It's time to begin, isn't it...

Viimasel ajal kuulan ma ainult tonnide kaupa ilusat ja kurba muusikat, igatsen kogu hingest suve ja oma inimesi, vaevan Märti oma seltskonnaga, sest ta on ainus, kes mul on ja... Ja loen metsikult palju häid raamatuid. Koos raamatutega ma siis rändan. Olen ühel hetkel tohutult õnnelik, järgmisel pisarates ja tatine.. Ja ma tahaksin olla ükskõik kus mujal, sõita läbi pimeduse ja terve maa, ma tahan eesmärki, tahan inimesi, tahan selgeid ja tähiseid öid, tahan... Tahan, tahan, tahan. 
Mul on vaja projekti. Või midagi. Mul on vaja eesmärki. Ma hakkan siin muidu hulluks minema. Andke mulle ükskõik mis. Andke mulle romaan, mida kirjutada. Andke mulle näitering, mida juhtida. Andke mulle sokk, mida kududa. Okei, ma tegelikult ei ole eriti hea kuduja. Aga midagigigigigiiiiiiii... Hetkel on mul tunne, et ma lihtsalt kuhtun siin vaikselt verevaegusse. Natuke nõrk on olla küll. Sellises tempos saab minust varsti uus polkovniku lesk :D Ja siis ma hakkan teile ainult oma kehvast tervisest pajatama :D 
Taimemajandus on mul vähemasti jälle pottidesse pandud ja õilmitseb rõõmuga. Tilli võib ilmselt juba nädalakese-paari pärast lootma hakata. Murulauk nii edumeelne pole, aga õrnad rohelised ninad on temagi mullast välja ajanud. 
Muide, ühe eluliselt olulise nõuande saan ma oma viimastest nädalatest ka välja tuua: kui tuju pole kiita, siis uus küünelakk ja paar ilusaid kingi/saapaid ravib enesetunde sekunditega :) Ausalt, ise proovisin. Avastasin, et must küünelakk on tegelt täiega äge ja et oma ilusate jalanõude kandmiseks ei peagi ikkagi pidu ootama :D Nii, aga kes nüüd tuleb ja minuga hommikuni veinitab ja maailma asju lahkab? Ma võin isegi snäkke ja Harry Potteri maratoni pakkuda :D Või Twilighti maratoni, kui kellelgi selline tahtmine peaks olema. Ma vajan oma inimesiiiiiiiii....