101/15

Nii... Täna on mul viimane täispikk päev kodus. Ja see on veidi hullumeelne ja väga ärev olnud. Kuna ma pole siiani peale nimekirjade mitte midagi teinud, siis on nüüd käes kottide pakkimise ja koristamise aeg. Minu kohver pakkida, koera kohver pakkida, asjad korda panna, õunu korjata... Antibiootikumid on käes, kui veab, siis on homseks hambavalu ka parem juba. 
Ma olen kuhugi ära kaotanud oma reisipäeviku ja fotoaparaadi, mul ei ole vedelike jaoks minigrip kotti ja ma püüan kuidagi välja mõelda, kuidas ma ilma koera paanikasse ajamata peaksin majast oma kraami kohvrini tassima. Ja tema kraami ka. Raudselt jääb midagi maha veel. Raudselt. Aga peaasi, et pass ja ravumid kaasas on, siis peaks kontrolli all olema. Tõsiselt, ükski meie reis pole siiani veel nii paaniline ja imelik ja äraneetud olnud, kui see. Leeni, muide, andis mulle teada, et temagi on nüüd külmetushaigusse nakatunud :D Mis arvatavasti tähendab minu mitte-veel-päris-paranenud haigusele teist ringi. Sest minu immuunsüsteem on umbes sama tgev kui keskmisel HIV-i haigel. 
Ja kuhu saab inimene kaotada oma fotoaparaadi?? See on ulme... Ja kuidas ma peaksin korraga riietuma Eesti kolmekraadiseks ja Itaalia kahekümnekraadiseks ilmaks?? Ma ei tahaks küll kasukat kaasa vedada lõunamaale... Nii raskeee. 
Positiivsest küljest: ma olen suutnud midagi ikka pakkida ka. Nii endale kui koerale. Kahe eest pakkimine on topelt närvesööv. Siin on teile pilt ka. Ja naeratama pani see mind puhtalt sellepärast, et ma olen suutnud nii kaugele jõuda ilma, et naabrid oleksid küsima tulnud, miks ma oma koera kuumade oradega torgin. Meie notsu vihkab reisimist. Ja reisikotte. Sest ta on kodune notsu.