Ma armastan kõiki oma inimesi ennastunustavalt ja piiritult, aga mul on läinud väga kaua aega, et uskuda, et ka mind armastatakse. See on võtnud palju vigu ja aega, aga ma olen selle teadmiseni jõudnud ja sellega leppinud. Ma olen armastatud. Ja see on hea tunne. Hea tunne on teada, et inimesed, kellest ma väga hoolin, hoolivad minust samamoodi. Mis mind hirmutab, on teadmine, et mõnele armastusele ei suuda ma iialgi vastata selliselt nagu minult oodatakse. Ma kardan uppuda kellegi suurtesse sõnadesse ja võõrastesse tunnetesse. Ma ei oska mitte midagi mõelda, ei oska kuidagi käituda, ei oska seletada... Ma tean ainult, et need suured emotsioonid lämmatavad ja uputavad mind, ma tunnen vaid meeleheidet, vaid süütunnet, vaid... Ma ei ole õnnelik. Ja ma ei ole rahul. Hetkel pean ma aga ainult endale mõtlema, sest iga teine tee viiks lõpuks täieliku hävinguni, selles olen ma veendunud. Kunagi saan ma üle ka sellest, et sõprust, mida ma ette kujutasin, ei olnud kunagi olemas. Ja inimest, keda keegi kusagil armastab, ei ole samuti. Pole kunagi olnudki. Mis muu tee mulle siis jääb, kui mitte lahkumine? Ainus võimalus on lavalt maha astuda. Sest me mõlemad oleme end petnud. Ja me mõlemad oleme petta saanud. Ehk ei olnud see kõik vaid mäng, aga sellest ei saanud ka reaalsust.
Ma olen enda peale vihane. Sest ma olen arg ja hirmunud. Ma ei taha karta kedagi, kellest ma väga-väga hoolin, aga ma kardan ometigi. Mõned asjad on minu jaoks veel liiga suured. Mõned tunded on liigselt nagu tõusulained. Ja mul on oma deemonid, kellega võidelda. Ma tahaksin tappa ka kõik lohed, kes kimbutavad mu kalleid, aga ma annan endale oma võimetest aru. Ja ma ei saa olla õnnelik, kui minu rahulolu kellelegi teisele halvasti mõjub. Ma ei saa olla õnnelik ega rahul ega kindel. Ja ma ei saa pidevalt oma tegudes ja sõnades kahelda, iga oma sammu kaaluda, igal hetkel muretseda.
Kohati on mul tunne, et kõik hargneb õmblustest ja miski pole enam kunagi endine. On hetki, kus ma sügavalt kahtlen kõigis oma valikutes ja tegudes. Aga samas olen ma juba nii kaugele jõudnud. Ma olen nii palju kasvanud. Ja mul on nii palju rohkem, kui ma kunagi oodata ja loota oleksin julgenud. Mul on inimesed, kes hoolimata mu vastikust käitumisest ja valusatest sõnadest on alles jäänud. Ma olen nende kõigi eest ilmatumalt tänulik. Ja isegi siis, kui on aeg oma juured üles kaevata ja uude kohta maha istutada... Ma julgen loota, et isegi see ei muuda midagi :)
Mul oli, muide maailma kõige armsam sõbrapäev Tartus koos Leeniga. Oli kooki ja kohvi ja hiinakat ja Supernaturali ja üks suur-suur kass :D Saate aru, kui õnnelik ma olin? Sest mul on vahel vaja kohta, kuhu põgeneda terve suure ja hirmutava maailma eest, kus lihtsalt istuda ja olla ja meenutada endale, et kõik on tegelikult jube hästi. Seekord oli Tartu just see koht. Ja need kaheksa osa Supernaturali meenutasid mulle väga elavalt seda aega, kui ma veel seal elasin ja me igal neljapäeval nagu kellavärk koos seda sarja vaatasime :) Hea on teada, et keegi jagab sinuga su vaimustust. Ma loodan, et meil tekib selliseid mõnusaid koogi ja kohvi õhtuid veel. Vahel on mul seda hädasti vaja. Sest vahel on mul hädasti vaja end maailma eest ära peita. Ja ma armastan Leeni kassi rohkem, kui ma arvatavasti peaksin :D
No comments:
Post a Comment