Kuna ma olen nüüd juba pikemat aega e-lugeri uhke omanik, siis muidugi on mul mingil ajal olnud täielik e-raamatute hullus. Mõne kuuga suutsin omale praktiliselt kaks tuhat raamatut soetada. Ja nüüd närin end vaevaliselt sellest massist läbi. Okei, osad on vanad lemmikud, mis lihtsalt peavad olemas olema juhuks, kui tuju tuleb. Aga enamik on uued ja tundmatud. Nii ma siis muudkui loen ja loen igal vabal hetkel.
Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on need nö naistekad. Sellised tõeliselt pehmed ja kirglikud romaanid, mida tänapäeval vist absoluutselt iga internetiühendusega inimene treib. Ausalt, mul on küll selline mulje. Noh, et kui juba internetiavarus ees on ja arvutil klaviatuur ka, siis miks mitte. Nii olen ma leidnud paar raamatut, mis esimese kolme peatüki jooksul teevad puhast product placementi. Noh, et kolm peatükki loobitakse ainult erinevaid kaubamärke Coca-Colast Guccini ja BMW-st Alwaysini. See meenutas mulle nii väga Älicee megaägedat superelu, et lausa muie tuli suule. Seega, mõned raamatud lähevad lihtsalt. Lööd lahti, loed mõned read, öögid... Ja siis kustutad need oma lugerimälust igaveseks :)
Teine, ja palju põnevam viis naistekaid kirjutada, on kirjutada puhast porri. Ja ma mõtlen porri. As in pornot. Seriously. Ja kui su käsi ei tõuse kõiki intiimseid kehaosi ja asju kirjutama, siis sa lihtsalt asendad mõned sõnad. Peresõbralikematega. Et vanemad saaksid neid raamatuid ikka lastele õhtujuttudeks ette lugeda või nii :D Ma ei oleks eluski uskunud, et kõik asjad saab öeldud läbi aianduslike terminite. Kroonlehtedest puutüvedeni, õienestest välgunoolte ja vihmani :D
Ma kardan, et kunagi on mõnedel noortel naistel küll elus hirmus pettumus, kui nad ei leiagi meest, kes nende pilgust loeb kõike kuni lapsepõlvemälestusteni välja. Ma olen alati tahtnud teada, kust need kirjanikud seda ainest õieti saavad. Noh, et kas ongi olemas mehi, kes vahivad päevad läbi oma naiste silmi ja saavad kohe aru, kui nende pilgus on kahtlus või kurva mineviku varjud. Mul on ilmselgelt veel palju õppida selles vallas :D
Nii ma siis mingil hetkel otsustasingi, et kirjutan ka romantilise naisteka. Tähendab, kunagi lapsepõlves olen ma mehhiko seepide laineharjal ühega juba maha saanud. See on puhas huumor, ma vannun teile :D Ja nüüd, juba küpsemas eas, on ilmselgelt aeg uue jaoks. Pealkiri võiks olla näiteks: Meil Aia Tänavas. Ja toimuda võiks tegevus kusagil eesti kaunimas väikeses paigas. Noh näiteks Roelas või Essus või kusagil. Maie ja Toivo vahel juhtuks igasuguseid kuumi ja ängistavaid asju, probleeme võiks vabalt tekitada Maie alkohoolikust naaber Juhan ja külapoe meelas müüja Alla. Vahepeal võiksin ma visata sisse nii Kalevi komme kui EMT mobiiliarveid... Ja kindlasti tuleb ära märkida kõik Crocsid, mida rahvas selles külas kannab ja Nike kiledressid. Sest Toivo kui esimene armastaja on kindlasti stiilselt riietatud Nike kilekatesse ja lappab vabal ajal ainult saku originaali.Vot selline raamat siis. Ma annan teada, kui ma kirjutamisega esimese peatüki lõppu olen jõudnud, siis saate kõik täpsemalt lugeda. Ma arvan, et umbes kuuendas peatükis saab iga lugeja kaasa elada Juhani südamevalule, kui ta läbi õhukeste paneelmaja seinte kuuleb, kuidas Toivo naaberkorteris Maie aianduslike saladustega lähemalt tutvub.
Aga tegelikult ma loen ikka väärtkirjandust ka. Kui on juhuslikult keegi, keda see eestimaine kuumdraama ei huvita ja kes ei taha lugeda kümneosalist eepost vampiiride seksielust, siis ma soovitan: lugege näiteks Neil Gaimani viimast raamatut: Ja tee lõpus on ookean. Ausalt. Ma nutsin nagu väike laps, kui ma lõpule lähenema hakkasin. Uskumatult ilus ja kurb ja ilus raamat. Või Stephen Chbosky Müürililleks olemise iseärasused. Jaa-jaa, ma tean, et kõik vahtisid filmi. Aga ausalt, see on raamat, mis tasub läbi lugeda filmiga või ilma. Ja lillelisest pealkirjast hoolimata ei ole selles raamatus ühtki aiandusliku mekiga pornostseeni. Ma luban.
Ma, muide, üritasin meeleheitlikult end läbi pureda ka Robert Kurvitza raamatust Püha ja õudne lõhn. Kuna Kaur Kender seda nii väga soovitas ja see kunagi Rahva Raamatus suure soodustusega müügis oli. Ma ei tahaks sugugi ülesnäidata mingit lugupidamatust autori ega Kauri suhtes, aga... Mis kohapealt see raamat enamvähem huvitavaks läheb? Sest ma suutsin umbes poolesaja leheküljega hakkama saada, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ma saan aru, mida ma loen. Mulle selline asi ei meeldi. Nimetage mind kuidas tahate, aga mulle ei meeldi ennast lolline tunda. Ma olen siiski lapsest peale juba lugenud, aga sellist asja pole veel olnud, et terve raamat on kirjutatud stiilis, kus iga eraldiseisev sõna on arusaadav, aga lause on juba nagu raketiteadus. Paari peatüki läbipuremiseks on vist vaja tuumafüüsiku kraadi. Eks ma üritan veel, sest noh, tahaks ju ikkagi, et meeldiks. Äkki läheb mingil hetkel põnevamaks. Või siis olen ma eesti kirjanduse jaoks liiga rumal.... Mis on kurb, aga tõenäoline, sest oma lubadustest hoolimata ei ole ma siiani ühtki Sirpi ka suutnud poest ära tuua. Siir algab minu allakäik. Varsti loen ainult Miki Hiirt ja minu lemmiksaade saab olema Heeringas Veenuse Õlal. Mis tuletab mulle meelde: öelge ausalt (!) kas keegi siin maailmas päriselt ka lööb teleka spetsiaalselt selle saate ajaks käima ja naerab nende sketšide üle, mis seal on? Kas keegi päriselt ka leiab, et vottt see on alles õige saade ja püüab mitte ühtki nädalat vahele jätta?
No comments:
Post a Comment