Igal aastal ootan ma, et aprill ei teeks enam haiget. Et see oleks tavaline kuu nagu iga teinegi. Ja igal aastal olen ma natukene rohkem üllatunud, kui see tabab mind jälle nagu tonn telliseid. Tänavu samuti. Alles oli kõik okei ja siis kukkus kesköö, kukkus viies kuupäev ja... Sel aastal otsustasin ma mitte kirjutada oma isale ja oma isast. Ehk on kõik öeldud. Ehk ei leia ma sel enam mõtet. Ehk on aeg minevik rahule jätta.
Sel aastal kirjutan ma kõigile teistele. Neile, kes on kaotanud kellegi, kes on neile väga-väga oluline. Neile, kes ei aimagi, mis tunne on kellestki sellisest ilma jääda. Ja kõigile teistele. Sest meil kõigil on saladusi ja raskeid hetki. See siin on üks vastikult kurb avalik kiri väikese lootuskiirega.
Kaksteist aastat ei ole piisav aeg, et unustada. Aga kaksteist aastat on küllalt, et saada üle vihast, enesesüüdistustest ja lootusetusest. Armastus jääb. Kurbus jääb. Hirm jääb. Mõned asjad vist ei kaogi kunagi ära. Vahel on mul tunne, et kõik see, mis kunagi juhtus, juhtus kellegi teisega. Mõned teises elus. Nii kauge ja kummaline tundub kõik. Ja siis on äkki kõik jälle nii reaalne. Nagu eile. Ja ma vihkan seda, et mul pole neist asjadest kellegagi rääkida. Ma vihkan seda, et tema loo traagiline lõpp muudab kogu temast rääkimise kuidagi tabuks. Vahel tunnen ma, et ta kaob seda enam, et mul ei ole kellegagi temast rääkida. Isegi headest aegadest mitte. Ja ilmselt ma ei oskakski enam. Ma ei oskaks kellelegi rääkida sellest, millest ma tegelikult rääkida tahan. Jah, on aegu, kui ma arvan, et ma lihtsalt plahvatan ja suren ära, kui ma veel veidi vaikima pean. Aga need hetked lähevad mööda.
Vahel on tunne, et ma ei jaksa sekunditki enam. Et kõike on liiga palju. Et ma elan mingisugust poolikut eksistentsi, millel pole elamisega mingit pistmist. Et kaksteist aastat tagasi jäi miski seisma ning seisab siiani. Mind painab sada halvavat hirmu, mis hoiavad mind paigal nagu autotuled metslooma. Vahel on mul tunne, et ainus, mis mind siin kinni hoiab, on käputäis inimesi, kellele ma ei soovi mingi hinna eest kümnendikkugi sellest, mida ma ise olen läbi elanud. Ehk elan siiani. Ja vahel olen ma nende peale väga vihane, et nad olemas on ja mind siin kinni hoiavad. Enamasti ma lihtsalt imestan, et nad mul on, et nad pole kogu selle aja jooksul alla andnud või käega löönud või minema kõndinud. Enamasti olen ma väga õnnelik, et mul on nende näol väga usaldusväärne ankur.
Mul on endiselt aegu, kui ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Aegu, kui ma ei suuda end päevade kaupa voodist välja vedada. Siis olen ma tänulik selle eest, et ma olen üksi. Sest nii on lihtsam tekikookonis siidiussi mängida ja mitte mõelda. Muidugi on ka aegu, kus ma vihkan kogu seda üksindust ja oma mõtteid ja oma kummituselaadset olemist. Siis tahaksin ma kedagi, kellele polek vaja seletada, et ma lihtsalt ei või enam hetkegi üksinda olla, kes lihtsalt tuleks ja oleks siin. Keegi, kellele hommikul kohvi keeta ja kelle nimel kappi päts leiba osta. Noh, saate aru, kedagi, kes sunniks mind natukenegi OLEMA. Ja keegi, kes suudaks kuulata mu kurbi mõtteid ja õnnelikke mälestusi ja suuri hirme. Keegi, kes magaks öösiti minu lähedal ja ei laseks mul päevade kaupa olematusse haihtuda. Vahel ma mõtlen, et peaks ajalehte kuulutuse panema. Noh, et vajan kedagi, kes vajadusel nädalaks minu juurde koliks ja laseks enda eest hoolitseda, et ma üksindusest hulluks ei läheks :) Need on kõik need asjad, mida ma vahel meeleheitlikult tahaksin kellelegi öelda, aga ei oska ega julge. Ja siis lähevad need hetked mööda.
Ma mäletan ainult väga ähmaselt oma isa 40. sünnipäeva 12 aastat tagasi. Ma ei osanud seda talletada, ei osanud detaile märgata. Sest ma olin nii kindel, et selliseid päevi tuleb veel ja veel. Aga toda päeva, kui ta otsustas surra, mäletan ma eredalt. Isegi nüüd, kui ma pole enam ammu kindel, mis häälega ta rääkis või kuidas ta lõhnas või milline täpselt tema naer oli. Vahel ma kahtlen, kas ta oligi üldse olemas. Olemas sellisena, nagu ma teda mäletan. Ilmselt mitte. Ajal on komme asju moonutada.
Ma lihtsalt kadestan kõiki neid inimesi, kes võtavad armastatud olemist nii enesestmõistetavalt. Mis tunne see on, kui sa võid absoluutselt kindel olla, et sind armastatakse? See tundub ebareaalne. Mis tunne see on, kui sa võid vaadata oma vanemaid ja mitte hetkekski kahelda? Mina seda ei suuda. Ma ei oska seda isegi päris täpselt kujutleda. Mis tunne on olla milleski täiesti kindel? Kellegi peale 100% loota? Ma kadestan neid, kes ei oska selliseid mõtteid isegi mõelda, sest mõned asjad lihtsalt ON. Sürreaalne.
Minu isa saaks täna 52. Aga ta ei ole kunagi vanem kui 40. Ja igal aastal on ta sünnipäev minu jaoks natuke kurb ja natuke õnnelik päev. Sest kõigest hoolimata oli ta olemas. Ja ma sain 15 aastat temaga koos kulgeda. Seda on 15 aastat rohkem, kui nii mõnelgi teisel. Ja kõvasti vähem, kui ma oleksin arvanud. Igal aastal kirjutan ma talle kirja. Mul on neid juba päris palju. Mõned on paberil, mõned on digikujul, mõned on olemas ainult mu peas. Aga algavad nad alati ühtmoodi. Palju õnne, issi! Ma igatsen sind.
No comments:
Post a Comment