Sest tänane on sinu päev...

Tänane on ainult sinu päev, mu armas. Ja mul on nii-nii kahju, et ma ei saa olla seal ja seda kõike sinuga koos tähistada. Kunagi teine kord ehk :) 
Mulle meeldis see, et sulle meeldis see päev, kus me ametlikult sõpradeks saime :D Peaaegu neli aastat tagasi... Ja olgem ausad, sellele pidi ju eelnema mingi tutvus? Ma päriselt ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus. Millal sa nii oluliseks said. Millal ma päriselt ka hakkasin mõtlema sinust kui oma sõbrast. Mitte mingist suvalisest tuttavast näost. Ja ma olen siiani täiesti veendunud, et ma ei oleks iialgi sind oma sõpraderingi arvanud, kui ei oleks olnud neid kahekesi autos istutud tunde, kus ma nägin, milline inimene sa PÄRISELT oled. Mitte see suvaline klounaad, mida sa seltskonnas etendad ja mis mind vahel peast halliks ajab. Aga miks me üldse rääkima sattusime? Või autos istuma ja Rakvere kesklinna vahtima ja rääkima inimestest ja minevikust ja valudest ja pettumustest ja lootustest... Seda ma enam ei tea. Kuidas see juhtus, et ühel hetkel polnud meil kummalgi ühel tavalisel kantsiõhtul muud teha, kui minema tõmmata? 
Naljakas, kuidas ma mäletan nii paljusid seikasid, koosistumisi ja jutuajamisi, aga konteksti mitte. Kuidas need hetked kätte jõudsid? Miks need juhtusid? Seda ma enam ei tea. Nüüd, vanu pilte lapates, ma su mõnedelt ikka avastasin. Imelik, kui palju aega on tegelikult neli aastat. Umbes nagu terve elu. 
Neli aastat tagasi oli meil ainult Kära Kants ja mingid üksikud autosõidud. Nüüd... Nüüd on kõik palju keerulisem ja suurem ja olulisem. Nüüd on pärisprobleemid ja suurte inimeste asjad. Ma pole päris kindel, kas tolleaegne valu ja pettumus täna selleks enam kategoriseerukski. Või siiski. 
Igatahes oled sa nüüd minu. Minu perekonnas, minu sõpruskonnas, minu inimene. Läbi ja lõhki. Isegi kui sa suudad mind vahel täiesti pildituks hirmutada või nutma panna või meeleheitele ajada. Ja ISEGI siis, kui sa tahad autosõitudel ainult Taylor Swifti kuulata. Kuigi ma ei anna sulle vist kunagi päriselt andeks, et mulle mõned laulud sinu pärast igaveseks pähe on kulunud :D Aga samas pean ma su kehvale muusikamaitsele au andma, sest sa oled vist ausalt ka ainus minu inimestest, kes suudab mingilgi määral hinnata minu armastust kantri vastu. Ja ma armastan kantrit päris väga :D
Palju õnne, mu armas. Ja päikest ja armastust ja lootust ja helgust. Sest sa oled selle kõik ära teeninud. Ja sa oled seda väärt. Kalli.