101/11

Ma naeratan iga jumala kord, kui ma ootan sind ja tean, et sa tuled. Kui kõik on nii kohutavalt katki ja veider ja ebareaalne, aga ma tean, et keegi on alati olemas. Ma naeratan, kui sul on kõik hästi. Või läheb paremaks. Ma naeratan, kui ma mõtlen kõigile neile hetkedele, mis meil veel ees on. Mis tulevad siis, kui päike jälle veidikeseks pilve tagant välja tuleb. Ma naeratan, kui ma mõtlen, et kusagil, ükskõik kui kaugel või lähedal, oled sina ja sina oled õnnelik. Ma naeratan, sest ma tean, et kõik läheb paremaks. Ühel hetkel. 
Ma naeratan, kui mu koer end teki sisse mässib ja sealt enam välja ei saa. Või kui ma loen raamatust mõnda lauset, mis on eriliselt hea. Ma naeratan ju tegelikult pidevalt. Isegi, kui vahel tundub päeva lõpuks, nagu polekski naeratusi olnud. Ja ma mõtlen sulle kogu aeg. Isegi, kui ma vahel olen väga kurb. 

Ja jahh, seal teki sees on tegelikult ka minu koer. Kes maadles selle vaese pleediga kakskümmend minutit, kui ma köögis võileibu tegin. Ta ei saanudki sellest surmalõksust üksi välja :D