Kas sa tead, kuidas lõhnab öö maikuus? Nagu vihm ja kaste ja toomingad ja soojus. Või kuidas öö ei ole kevadel kunagi päris vaikne? Sest selles on linnud ja tuul ja kassid ja... Ma armastan neid öid. Täis magusat lõhna, linnulaulu ja lubadusi. Sellistel öödel on kõik võimalik. Päevavalgus on veel kaugel, aga siinsamas, sa oled kõikvõimas ja unistused on käegakatsutavad. Need ööd on maagilised ja rahulikud. Need ei ole kulutamiseks linnakäras ja baarides. Need ööd on vaikuseks ja mõtisklusteks, lõkkeõhtuteks rannas, pikkadeks autosõitudeks mittekusagile, need on punase veini ja luuletuste ööd.
Ma armastan seda, et mul on inimesed, kes lubavad mul vahel rumalusi teha. Lihtsalt sõita ja rääkida ja mitte mõelda rahale või kellaajale või millelegi muule. Mul on seda vahel vaja. Mul on vaja neid suviseid öid ja öiseid jutte. Selliseid, mida mitte keegi päevavalguses ei räägi. Selliseid, mis jäävadki ainult üheöisteks filosofeerimisteks. Jälle üks asi, mis kuulub suvistesse öödesse: tundide pikkused jutumaratonid, kus mõned purjus ja mõned mitte-purjus inimesed räägivad absoluutselt kõigest, mis parajasti pähe tuleb. Igaühel on vaja vähemalt viit sellist ööd aastas. See on minu ekspertarvamus.
No comments:
Post a Comment