Jah, vahel olen ma ikka väga-väga kurb. Ja siis olen ma jälle väga-väga-väga õnnelik. Ära muretse kogu aeg. Päriselt. Ma ju tean, et sa oled alati olemas. Ja kui päike minu jaoks juba mitu päeva pole tõusnud, siis ma tean, et võin alati helistada. Ja rääkida. Ma olen selle teadmise eest väga tänulik. Sa tõesti ei pea midagi ütlema. Ja ma tean, et alati pole lihtne mitte muretseda, aga sa võid üritada. Sest ma olen oma kurbusega harjunud ja see ei murra mind :) Ma juba tean, et 48 tundi pisaraid ja kurba muusikat on vahel just see, mida ma vajan. Peale seda saab kõik uue hingamise ja ma olen jälle valmis keset tänavat tantsusamme vihtuma. Ma ju tunnen ennast. Ma olengi selline. Ja ma võin täiesti ausalt lubada, et ma olen praeguseks juba väga veenudnud, et peale igat pimedat ööd tuleb lõpuks koidik. Ma luban, et ei tee ühtki rumalust enne, kui ma pole vähemalt kolme inimesega selles osas konsulteerinud. Sa ei pea muretsema. Ma olengi vahel kurb. Vahel põhjusega, vahel mitte. Aga ma olen ju vahel õnnelik ka :)
No comments:
Post a Comment