehk liigagi. Aga ma ei kurda. Mul on ainult üks soovitus: minge varem kohale. Ostke kava. Istuge saalis, vaadake toda surnud puud, lugege kava läbi... Ja siis laske etendusel läbi oma teadvuse voolata. Kava loob just õige mõtteseisundi selle tüki jaoks. Ausalt. See on lavastus, mida võib ilmselt ka mitu-mitu korda vaadata.
Mar 4, 2014
Don't go away mad, just go away
Ma sain täna elavalt aru, et ma ei ole ikka üldse mingi eriliselt ideaalne sõbramaterjal. No ma olen rohkem nagu pühapäevasõber. Selline, keda on hea näha kord nädalas ja pidulikel puhkudel. Igapäevaselt mul lihtsalt ei jätku kannatlikkust ja heatahtlikkust. Ma olen keevaline ja kuri inimene, kui keegi õigeid nuppe oskab vajutada :D
Igatahes vaatasin ma terve öö netist Oscareid ja olin üleüldiselt väga väsinud. Siis käisin linnas poes ja siis... Otsustasime Märdiga ikkagi Paidesse Jane Eyre'i vaatama minna. Sest miks mitte? :D Ja sealt algas allakäik. Sest mina olin juba minnes natuke väsinud ja päris näljane. Märdil olid muidugi kohapeal sõbrad ja tema lõbutses täie raha eest. Mina naersin natuke selle üle, kui käest ära on lastud Jane Eyre'i tase ja kui selgelt on aru saada, et viimased etendused olid neil novembris ja kogu meeldetuletamine käis laval etenduse ajal :D Siis veits hiljem ei suutnud ma enam naerda ka, punastasin jubedalt, peitsin silmi, oleks tahtnud kellelegi kurta, aga kedagi polnud... Ja poole teise vaatuse pealt andsin alla. Otsisin Märdi majast üles ja istusin hoopis tema ja ta sõbraga. Hea uudis on see, et need kaks panid poole tunniga asjad perspektiivi ja ma mõistsin, et etendus polnud üldsegi nii jube, kui mulle alguses tundus. Et elus on hullemaid asju. Ja ma läksin autosse tukkuma. Sest miks mitte.
Ma olen üsna pettunud ja natuke kurb, sest täna oli Jane'i eelviimane etendus ja ma armastan seda nii-nii-nii väga... Aga elamus jäi minust küll kaugele. Ilmselt on asi minu kretinismis ja obsessioonis, aga ma ei saa asja nautida, kui see pole "õige". Ehk siis selline, nagu mina harjunud olen. Nagu mul meeles on. Nagu ma mäletasin :D Ja ma tahtsin positiivsema noodiga hüvasti jätta. Noh, alati on veel võimalik ikkagi viimasele etendusele ka pilet osta ja... Eks vaatab.
Igatahes ei olnud ma autos passides enam kuigi roosilises tujus ja minu valulävi oli ikka vägagi madalaks kulutatud. Viimasel ajal ma olengi selline. Väga lühikese süütenööriga :D Ja ma tunnen end sellepärast tihti halvasti. Tagantjärele. Sest tol hetkel olin ma väsinud ja näljane ja tüdinud ja pahane... Ja ma tahtsin lihtsalt liikuma hakata. Isegi kui selleks tuli sõita üle mõne idioodi varvaste või midagi. Kui ma juba vihane olen, eriti kui viha reageerib näljaga ja moodustab täiesti uue, raevuka emotsiooni, siis on mul tõsiseid probleeme enesekontrolliga. Mul lihtsalt ei ole seda üldse. Ja kõigi tervisele on sellistel hetkedel parem, kui mind absoluutselt rahule jäetakse. Ja kui keegi kohe MITTE MIDAGI mulle ei ütle. Ega oota ka minult mitte mingit suhtlemist.
Vot nii. Nii me käisimegi Paides. Ja nii ma tunnengi, et ma ei ole päris õige sõbramaterjal. Kord kuus suudan ma oma vaid oma parimat külge eksponeerida. Mida tihemini toimuvad sotsiaalsed üritused, seda suurem on tõenäosus kohtuda just hr Hyde'iga.
Aga palju olulisem probleem hetkel on see, kust ma võtan täiesti üleliigsed 35 eurot, et osta omale maailma kõige ilusamad kingad. Mida mul tegelikult eluliselt sugugi vaja ei ole, aga millest ilmajäämine murraks mu südame :D Ja kui juba murede kurtmiseks läks, siis... Rakverest kolis minema see loomapood, kust meie koer oma toidu sai. Mida teha?? Kuhu pöörduda? Tuleb vist hakata koeratoitu Tallinnast või Pärnust importima...
Igatahes vaatasin ma terve öö netist Oscareid ja olin üleüldiselt väga väsinud. Siis käisin linnas poes ja siis... Otsustasime Märdiga ikkagi Paidesse Jane Eyre'i vaatama minna. Sest miks mitte? :D Ja sealt algas allakäik. Sest mina olin juba minnes natuke väsinud ja päris näljane. Märdil olid muidugi kohapeal sõbrad ja tema lõbutses täie raha eest. Mina naersin natuke selle üle, kui käest ära on lastud Jane Eyre'i tase ja kui selgelt on aru saada, et viimased etendused olid neil novembris ja kogu meeldetuletamine käis laval etenduse ajal :D Siis veits hiljem ei suutnud ma enam naerda ka, punastasin jubedalt, peitsin silmi, oleks tahtnud kellelegi kurta, aga kedagi polnud... Ja poole teise vaatuse pealt andsin alla. Otsisin Märdi majast üles ja istusin hoopis tema ja ta sõbraga. Hea uudis on see, et need kaks panid poole tunniga asjad perspektiivi ja ma mõistsin, et etendus polnud üldsegi nii jube, kui mulle alguses tundus. Et elus on hullemaid asju. Ja ma läksin autosse tukkuma. Sest miks mitte.
Ma olen üsna pettunud ja natuke kurb, sest täna oli Jane'i eelviimane etendus ja ma armastan seda nii-nii-nii väga... Aga elamus jäi minust küll kaugele. Ilmselt on asi minu kretinismis ja obsessioonis, aga ma ei saa asja nautida, kui see pole "õige". Ehk siis selline, nagu mina harjunud olen. Nagu mul meeles on. Nagu ma mäletasin :D Ja ma tahtsin positiivsema noodiga hüvasti jätta. Noh, alati on veel võimalik ikkagi viimasele etendusele ka pilet osta ja... Eks vaatab.
Igatahes ei olnud ma autos passides enam kuigi roosilises tujus ja minu valulävi oli ikka vägagi madalaks kulutatud. Viimasel ajal ma olengi selline. Väga lühikese süütenööriga :D Ja ma tunnen end sellepärast tihti halvasti. Tagantjärele. Sest tol hetkel olin ma väsinud ja näljane ja tüdinud ja pahane... Ja ma tahtsin lihtsalt liikuma hakata. Isegi kui selleks tuli sõita üle mõne idioodi varvaste või midagi. Kui ma juba vihane olen, eriti kui viha reageerib näljaga ja moodustab täiesti uue, raevuka emotsiooni, siis on mul tõsiseid probleeme enesekontrolliga. Mul lihtsalt ei ole seda üldse. Ja kõigi tervisele on sellistel hetkedel parem, kui mind absoluutselt rahule jäetakse. Ja kui keegi kohe MITTE MIDAGI mulle ei ütle. Ega oota ka minult mitte mingit suhtlemist.
Vot nii. Nii me käisimegi Paides. Ja nii ma tunnengi, et ma ei ole päris õige sõbramaterjal. Kord kuus suudan ma oma vaid oma parimat külge eksponeerida. Mida tihemini toimuvad sotsiaalsed üritused, seda suurem on tõenäosus kohtuda just hr Hyde'iga.
Aga palju olulisem probleem hetkel on see, kust ma võtan täiesti üleliigsed 35 eurot, et osta omale maailma kõige ilusamad kingad. Mida mul tegelikult eluliselt sugugi vaja ei ole, aga millest ilmajäämine murraks mu südame :D Ja kui juba murede kurtmiseks läks, siis... Rakverest kolis minema see loomapood, kust meie koer oma toidu sai. Mida teha?? Kuhu pöörduda? Tuleb vist hakata koeratoitu Tallinnast või Pärnust importima...
Subscribe to:
Comments (Atom)