We Were Us

Ma ei jõua kokku lugeda kõiki kordi, kui ma olen postitust alustanud, aga siis leidnud, et ma ei oska mitte midagi asjalikku öelda. Kõik on korraga segamini ja natuke hirmutav. Ja liiga suur, et sellega hakkama saada. Ma olen pidevalt magamata ja mures ja nutune. Ja kõik mu saladused ei ole enam minu, mida jagada. Kõik asjad, mis juhtunud on, ei ole minu, millest rääkida. Ja siis ma parem ei räägigi. Aga vaikimine on raskem. Endale hoidmine on raskem. Sometimes it's killing me.
Sügis on jälle praktiliselt siin. Suvi saab läbi. Ja üllataval kombel olen ma sellega rahul, kuigi ma ei mäleta ühtki teist aastat, kus mul oleks nii olematu suvi olnud kui see oli. Kõik need kolm kuud on kuhugi kadunud ja ma ei mäleta neist eriti midagi muud peale metsiku emotsioonidemöllu ja paari tõeliselt kohutava öö. Ma võin ausalt öelda, et sel aastal olen ma elanud üle mitu oma elu kõige hirmutavamat tundi. Vähemalt mu elu top viite kuuluvat hirmutavat tundi küll.
Ma olen õnnelik küll, et mul on armastavad inimesed, kes minu pärast muretsevad ja püüavad aidata, aga kurat, kuidas nad mind vahel vihastavad. Kuidas nad suudavad mind korraga solvata ja raevu ajada ja nutma panna. Kuidas seletada kellelegi, kes väidetavalt tahab sulle parimat, et asjad ei ole nii must-valged kui nad oma peas usuvad? Kuidas seletada kellelegi, et depressiooni ei saa lihtsalt minema soovida, et sõpradele ei saa lihtsalt selga keerata ja raskeid aegu ei saa olematuks muuta? Ja ma ei oskagi neile rääkida. Sest suuremalt jaolt on mul tunne, et kõik on nii pühendunud mulle aru pähe panemisele, et nad lihtsalt ei taha kuulata. Ja kuidas sa seletad kellelegi, et mõnikord ei olegi vaja, et nad su elu korda sätiksid, oleks lihtsalt vaja, et nad oleksid rahulikud ja vaiksed ja laseksid sul rääkida. Või nutta. Või mõlemat. Aga ma ise olen vist vahel samasugune.
Elu on nii pagana keeruline. Armastus on nii pagana keeruline. Ja sõprus on kohe väga keeruline. Aga see kõik on seda väärt. Vähemalt nii palju pean ma uskuma. See on seda väärt. Ja lootust ei tohi kunagi kaotada. Naeratamist ei tohi kunagi unustada.
Natuke rõõmsamal teemal: Itaaliareis on nüüd ainult mõne nädala kaugusel. Minu sünnipäev ka. Ja ma olen üüüüüüber elevil sellest väljavaatest :D Ausalt. Üks kena vahemerepuhkus kulub praeguses seisus väga ära :) Ja nädala pärast on Muinastulede Öö, mis saab rauuuuuuuuuudselt väga lahe olema. Ja ilus. Ja mõnus. Ja ma ei jõua ära oodata :D Ja kellele siis tegelikult ei meeldiks sügis oma kuldse valguse, rõskete hommikute, värviliste lehtede ja soojade kampsunitega... Ma tahan ainult salli kaela siduda ja mööda parke jalutades lehtedes sahistada :D
Kõik läheb paremaks, mu kallid. Ma olen selles veendunud. Ja hoolimata kõigest armastan ma teid nii-nii väga. Vahel teeb see lausa haiget. Aga ma ei vahetaks teid kunagi mitte millegi vastu :)