Nagu Hämmastav Hulk kunagi Avengersite filmis ütles, et tema saladus on see, et ta on alati vihane, siis mina olen alati kurb. Küsimus on lihtsalt selles, kas ma toidan seda kurbust või ei. 
Ja nii me siis täna rändasime. Natuke siin, natuke seal. Korraks sai magada ka. Ja ma tabasin äkitselt nii selgesti, kui katkised inimesed me kõik oleme. A group of crazy misfits. Mis meid siis koos hoiab? See, et keegi meist on pidevalt kusagil põhjas, aga samal ajal on keegi emotsioonide tipus. Ja me toidame üksteist. Me toetume üksteisele. Me saame kuidagi grupina hakkama, aga individuaalselt on igaüks meist kuidagi... Kurb ja üksi ja tüdinud ja katkine ja väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Natuke depressiivne mõte, kui nii võtta. Aga sobib.
Ma olen lihtsalt nii väsinud. Aegajalt tundub mulle, et mul ei olegi enam unistusi. On ainult realiseerimata potentsiaal ja mingisugune harjumusest tulenev vaikne vibreerimine. Ei mingit liikumist, ei mingit indu. Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Ja ma ei taha enam seda ELU, mida mõned meist nii väga taga ajavad. Mitte elu kui sellist, vaid just seda massi ja energiat ja liikumist ja rabelemist ja indu. Ma ei otsi seda enam. Ma olen väsinud istumast vaikselt keset kogu seda energiat. Parem on istuda vaikuses. See kulutab vähem.
Ma olen väsinud vastupanemast ja võitlemast, kui midagi ei muutu. Ma olen väsinud teesklemast, et ma olen jube tugev ja iseseisev. Ma tahan lihtsalt magada ja kusagil vaikses nurgas raamatut lugeda. Ma tahan, et oleks rahu ja vaikus. Ma tahan siledat, liikumatut ja vaikset vett, mitte suuri torme. Ma ei taha enam pingutada. Ma ei taha enam eriti midagi.
Samas ootan ma väga seda aega, kus mu kallid end leiaksid ja paika saaksid. Ma ei oska enne alla anda, kui nemad õnnelikud on. See on ilmselt eesmärk, mis võtab terve mu elu :) Ma lihtsalt ei saa loobuda ja kusagil pimeduses muumiat mängida, kui nad õnnetud on. Tähendab, midagi on veel järel. Mingi jõud ja energia, mida kulutada, kui mulle tundub, et see on vajalik. Ja nii tihti tundub see vajalik. Ehk mõtlen ma end asendamatuks, aga vähemalt on mul mingisugune fantoom-unistus, mille poole püüelda :) Ja ühel päeval saan ma nad paika ära :D