Ma sain täna elavalt aru, et ma ei ole ikka üldse mingi eriliselt ideaalne sõbramaterjal. No ma olen rohkem nagu pühapäevasõber. Selline, keda on hea näha kord nädalas ja pidulikel puhkudel. Igapäevaselt mul lihtsalt ei jätku kannatlikkust ja heatahtlikkust. Ma olen keevaline ja kuri inimene, kui keegi õigeid nuppe oskab vajutada :D
Igatahes vaatasin ma terve öö netist Oscareid ja olin üleüldiselt väga väsinud. Siis käisin linnas poes ja siis... Otsustasime Märdiga ikkagi Paidesse Jane Eyre'i vaatama minna. Sest miks mitte? :D Ja sealt algas allakäik. Sest mina olin juba minnes natuke väsinud ja päris näljane. Märdil olid muidugi kohapeal sõbrad ja tema lõbutses täie raha eest. Mina naersin natuke selle üle, kui käest ära on lastud Jane Eyre'i tase ja kui selgelt on aru saada, et viimased etendused olid neil novembris ja kogu meeldetuletamine käis laval etenduse ajal :D Siis veits hiljem ei suutnud ma enam naerda ka, punastasin jubedalt, peitsin silmi, oleks tahtnud kellelegi kurta, aga kedagi polnud... Ja poole teise vaatuse pealt andsin alla. Otsisin Märdi majast üles ja istusin hoopis tema ja ta sõbraga. Hea uudis on see, et need kaks panid poole tunniga asjad perspektiivi ja ma mõistsin, et etendus polnud üldsegi nii jube, kui mulle alguses tundus. Et elus on hullemaid asju. Ja ma läksin autosse tukkuma. Sest miks mitte.
Ma olen üsna pettunud ja natuke kurb, sest täna oli Jane'i eelviimane etendus ja ma armastan seda nii-nii-nii väga... Aga elamus jäi minust küll kaugele. Ilmselt on asi minu kretinismis ja obsessioonis, aga ma ei saa asja nautida, kui see pole "õige". Ehk siis selline, nagu mina harjunud olen. Nagu mul meeles on. Nagu ma mäletasin :D Ja ma tahtsin positiivsema noodiga hüvasti jätta. Noh, alati on veel võimalik ikkagi viimasele etendusele ka pilet osta ja... Eks vaatab.
Igatahes ei olnud ma autos passides enam kuigi roosilises tujus ja minu valulävi oli ikka vägagi madalaks kulutatud. Viimasel ajal ma olengi selline. Väga lühikese süütenööriga :D Ja ma tunnen end sellepärast tihti halvasti. Tagantjärele. Sest tol hetkel olin ma väsinud ja näljane ja tüdinud ja pahane... Ja ma tahtsin lihtsalt liikuma hakata. Isegi kui selleks tuli sõita üle mõne idioodi varvaste või midagi. Kui ma juba vihane olen, eriti kui viha reageerib näljaga ja moodustab täiesti uue, raevuka emotsiooni, siis on mul tõsiseid probleeme enesekontrolliga. Mul lihtsalt ei ole seda üldse. Ja kõigi tervisele on sellistel hetkedel parem, kui mind absoluutselt rahule jäetakse. Ja kui keegi kohe MITTE MIDAGI mulle ei ütle. Ega oota ka minult mitte mingit suhtlemist.
Vot nii. Nii me käisimegi Paides. Ja nii ma tunnengi, et ma ei ole päris õige sõbramaterjal. Kord kuus suudan ma oma vaid oma parimat külge eksponeerida. Mida tihemini toimuvad sotsiaalsed üritused, seda suurem on tõenäosus kohtuda just hr Hyde'iga.
Aga palju olulisem probleem hetkel on see, kust ma võtan täiesti üleliigsed 35 eurot, et osta omale maailma kõige ilusamad kingad. Mida mul tegelikult eluliselt sugugi vaja ei ole, aga millest ilmajäämine murraks mu südame :D Ja kui juba murede kurtmiseks läks, siis... Rakverest kolis minema see loomapood, kust meie koer oma toidu sai. Mida teha?? Kuhu pöörduda? Tuleb vist hakata koeratoitu Tallinnast või Pärnust importima...
No comments:
Post a Comment