Hey, crazy...

Kaks kuud on möödunud nagu poleks neid olemaski olnud. Ma olen vahepeal tegelenud absoluutselt kõige ja mitte millegagi. Kuulanud nii palju jutte, et need pole enam meeles; sõitnud nii palju kilomeetreid, et nad on mu mälus kõik üheks lõputuks sõiduks kokku sulanud... Ja peamiselt olen ma mõelnud järgmist: 
Kõik peab tänapäeval nii uskumatult diip ja sügavmõtteline ja OLULINE olema. Iga liigutust tehes peaks mõtlema suurele pildile, iga idee peaks teenima mingit suuremat eesmärki. Ma ütlen ausalt, et ma ei oska sellist filosoofiat hinnata. Kui mulle miski meeldib, siis see meeldib. Kui miski mind ei huvita, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei viitsi lõputult lahata ja kritiseerida asju, mis mulle ei meeldi. Ma ei taha pidevalt põhjendada ja kaitsta ja diskuteerida. Ma tahaksin elada oma elu lihtsaks. Las need strippar Markod ja Respektid ja Justin Bieberid elada ja olla, ma ei leia, et ma peaksin neile mõtlema, neid kritiseerima, kuidagi maailma parandama... See käib üle mu ajude ja on liiga energiakulukas. Mind ei häiri, et nad maailmas olemas on. Las olla. Aga ma ei taha ka pidevalt tõestada, kui diip ja filosoofiline ma olen, kui ma tundide kaupa nendest räägin. Laske elada. 
Praegusel ajal peaksid kõik elama mingi suurema eesmärgi nimel. Mitte kuuluma peavoolu, aga mitte pingutama liigselt, et olla erilised. Sa ei tohiks mõelda nagu kõik teised ainult sellepärast, et enamus seda teeb, aga peaksid ikkagi mõtlema nii nagu kõik teised. Sa peaksid olema unikaalne ja õnnelik ja enesekindel ja filosoofiline ja roheline ja öko ja oksendama iga kord, kui Justin Bieberi nimi kusagil üles kerkib. Siis oled sa õige inimene. Aga sa ei peaks seda kõike tegema ainult sellepärast, et kui sa kõike seda pole, peab sada inimest sulle sada moraliseerivat kõnet päevas ja üritab sind ümber veenda. Sa peaksid ise asjadest aru saama ja vabatahtlikult valgustatud poolele üle minema. Ausalt öeldes on mul kogu sellest üleüldisest moraliseerivast ja "kõik teavad, et nii on õige, sest kõik teavad seda"-suhtumisest nii kõrini, et mul on vahel kiusatus avalikult Bieberi T-särke kandma hakata ja autos ainult Respekti best of-i käiata. Miks mitte? Kui mulle sellised asjad meeldivad, kes kurat olete teie, et öelda mulle, et ma pean vaatama ainult Mongooliakeelseid sõjafilme, kuulama ainult Eesti regilaulu, mõtlema ainult sellest, kuidas pandasid väljasuremisest päästa ja kandma ainult kolmanda ringi kasutatud teksaseid. Fudge you, people! Kogu see sügavus ja värk on uskumatult igav ja äärmiselt vähelõbus. Mulle ei meeldi masendavad filmid, kuigi need laiendavad mu maailmapilti. Mulle ei meeldi regilaul ja ma ei armasta laulupidu. Ja ma olen väsinud sellest, et mulle pidevalt peale surutakse mingit targa inimese mõttemaailma, mis on kuiv, igav ja depressiivne. Nagu mu elu enivei selline ei oleks. 
Ma armastan vahel mõttetuid poplaule kuulata, lugeda mõnikord kõige tüüpilisemaid armastusromaane, vaadata 24 tunni jooksul ära kõik Harry Potteri filmid, süüa liha ja mitte käia kaltsukates. Jah, ma muretsen pandade käekäigu pärast ja olen külastanud Auschwitzi, aga ma ei usu, et ma ka ilma nendeta kehvem inimene oleksin. Ja ma ei taha materdada neid inimesi, kes kuulavad ainult Britneyt ja loevad ainult Miki Hiirt. Mida see mulle annab? Kuidas see mind paremaks teeb? 
Mind lihtsalt nii-nii-nii-nii häirib selline suhtumine viimasel ajal. Osad inimesed on mõttetumad kui teised. Osa muusikat on mõttetum kui ülejäänu. Osad filmid on mõttetumad kui teised. Osa maailmast on nii mõttetu, et ainult sellest tulebki päevade kaupa rääkida. Mida mõttetum ja tähtsusetum miski meie jaoks on, seda rohkem me sellest jahume. Sest kuidas me muidu tõestame, et me oleme jube tähtsad ja mõttekad ja targad? 
Ma vaatasin mingi aeg tagasi ära terve dokumentaalfilmi One Directionist. Tõmbasin lausa alla ja vaatasin. Ma ei tea siiani, mis nende poiste nimed täpselt on, aga film oli meelelahutuslik küll. Ja natuke hullumeelne. Ja naerda sai. Ja mul on kodus olemas kõik Twilighti raamatud. Need on täitsa head, ma olen neid lugenud rohkem kui üks kord. Filme ma ei salli, aga raamatud olid mõnusad. Kui ma autoga sõidan, siis ei kuula ma klassikat ega isegi mitte Beatlesit. Ma ei ole nii diip. Mulle meeldib uuem kantri ja 80ndate rokk. Sest mulle meeldivad need meloodiad ja neid kaasa pröögata. Ma ei jaota muusikat mõttekaks ja mõttetuks - mulle kas meeldib või ei. Kui meeldib, siis kuulan. Kui ei meeldi, siis seda minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei leia, et see oleks halb elufilosoofia. 
Ja ma tõesti-tõesti ei taha oma ellu enam rohkem negatiivset ja masendavat. Sellepärast on mul siiani nägemata terve posu täiesti geniaalseid filme ja enamus eesti filmide kuldvaramut. Mulle lihtsalt meeldib vaadata ja kuulata asju, mis meelestavad mind positiivsele. Ja ärge üldse alustagegi sellega, et iga eestlane on näinud Karu Südant ja see on täiega hea film: kes sellest üldse midagi aru sai??? Mina küll mitte.