Miks?

Ma tegin Märdile sünnipäevaks kingituse. Käisime teatris. Täna. Lootsime teatrit, aga saime perfoormansi. Ja suuri küsimärke, mida pea siiani täis on. Ma tunnistan, et ma ei ole kõige erksam kriit karbis. Ja kui mul on tunne, et ma asjast aru ei saa, siis ma annan üldiselt väga kiiresti alla ja ei pingutagi. Aga no... See oli küll liiga kõrge kunst minu jaoks. Märdi jaoks ilmselt ka. Tulime, kaks lollikest, teatrist ära ja läksime sööma. Ja arutasime seda, mida just vaadatud sai. Kombo, mida vaadatud sai, oli Siseturism ja Tähelaev. Kaks monotükki ühel õhtul. Kaks kõrget kunstilist lendu. Ja meie kaks. Kes me istusime seal, ohmakad näod peas, ja ootasime, et võiks sööma minna. 
Kui mulle meeldis esimene tükk isegi rohkem, noh, see Siseturismi-värk, kus Peeter Rästas on, siis Märt arvas jälle, et Tähelaeva osa oli parem. Mina leian, et Siseturism oli vähem häiriv, sest puudus tegevuse ja tausta ebakõla. Tegevust lihtsalt polnudki. Ja taust oli pigem selline puhas leht, mille taustal oli jube hea mediteerida. Või poenimekirja kokku panna. Või mõelda, miks laest vett tilgub, et kas Rakvere Teatril pole raha katuse parandamiseks. Ja ma nõustun sajaga lavastaja enda sõnadega: ma armastan rästast, aga teatrit tingimata mitte. Vot nii. Ja sellega on kõik öeldud. Ja kes rohkem infot tahab, siis siin on üks asjalik link: http://kultuur.err.ee/v/teater/4b7d0b2b-9908-4019-aaee-015107c58b52
Tähelaev ajas mind rohkem närvi. Sest müdistamist oli palju, aga pointi oli vähe ja ma oleksin tahtnud, et teiste külaliste asemel oleks Kertu Moppel ise mulle asja pointi seletanud. Sest kui esimene pool oli vähemalt tühi ja lage ja lihtne ja jäi ainult üks küsimus: miks? Siis teises pooles tekkis mul terve tonn küsimusi. Ma oleksin nõus ühe piletiraha veel maksma, et koos lavastajaga see tükk ära vaadata ja tema nägemust kuulata. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole ka kõige kirkam kriit karbis. Ilmselt targemad saavad paremini aru. ja naudivad ka. Minule jäi kuidagi tühi ja arusaamatu tunne. Nautida mina ilmselgelt sellist kunsti ei oska. Nii lihtne olengi. Mulle on vaja ikka mingi otsakene kätte anda, enne kui mind kunstipadrikutesse uitama lasta. Muidu ma eksin ära ja heidan maha surema.

Aga ühte oskan ma teile soovitada küll: käisin eile Leegionäre vaatamas. Ja vott see on tükk, millele ma kahel käel alla kirjutan. Kurb-kaunis lugu. Kõik on selge ja ära seletatud. Kohati ehk liigagi. Aga ma ei kurda. Mul on ainult üks soovitus: minge varem kohale. Ostke kava. Istuge saalis, vaadake toda surnud puud, lugege kava läbi... Ja siis laske etendusel läbi oma teadvuse voolata. Kava loob just õige mõtteseisundi selle tüki jaoks. Ausalt. See on lavastus, mida võib ilmselt ka mitu-mitu korda vaadata.