Öiseid mõlgutusi.

Pole normaalne enam, kaks ööd järjest sama unenägu näha.

Samast inimesest. Ebaloogilises võtmes.

Ma pole kindel, kas mitte ta kohe maha lüüa, et mitte riske võtta :D

MJ ja "This Is It" on ikka veel teema.

Osade asjade suhtes olen maha rahunenud, 

Mõned mõlguvad meeles veel.

Tulevik on nii hirmuäratavalt lähedal.

Peaks selleks mingeid plaane tegema, midagi otsustama...

Aga mina tahan lihtsalt... Olla.

Õnnelik, peamiselt.

Aga lihtsalt olla ja hingata ja naerda ja...

Rääkida lolli juttu, olla loll, olla meeletu, 

Olla endaga rahul.

Aga seda ei juhtu vist iial.

Sest mu peas on liiga palju erinevaid inimesi ja arvamusi, 

Liiga palju hääli rääkimas liiga erinevaid sõnumeid.

♥ ♥ ♥

Inimese nimes ikka tõesti peitub jõud, tema olemus...

Miks see muidu nii on, et ma olen ta peaaegu unustanud, 

Aga kui ta nime kirjutatuna näen, on ta jälle minuga koos?

Siis on ta nägu mul silma ees ja mul on jälle valus.

♥ ♥ ♥

Muide, ma pole endiselt üle saanud oma mõtlemise-kombest.

Peaks ajule puhkust andma, ausalt.

Need tillud probleemid, mis mul hetkel on...

Lihtsalt kõrvale heita. 

Ja lasta tulevikul enda juurde tulla.

Ma tahan maailma näha.

Ma tahan lasta sel end oimetuks hirmutada, 

Naerutada, õnnelikuks teha...

Ma tahan elada, däämet!!

Ja ma tahan seda teha kohe.

Armastada, armastada, armastada...

Iga päev armunud olla. Kasvõi iseendasse.

Ma tahan näha ja tunda ja olemas olla.

Ma tahan kõiki nii kõvasti kallistada, 

Et osa minu armastusest neisse ka imbuks

Ja nad lõpuks aru saaksid, kui olulised nad on.

Ma tahan olemas olla. Jälje jätta.

Kasvõi ühe inimese jaoks kasvõi minutiks asendamatu olla.

♥ ♥ ♥

Ma nägin unes naljakat asja.

Keegi ütles mulle, et enne tõelist armastust peab juhtuma kolm asja.

Esiteks, käest kinni hoidmine nii, et sõrmed on põimunud.

Teiseks, teise embamine nii, et sa toetad nina ta kaelaõnarusse.

Ja kolmandaks, te suudate viis minutit koos vaikida, ilma et kummalgi igav hakkaks.

Diip or what.

Kust see tuli, mina ei tea.

Minu unenäos juhtus kolm kolmest.

Jei.

Ainult inimese suhtes pani alateadvus küll sajaga puusse.

Mul on nii palju asju, et ma ei oska neist rääkidagi. 
Kõige rohkem tahaks praegu lihtsalt minema. 
Mul on kõrini neist sõnadest, neist haiget-tegevatest sõnadest.
Ja need tulevad alati, kui ma vähegi rahu olen leidnud, 
Alati, kui ma lõpuks end usaldanud olen, 
Alati kui ma olen olnud mina ise.
Ja siis on kõik jälle nii... 
Pekki kõik.

Ja ma jäin magama Michael Jacksoni "This Is It" saatel
Ja nägin niisugust und...
Täpselt seda, mida ma praegu kõige rohkem vajan.
Vähemalt unes on kõik ideaalne.
See laul ja see uni...
Neile mõeldes on meeletult hea.
Hoolimata kõigist sõnadest.

My Little Insignificant But Totally Awsome Life

Mul on siin vahepeal päris kena olnud.
Ma näen mingeid kohutavalt haigeid unesid viimasel ajal, 
Aga see võib totaalselt olla nende raamatute süü,
Mille ma mõned päevad tagasi ostsin.
Mis tuletab mulle meelde, Leeni, te ikka oskate tänu avaldada!!!!
Need on nii khuulid...
Ühesõnaga, ma näen unes mingeid vampiire ja verd ja...
Nülitud loomi ja siis kõige selle keskel areneb mingi mehhiko seep.
Ma vist kaotan oma viimast arunatukest.
Võib pisut mures olla küll.
Või on mu elust lihtsalt pornograafiat puudu.
Mis pole tõsi, kui mõtlema hakata...
Kära-rahva poolt tuleb seda mu ellu lausa tonnide kaupa :D
Näiteks see üks õhtu, kui KK taga käis aktiivne arutelu, 
Kas ma sobin kostüümikal Anna Nicole Smithi mängima.
Et kas on piisavalt suured tissid või ei või :D
Ma naersin nii hullusti, et mõtlesin, et lämbun ära :D



♥ ♥ ♥


Mis veel?
Et... See kostüümikas.
Jaa-jaa.
Mul pole ikka veel kostüümi. Jei.
No ses mõttes, et mingi idee on, aga poe jaoks aega pole :D
No kui raske saab olla litsakalt riietumine?
Ma arvan, et saan hakkama küll...
Laupäeval siis vaatab, kuidas välja tuleb.
Ma pole kindel, kui palju neid pilte pärast avalikkusse lekib, 
Äkki on ilgelt piinlik :D
Aga kui midagi huvitavat leidub, siis ikka :P




♥ ♥ ♥


Ja veel.
Ma olen üliõnnelik, et me kõigest rääkida saime, Fox.
See vist oligi koguaeg õhus rippunud.
Mul on kohe tuhat korda kergem.
Armastan.
Väga-väga.

Varjupaigas jälle

Üle pika aja oli täna jälle see päev, 
Kui läksime Foxyga varjupaika pildistama.
Pole hiigelkaua seda teinud.
Kõik need kutsud on seal NIIIII armsad, 
Et no... Viiks kõik koju, kui saaks :D

Midagi head sain ka ära teha, 
Nägin seal seda koera, kellest Ekspressis kirjutati, 
Kes siiani kadunud oli. Nimi oli Ruudi tal vist :D

Natuke uurimist, jah, ta on Maardust leitud, 
Kõned koju, omaniku number...
Ühesõnaga suht kindlalt sama koer, 
Kuigi ma tulin enne ära, kui töötajaga üle sain rääkida.
Olen ühe kutsu koju tagasi aidanud (A)
Päeva tipphetk :D

Foxyga tegime veel Rakveres ka pilte, 
Päris häid saime...
Siis filmikas ja ühepajatoit ja...
Ühesõnaga mõnus päev.
Külm, varbad said tõsise vati selle ringiuhamise käigus, 
Aga mõnus.
Ja mulle tohutult meeldivad Leeni kommentaarid filmide juurde :D
Panen siia ühe foto ka päevakangelasest.
Loodame, et Ruudi sai koju =)

Kapist välja.

Ma tahan maailmalt liiga palju
Ja iseendalt liiga vähe.
Ma tahan oma mõtted peast välja valada,
Nad ära organiseerida, neist aru saada
Ja siis ilusti süsteemselt tagasi panna.
Ma tahan, et asjad oleksid loogilised.
Ma tahan, et...
Ah, pekki.
Ma ei saa aru, mis minus sunnib
Inimesi kohtlema mind nagu väikest last??!
Ma tahan käed aknalauast lahti lasta ja lennata.
Teate, et see oli mu lapsepõlve suurim unistus?
Pimedal tähisel ööl lihtsalt lennata...
Näha lähedalt kõiki tähti, puutuda kuud,
Olla imeliselt vaba ja avastada universumi.
Ja ma tahaksin seda siiani.
Lihtsalt... Lasta lahti ja lennata.
Ja ma oleksin nii üksi ja nii omapäi,
Aga samas... Mul oleks ju kogu universum, eks?
Ma ei taha inimestest sõltuda, aga sõltun siiski.
Ma ei taha haiget saada, aga ma ei suuda loobuda.
Ma ei taha, et mind kontrollitaks, kuid ei suuda öelda ei.
Ma ei taha olla mingi kohutav kontrollifriik, aga...
Ma ei taha olla täielik bitch, aga...
Ja tulebki välja, et ma tahan olla keegi, kes ma pole.
Rääkige veel kahestunud isiksusest.
Muide, vähemalt blogi sain nüüd õigele kontole.
Saab seda koos kõigi teiste guugli produktidega hallata :)

Maailmavalu.

Kui...
Ah, ma ei tea.
Kui suure südamega peab olema,
Kui SUUR inimene,
Et astuda kellegi juurde, kes on...
Kes on teinud sulle niiväga haiget ja öelda...
Lunastada teda oma sõnadega, ühesõnaga?
Ma kardan, et mina ei ole...

♥ ♥ ♥

Kuidas inimesed seda teevad?
Lihtsalt unustavad ja andestavad ja...
Ma ei mõista.
Minus lihtsalt pole seda hingejõudu,
Et anda Talle, mida Ta soovib.
Et öelda, kõik on korras, minevik ei muutnud midagi.
Ma tean, et Ta sooviks seda,
Näen vahel isegil, et omal moel Ta üritab...
Aga ma ei saa.
Ma ei saa Teda lunastada,
Ma ei suuda Talle soovitut anda.
Ja minu jaoks ei lähe asjad ajas paremaks.
Mida enam ma Temaga kokku puutun,
Mida enam ma näen, mida Ta soovib...
Seda enam ma tunnen...
Vastumeelsust,
Trotsi,
Valu,
Viha...
Ka hirmu, jah...
Et kõik kordub, kui ma lasen.
Ja ma ei suuda enam väärtusetu olla...
Mulle on antud maitsta seda tunnet,
Seda võimsat, kõikehõlmavat vabadust, RÕÕMU
Olla minaise.
Ja ma ei suuda enam minna tagasi selleks väikeseks...
Enam mitte. Mitte kunagi.
Ja seepärast ei suuda ma ka andestada.
Kuigi ma vahel väga tahaksin.
Tahaksin suuta, tahaksin omada nii suurt hinge ja julgust...
Ja siis, siis, siis...
Siis ma vaatan Teda jälle, kuulen Tema sõnu...
Ja see viha, trots, alandus, valu ja pettumus keevad jälle üle.
Ma ei tea, kas see kunagi muutub.

Kunagi ma lihtsalt tahtsin, et mind nähtaks,
Tahtsin olla kuuldud ja tähtsustatud,
Tahtsin ehk liiga palju.
Ja võtsin liiga paljut hinge.
Kui me saaksime alustada praegusest hetkest,
Oleksime mõlemad targemad,
Mina oleksin tugevam ja ei puruneks,
Ning Sina... Teaksid piisavalt, et mind mitte lõhkuda.
Võibolla tahan ma Sinult liiga palju?
Võibolla ma elan unistustes ja kellelgi pole nii?
Vahel ma kardan, et mul polegi õigust nõuda.
Et mul polegi õigust Sinult midagi oodata,
Et ma peaksin lihtsalt võtma seda, mida Sa anda suudad.
Ja mitte soovima, ootama, eeldama enamat.
Ja sedagi ei oska ma.

Ma kardan, et olen nüüd hoopis teine inimene.
Ja et nüüd on meil veelgi vähem ühist.
Ma kardan, et võibolla oleme me mõelmad midagi suurt kaotanud.
Et minu kaotus on ehk isegi võrreldamatult suurem.
Ma tahan, et Sa teaksid.
Ma olen Sulle palju valusaid asju öelnud,
Palju viha ja kibestumist kogunud...
Kuid me oleme kõigest inimesed...
Ja osa minu valust olen ma ise endale põhjustanud
Oma liiga suurte ootuste ja eeldustega,
Oma liiga haleda meele ja kalduvusega draamadele.
Ja ma tegelikult saan Sinust paljudes asjades aru.
Ma olin ambitsioonitu müürilill,
Veidi liiga paks, veidi liiga kujutlustes elav,
Veidi liiga tagasihoidlik, liiga jutukas,
Liiga vähe seltskondlik, liiga...
Ühesõnaga, minus oli palju seda, mida ümberkasvatada.
On praegugi.
Ja ma saan aru, miks Sa seda teha tahtsid ja siiani tahad.
Lihtsalt mu pea oli täis neid unistusi ja arusaamu,
Millel pole pärismaailmaga suurt pistmist.
Minus oli nii kindel teadmine, et perekond armastab tingimusteta.
Ja ma ei saanud aru kellegi paremaks kasvatamise kontseptsioonist.
Ma ei saanud aru, et Sa tahtsid mu paremaks teha,
Ma kuulsin vaid seda, et Sa tahtsid kedagi teist.
Ma sain aru vaid sellest,
Et Sa ootasid minult natuke liiga palju,
Nõudsid natuke liiga karmilt,
Kuulasid natuke liiga vähe,
Tembeldasid mind kellekski natuke liiga alusetult.
Ma nägin vaid seda, et Sa ei tahtnud tegelikult MIND,
Vaid oma nägemust minust,
Kedagi, kelleks mina hoolimata oma üritustest
Mitte kunagi polnud määratud saama.
Ja alguses sai arusaamatusest pettumus,
Siis trots, viha, vihkamine...
Mul läks väga kaua, et kõige selle puntrast
Lõpuks iseend jälle üles leida.
Ja ma tegin rahu. Nii enda kui Sinuga.
Ma olen leppinud sellega, mis on.
Ma saan Sinust aru, olen isegi mingis mõttes andestanud...
Aga ma ei saa midagi muuta.
Mingi tee on meie jaoks lukus.
On tulevik, mida meil ei saa kunagi olema.
Ja on tundeid, mida ei saa tagasi kasvatada.
Kuigi vahel ma seda väga tahaksin.
Ja vahel ma kardan, et üritan liiga vähe.
Ja vahel on mul väga-väga kahju sellest,
Mis olemata jääb.
Ja tõesti, ehk on minu kaotus määratult suurem.
Kuid ma ei oska.
Niisiis palun.
Jätame püüdlused, jätame mineviku rahule.
Võtame parima sellest, mis järel.
Ka see on midagi.

♥ ♥ ♥

Ja sealt paralleelselt ka teine teema.
Ma olen lõpuks leidnud oma ambitsioonid,
Oma võimed ja unistused.
Ma olen lõpuks leppinud sellega, kes ma olen.
Ja kui vähe täiuslik ma tegelikult olen...
Aga that's what I am, that's what you get.
Ja...
Aegajalt ei usu ma ise ka,
Kui suurel kiirusel kõik mu ümber ja sees muutub.
Mu tunded ja arusaamad,
Mu prioriteedid...
Ma ei saa endast ise ka vahel hästi aru.
Viimasel ajal enam mitte.
Ma ise näen kõike hetkel väga ilusa ja heana.
Aga samas...
Mul on tunne, et...
Mina muutun, ma kasvan, ma tahan teisi asju...
Ja aegajalt on neid, kes tahaksid minu ümber endiselt ehitada
Neid samu vanu raame.
Neid, millesse ma enam ei mahu.
Neid, mis mu ümber olid siis,
Kui ma polnud veel maitsnud iseseisvate sammude vabadust.
Ma olen vahepeal juba aru saanud,
Kui imeline tunne see on,
Kõigi kätest lahti lasta ja ise joosta...
On neid, kes püsivad kõigest hoolimata kannul.
Ja neid, kes jäävad maha.
Ning neid, kes üritavad igal sammul oma käsi mu ümber tagasi suruda,
Ikka ja jälle endale tõestada, et ma liigun nende najal,
Igal sammul mulle tõestada, at ma ei saa nendeta.
See pole tõsi.
Ma jooksen juba päris tükk aega iseseisvalt.
Ma tean seda nüüd.
Ja teie kinnitused ei mõju enam.
Niiet suhted tuleb üle vaadata.
Ma olen iseenda inimene.
Ja ma tahan teid kõiki ikkagi enda ümber.
Aga ma ei saa lasta teil end kammitseda.
Enam mitte.
Mitte pärast VABADUST.
Ma ei oska seda seletada...
Ma lihtsalt...
Ma armastan, hoolin, jumaldan...
Kuid ma tahan, et minus nähtaks seda inimest,
Kelleks olen saanud.
Ma pole enam see kutsikas,
Kes igal sammul sabas jooksis,
Kes pidevalt midagi vajas,
Kinnitust, et teda armastatakse, seltskonda, juhatust,
Kõrvalist tuge...
Ma ei...
Ei saa öelda, ei vaja.
Ju ma ikka vajan. Ma lihtsalt ei TAHA.
Ma tahan katsetada oma piire,
Tahan näha, kui kaugele ma suudan minna,
Kui palju ma suudan teha ja näha...
Kas te ka teate, kui vähe mul seda tegelikult olnud on???
Ja samas tahan ma alati teie jaoks olemas olla
Ning loodan, et kui ma kukun, kui ma enam ei jaksa,
Siis olete teie minu jaoks seal.
Mind hoidmas. Kui vaja.
Aga ma ei luba end kammitseda,
Tagasi hoida...
Ma ei luba olla keegi, kes te arvate mind olevat.
Vaadake siis lõpuks mind!!!
Ma olen ju siinsamas.
Vaadake ja te näete.
Mul pole teid VAJA.
Mitte selleks, et kasutada teid karkude või tugiraamina.
Ma olen teid VALINUD.
Ma olen VALINUD teid armastada.
Ja te peate sellega leppima.
Minu valik.
Mitte paratamatus.
Mitte sõltuvus.
Mitte abitus või saatus või pöördumatu juhus.
VALIK.
Ja võibolla on mõnel teil aeg
Hakata midagi vastu andma.
Teha midagi selle heaks, et tunded püsiksid.
Võibolla on aeg, et ma lõpetaksin pideva sabaliputamise.
Võibolla on aeg oma valikud üle vaadata.
Võibolla vajan ma natuke und.
Head ööd, mu kallid!

Kontserdid ja peod ja muud loomad

Vahepeal on ainult toredad asjad juhtunud minuga.
Ja kõik on ikka veel väga hästi.
Reedel Viljandis (OI, ma armastan road-trippe!!)
Jester esines Puhtas Kullas.
Ikka väga lahe oli.
Kõik see koos sõitmine ja lollid jutud ja...
Kella üheksane nälg ja pizzad ja sound-check,
Mis oli veits katastroof ja esinemine ja...
Ja siis läks natuke allamäge,
Kui ma kodust alarmeerivaid teateid sain,
Aga noh...
See lahenes omal moel täitsa rahuldavalt ära.
Minu selle õhtu tipphetk oli,
Kui kella poole seitsme ajal hambapesust tulin
Ja mu voodis poolalasti mees lamas.
Suurepärane.
Eile oli Bamboo ja KK,
Kontsert oli üle prahi, Ebakõlar rokkis :D
Eihh, kõik on endiselt super-pro.
Teen üle pika aja lõunat jälle ja kuidagi extra-mõnus on :)

Küsime küsimusi

Kuidas asjad küll nii lähevad...
Ühel hetkel on kõik hästi,
Elu on roosamannaline ja siis...
Variseb kõik koost. Nagu kaardimajake.
Ja ei. Ma ei räägi iseendast,
Mul on endiselt kõik väga hästi.
Lihtsalt tekkis üldine küsimus.
Kuidas ikkagi variseb inimese elu niiviisi...
Rusudeks.
Oled õnnelik, sul on kõik-kõik,
Teised vaatavad sulle alt üles, kadestavad...
Sul on raha, armastus, abielu, lapsed...
Ja siis pole enam midagi.
Pole lapsi, pole abielu, pole mõistust...
Ja miski ei tundu paremaks ka minevat,
Lihtsalt keerleb otsejoones alla...

♥ ♥ ♥

Ärge küsige.
Sattusin JuuTuubis Britney filmile.
Tõeline masterpiece.
Aga ikkagi.
Mõtle kui rõõsa ja roosa ja õnnelik ta kunagi oli.
Või suutis vähemalt nii välja paista.
Nüüd pole enam midagi, isegi teesklust mitte.
Kummaline ja kurb ja...
Ja imelik, et ma mingi USA popstaari pärast pead vaevan :D
Aga samas...
Kui lihtne ja kerge on võimalus,
Et sama juhtub minu endaga või kellegi teisega,
Kellegi " tavalisega"...
Hmmh,
Tegelt ma olen kunagi Michael Jacksoni pärast ka nutnud,
Sest ta oli nii üksik ja infantiilne ja leebe
Ja ei andnud oma tegudest endale üldse aru.
Peaks ära lõpetama.

Midagi mulle, midagi sulle...

Viimasel ajal ainult torman ja torman ja torman...
Kardan peatuda vist.
Tahaks ainult tegevust, et poleks minutitki tegevuseta.
Ja seda absoluutselt mitte sellepärast,
Et oleks ilge depressioon.
Lihtsalt,...
Mingi rahutus.
Mingi vajadus iga vaba hetk eesmärgipäraselt sisustada.
Tahaks, et oleks saavutused,
Et oleks hetked, mis jäävad meelde,
Et oleks mälestused ja poleks kahetsust.
Tahaks...
Tahaks tegelikult...
Kõike.
Enamvähem :D

Väikesed rõõmud ja kurbused.

Ma olen lihtsalt väga lucky.

Lihtsalt... ELADA!!!

Mul on viimasel ajal need diip-filosoofilised mõtted.
Lahendan omaenda elu suurimaid müsteeriume.
Mul on hetkel lihtsalt see meeletu vajadus...
Tõestada endale, et ma ELAN, et ma olen olemas,
Et ma olen õnnelik, et ma olen vajalik...
Ja see kõik pole vähimalgi määral komplimentide õngitsemine siin.
Lihtsalt, tunnen, mida tunnen.

♥ ♥ ♥

Me rääkisime Foxyga sel ühel õhtul,
Kui kahekesi ringi sõitsime.
Tähendab, kõik algas sellest,
Kui me Birxi ja Foxyga kolmekesi ringi sõitsime.
See õhtu andis palju mõtteainet ja seedimist.
Ning sealt tuli väga loomulikult järgmine öö,
Kus ma Foxyle lõpuks oma mõtted sõnadesse panin.
Minus on tegelt ikka ammendamatu kogus ebakindlust,
Liiga palju kahtlusi ja hirmu.
Ma lihtsalt pean midagi tegema koguaeg,
Pean tõestama endale, pean...
Ma oleks sellel õhtul vist Tartusse välja sõitnud.
Oleksin sõitnud edasigi,
Kui mõned reaalsust meenutavad detailid poleks end peale surunud.
Mul on vaja liikuda, pidevalt, kiiresti, palju.
Mul on vaja mõelda, ma tahaksin koguaeg midagi kirjutada,
Kardan mõnd mõtet unustada...
Ma tahan selle ära teha.
Sa tead, Fox, millest ma räägin.
See väike puhkusereis ainult minule endale.
Ja mul on nüüd vist isegi detailid paigas juba.
Jõulukink.
Tähenduslik.
Tahan. Väga.

♥ ♥ ♥

Mul on lihtsalt see meeletu vajadus...
Tähendada midagi.
Olla keegi.
Olla kindel, et ma saan hakkama.
Isegi kui kõik ära kaovad, aru saavad, et ma ei tähenda neile muhvigi...
Ma tahan olla kindel.
Et ma suudan endaga hakkama saada,
Et mind ei kanta tükkhaaval laiali.
Et kuigi ma olen oma südame kogu täiega oma inimestele andnud,
Jääb midagi ka mulle, kui nad lõpuks ära lähevad.
Ja sellest ka minu üle-elusuurune vajadus olla iseseisev.
Ma ei saa lubada endale kellestki sõltuda,
Ma ei saa endale lubada olla nõrk, sest kõik kaob ära.
Ma PEAN teadma, et ma saan hakkama.
Mul on seda üksindust ja ärasaamist nii väga vaja,
Et valus on.

♥ ♥ ♥

Ja samas on kõik meeletult hästi.
Mul olekski vaja natuke end kaotada ja leda kusagil,
Aga muus osas...
Need inimesed, kes mu ümber on,
See elu, mida ma elan...
Ma olen kõigega niivägarahul.
Lihtsalt mingi periood.
Läheb üle.
Aga hetkel...
Nii palju hullusi, kui ma teha suudan...
Ma tahan neid teha.
Mul on seda praegu vaja.
Mul on vaja seda iseseisvust ja tugevuse demonstreerimist.
Mul on vaja...
Armastan teid kõiki nii-nii väga, mu armsad.
Kuidas ma seda iialgi kahetseda saaksin?

Päikest pilkamas...

See oli üks äraütlemata tore oleng :D

♥ ♥ ♥

Tööl oli kohutav päev,
Ma olin kojujõudes niiiiiii väss,
Et mõtlesin, et ma ei seisa püstigi enam,
Aga siiski, väike eine ja linna.
Neli pudelit energiajooki,
Millest esimene kohe poeparklas ära joodud.
Läks paremaks küll.

♥ ♥ ♥

Rakverest startisime kella poole üheksa ringis.
Terve tee oli mingi laul ja loba, nagu alati,
HND Paturaamat käias soojenduseks automakis...
Parkimise koha pealt oli väike segadus
Ja me Leeniga jäime korraks kaubanduskeskusesse lõksu,
Kui me enam avanevat ust ei leidnud.

♥ ♥ ♥

Kohe alguses ei osanud nagu otsustadagi,
Et kas osta plaat või mitte osta ja nii..
Mõtlesin, et las ikka kontsert räägib enda eest,
Eks hiljem näeb.
Kongomania oli hea, ikka päris hea.
Ma neid vist ühelainsal korral raadiost olen kuulnud,
Nüüd sai ikka parema ülevaate...
Täitsa võttis jala tatsuma.
Widescreen (vä??!) Mode oli...
Kuidas öelda...
Ikka teisest klassist. Nad olid ikka VÄGA ägedad :D
Ma vahepeal neli korda kahetsesin,
Et ma Leenit lava ette ei lohistanud,
Aga ta oli selleks ajaks ikka päris ülejoonud juba :D
Vahepeal vennastusin kõrvallaua rahvaga,
Valvasin nende omandit ja olin üldse sõbralik..
Ja üks mees tahtis mind tegelt ise Whitescreeni ajal lava ette lohistada,
Aga korraliku tüdrukuna ma keeldusin, igaksjuhuks :D

♥ ♥ ♥

HND ajaks sai lava ette välja trügitud.
Nii me seal nurgas puntras seisime,
Kõik hullud koos :D
Hästi palju oli eelmise albumi lugusid,
Mis mind natuke üllatas,
Ma oleks arvand, et nad ikka kõvasti uut materjali teevad...
Aga samas, mida ma sest asjast tean, eks? :)
Vanu oli jälle ägedam kaasa röökida,
Uute sõnad pole veel 100% peas :P
Mulle meeldis...
Mulle meeldis, kuidas Märt mulle Päikesepilkajate ajal
"PÕLL-VII-LIIIIIII!" kõrva röökis...
Kuidas Heleri mees (sorry, nimed noh...)
Vahepeal salliga moshis...
Mulle meeldis, kui Tarvol mikker mitu korda juhtme otsast ära tuli :D
Mulle meeldis, kuidas Madis viimasena lavale jäi ja lahe oli :D
Mulle meeldis...
Meeldis terve hulludekarjaga täie häälega kaasa röökida,
Nii et lõpus oli hääl ära...
Ja mulle tõesti meeldis terve tagasitee HND uut albumit automakis kedrata :)
Sest jah, ma ostsin selle LOOMULIKULT ära.
Aaaaaa!
Ja lõpuks MEELDIS MULLE TÄIEGA,
Et nad tegid laivis "Kui sa vaid saad",
Sest ma olen seda lugu igal nende nähtud laivil siiani oodanud
Ja pole enne kordagi kuulma sattunud, see oli PARIM!!!

♥ ♥ ♥

Nad võivad olla muutnud,
Ongi muutunud...
Ja teistmoodi ja natuke võibolla...
Ma ei tea...
Võõraks jäänud mulle...
Aga nad on ikkagi oi-kui-head..
Tegelikult saab uus album ka ikka normaalselt ribadeks kuulatud,
Nagu siiani eelmisega tehtud on.
Paturaamat on praeguse seisuga minu autos mängituim plaat,
Konkurentsitult :D
Ehh.
Mõnus.
Ja nüüd hommikujogurtit sööma,
Sest ärkamine oli kell pool kolm päeval,
Kuna magama sain ma alles kell viis hommikul.
Pikk sõit ja liiga palju (5 pudelit!!!) energiajooki...

Mul on oma vanaisast vähe mälestusi.
Ta oli vaikne mees, igipõline kalur,
Merega sidus ta oma elu juba enne mu vanaema
Ja merre ta 57-aastaselt ka kadus.
Just nii, nagu ta oleks tahtnud.

See on ainus lugu, mis mulle alati meelde on jäänud,
Kuigi see polnud isegi minu kõrvadele mõeldud.
Ta oli vaikne mees, tõsine ja jahe,
Aga merest võis ta rääkida tuhandeid lugusid.
Kummaline, et hetkel ei suuda ma meenutada ühtki teist...

Ma olin nelja, võibolla viiene. See oli mu ainus suvi,
Mille maal vanavanemate juures veetsin.
Oli pühapäev, vanaisa istus hämaras köögis ja kimus paberossi.
Mina olin juba tükk aega tagasi voodisse saadetud,
Aga ei saanud und ning hiilisin ukse taha kuulama,
Kui vanaema kööki tuhises, poolnaljatades vanaisaga sõitles,
Et too kalli pühaba istudes ära kulutab ning nõudega kolistama hakkas.
Vanaisa rääkis seda juttu vististi rohkem iseendale kui oma naisele,
Nii vaikselt ja tõsiselt...

Sel aastal oli olnud eriliselt külm ja jäine kevad.
Külapoe ees meestega juttu ajanud vanaisa juurde tuli noor naine,
Väike poiss käekõrval.
Palus neid paadiga rannast mõne kilomeetri kaugusel asuvale saarekesele viia.
Poiss ta kõrval oli umbes neljane, nagu mina tollal...
Mustade juuste ja säravsiniste silmadega.
Imestas kõige üle ja suu ei seisnud tal minutitki kinni,
Kuigi kaela ümber mässitud paks villane sall vahepeal ninani kerkis ja juttu summutas.
Ema oli tal vaikne ja kahvatu. Tõsine ja kuidagi ehmunud moega.
Poiss lobises terve sõiduaja oma isast, kellega nad kohtuma pidid,
Onust ja tädist, kes sõja eest kaugele olid põgenenud
Ja nende korterist, mis nüüdseks ainult hunnik kive oli ja kuhu kiisumiisu sisse jäi.
Ema püüdis alguses tema sõnavoolu katkestada, kuid andis peagi alla
Ja vahtis ülejäänud aja tühja pilguga silmapiiri.
Vanaisa lubas paari päeva pärast neile järele minna ja nii see paar puude vahele kadus.
Poisike vaikiva ema käe otsas lõputult lobisemas.

Mõne päeva pärast läks vanaisa saarele tagasi.
Naisest ega poisist polnud kusagil märkigi.
Väike hütt, mis saare keskel asus, rohkem tööriistade hoidmiseks kui elamiseks mõeldud,
Oli tolmune ja tühi, igasuguse elumärgita.
Terve saareke oli vaikne, ei häält ega lõkkeaset.
Ainus, mis tõestas, et poiss ja tema ema seal olnud olid,
Oli paks kootud sall, mille vanaisa rannalt leidis,
Lainete poolt randa uhutud. Seda meri millegipärast ei tahtnud.

Köögis jäi hirmus vaikseks. Isegi minu alati nii jutukas vanaema oli pikalt vait.
Seda lugu ei räägitud minu kuuldes enam kunagi,
Ei ole ma seda enam ka kellegi teise käest kuulnud.
Kirju sall oli minu vanaisa asjade hulgas endiselt alles,
Kui ta mõne aasta pärast merele läks ja enam tagasi ei tulnudki.
Minu vanaema hoidis seda oma kummuti sahtlis oma surmani.
Nüüd on see minu käes.
Topitud mu riidekapi ülemise riiuli tagumisse nurka...
Seda pole aastakümneid kantud ning keegi pole seda ka kunagi tagasi nõudma tulnud.

Ühes asjas olin ma sel ööl oma lapsesüdames päris kindel,
Kui unetult oma voodis lamasin.
Poiss ja tema ema said tingimata pereisaga kokku.
Ja nad pääsesid kindlasti sõja hirmust ja valust.
Sest isad ei jäta oma peresid ja emad ei valeta kunagi oma lastele.
Kahju ainult, et nad selle sooja salli maha pillasid,
Ilma selleta võis vaesel poisul ju väga külm olla...

Hello, hello, hello, hello...

Esiteks, et hingelt ära saada...
Teie, kallid sistad, olete ikka kõige-kõigemad mul.
Mida ma ilma teieta teeksin? :)
Ma kohe ei tea, kas ma vahel pööran teile liiga väha tähelepanu,
Võtan teid liiga enesestmõistetavalt,
Panen pidevalt ühte ritta kõigi oma teiste tuttavate ja sõpradega,
Kui te tegelikult kõigist peajagu üle olete.
Teie olete need, kes on kõige rohkem ära kannatanud,
Mind, mu tujusid, mu masendust, mu puberteeti... :D
Te olete need, kellega me oleme kogu elu koos veetnud...
Teie olete need, kelle juurde ma alati tulla saan,
Kellele saan helistada, kellega rääkida...
Ma ei pea kunagi kaks korda mõtlema,
Kui midagi on, siis...
Ja ma tean, et te kaks olete rohkem sukk ja saabas,
Et teie oma mured liiguvad teie kahe vahel
Ja mina neist enamusest osa ei saa, aga...
Noh.
Ma olen ka teil olemas.
See ei ole ainult ühepoolne, eks?
Et kui vaja on...
Ma lihtsalt loodan, et te teate.
Ja et te tõesti olete väga-väga tähtsad.

Inimestest üldiselt.

Mida rohkem neist teada saada...
Hehh.
Tänapäeval on kõik nii avalikuks tehtud.
See on mõnevõrra õudne.
Kõik on avali, kõigil on kõigele juurdepääs...
Mu mõtted on maailmale lugeda ja lapata,
Ma olen avatud raamat....
Ja ma ei tea, kas see ikka meeldib mulle.
Osalt on asi uhkuses ja tunnustusevajaduses,
Aga samas, kui palju ma enesest ära annan...
Kui palju ma endast jagan ja seejuures isegi teadmata...
Kes, kus, millal ja kuidas mind laiali laotab.

♥ ♥ ♥

Sest ma astusin jälle kutsumata kellegi pähe.
Ja see, mida ma leidsin...
Kuidagi kurb ja hale ja väike ja masendav...
Nagu ma isegi, ma eeldan?
Tahaks teda lihtsalt kallistada ja öelda, et kõik läheb paremaks...
Tahaks talle öelda, et tal on küll keegi...
See on selle eest, kui sa võõrastes mõtetes ringi tuuseldad.
See juhtub siis, kui sa tõesti süüvid kellesegi...
Tegelikult, ükskõik kui igapäevane,
Tulevad teiste hinged ja mõtted mingi hinnaga.
Kaastunne, haletsus, kadedus, solvumine...
Sa saad kõik, KÕIK...
Ja kas sa ikka oled selleks valmis?
Kas sa oled valmis kuulma tõtt ka iseenda kohta?
Teiste mõtted ja hing tulevad kindla hinnaga...
Ja ma kardan, et me pole valmis seda maksma.
Veel mitte.

♥ ♥ ♥

Ma astun mööda tema poolt mulle tekitatud rada
Sellel tolmusel, hämaral ja mahajäetud pööningul.
Teel sõrmega õrnalt ühelt või teiselt esemelt tolmu pühkides...
Ma kuulen Ta häält, mis minuga räägib,
Kuid ei suuda vastata.
Kõik need tolmuga kaetud asjad...
Mõned tunnen ma ise ära,
Mõned on mulle täiesti võõrad.
See koht ajab mulle judinad peale ja samas...
On see nii kodune. See on Tema ju.
Ma ei kavatsenud tegelikult nii kaugele tulla,
Kuid Tema sõnad juhatasid mind kuidagi iseenesest...
Ma puhun tolmu maha ühelt tillukeselt esemelt.
Kristallist süda. Nii väike, et mahub mu pihku sooja.
Ta hääl kajab katusealuses vastu.
"SA VÕID SELLE SAADA, KUI TAHAD"
Ma võpatan.
Kristall krigiseb mu taldade all,
Kui ma nuttes minema torman.
Liiga palju valu, liiga palju tundeid.
Liiga palju kohustusi ja vastutust.
Mida see meie kohta õieti ütleb?

♥ ♥ ♥

Kõik need unistused...
Nii sarnased.
Nii erinevad.
Lõpuks tahavad nad kõik vaid armastust.
Seda ühte, SUURT, kõikevõitvat...
Tahavad OMA inimest, seda ühte, ...
Nad tahavad kuuluda perekonda,
Omada perekonda,
Olla armastatud ja anda oma armastust...
Ja meie saame vaid pealt vaadata.
Nagu publik teatrisaalis.
Miski pole meie teha.
Ja igal lool pole õnnelikku lõppu.

Läinud, olnud, tuleb...

Do you need some time...

♥ ♥ ♥

Kui kerkis küsimus,
Kas see aasta on olnud hea või mitte,
Siis ei olnud see tegelikult üldse küsimus.
Kõik on väga hösti läinud minu jaoks.
Ma olen leidnud iseenda
Ja lõpuks ka selle rahu, mida nii pikalt otsinud olen.
Ma olen lõpuks enesekindel ja vaba.
Ma tean, mida tahan ja tean, kuidas seda saada.
Ma olen õnnelik. Suurema osa ajast.
Ja õnnetu. Vahel harva.
Ja endast väljas. Mõnikord.
Ja vihane. Kui on põhjust.
Ja see kõik on täiesti OK.
Ja see kõik peabki nii olema.
Ma naeran ja nutan ja karjun ja märatsen
Ja see kõik on OK.
Sest lõpuks ometi ei ole mul tunnet,
Et ma töötan autopiloodil
Või et ma pean tõelist ennast maailma eest varjama
Või et ma PEAN olema õnnelik...
Ma olen lõpuks lihtsalt... Mina.
Võtke või jätke.

♥ ♥ ♥

On üks lugu.
See pole veel päris valmis, aga...
Ma tahaksin selle siia kirja panna.
Nii palju, kui teda on.
Sest võibolla rohkemat ei tulegi.
Sest see on olemas.

♥ ♥ ♥

Või pole selleks siiski veel õige aeg.
Tahaks päikest ja merd.
Saaks asjad perspektiivi.

Böösdei :D

Mõned minutid peale südaööd tulid õdedelt messid.
Nad on ikka jube-kole-õudselt armsad mul :D
Vastasin miskit läbi une ja keerasin teise külje.
Hommikul Leenilt ja Andreselt ka,
Need mind üles ei ajanud,
Ema oli kuulnud, kui need tulid,
Mina sain need mõnusalt kell kümme kätte :)
Koer sai aru, et mul on böösdei,
Ronis minu juurde padjale ja hingas sügavalt näkku.
Tahtis lakkuda ka, aga ma suutsin selle blokkida,
Kuigi see nõudis natuke rabelemist ja kaklemist
Ja siis me hommikul vara seal maadlesime :D
Ta keel jõudis paar korda paari millimeetri kaugusele mu põsest :D
Siis lõpuks vedisin end üles, pesin pead ja roomasin alla.
Kook oli, salat oli, vorstikesed olid, lilled olid, kink oli.
Kingiks paar sokke ja kahed alukad.
Ma olen Harry Potter!!! :D:D:D
No okei, tegelt oli Maire Aunaste uusim raamat ka,
Aga see oli emal tagamõttega, ta ise loeb seda hetkel :P
Siis sai normaalselt kooki pugitud,
Messidele vastatud, Orkutis õnnesoovid läbi loetud..
Hea tunne on.
Päike ka paistab ja :)
Mäss ja Eret kutsusid õhtul enda juurde.
Et küpsisekook ja värgid ja...
Kõlab nagu plaan, eksju :D
Tore on ikka kord aastas eriline olla :P

Erinevatest...

Reedel oli siis see väike sünna-eelne üllatuspidu,
Mis lõpous enam päris üllatuseks ei jäänudki,
Aga ülilõbus ja lahe ja tore ja armas oli siiski.
Alguses vandusin küll jumalakeeli,
Et klubisse ma ei lähe.
Aga lõpuks sattusin ikka kuidagi sinna :D
Kella kolmeni pmst sai tantsitud ja möllatud,
Sammulugeja näitas õhtu lõpuks 13000 ja midagi.
Tubli!
Kõige eredam hetk oli sünnipäevalaulu ajal,
Kui kõik mind järjest ringi keskele keerutama rebisid.
Oi, ma mõtlesin, et mul on maos tsentrifuug tööle hakanud :D
Hea, et ma ristseliti põrandal ei lõpetanud :D
Aga ikkagi kohutavalt armas, aitäh teile, mu kullakallid!

♥ ♥ ♥

Laupäev algas hilja ja lõppes hilja.
Ette oli teada juba, et õhtul Kantsi.
Aga kusagil seitsme ringis tekkis üks teine idee veel.
Ammused tuttavad kutsusid istuma enda juurde.
No tõesti, aasta aega polnud näinud juba,
Tuli ikka minna.
Et siis enne Kära Tapale veel.
Kella poole üheksaks olime seal,
Hullult armas oli neid näha küll,
Kuigi terve õhtu oli pmst minu monoloog,
Kõik olid väga vaiksed ja tagasihoidlikud :D
Ja Kalvaril on endiselt Leeni südames,
Nagu ma aru sain :)
Nii sweet.
Siis, kui Andres mulle juba kaks korda helistanud oli
Ja asjade käigust ülevaadet andnud,
Sealjuures ka seda, et ma Ukerdajad sajaga maha olin maganud,
Hakkasime liikuma.
Jõudsin Kantsi kuus minutit peale ühtteist.
Seega umbes tund aega plaanitust hiljem.
Aga no kõiki teisi nägin ikka.
Nägemus oli tuntud oma headuses,
Kuigi laulja oli vist unustanud, et neil esinemine on,
Tema olid bändikaaslased küll otse voodist
Ja kammimata peaga lavale vedanud :D
Emerald oli...
Urrrhh :D
Mingi uus lemmik vist.
See Britney-lugu oli üle prahi ja üldse kuidagi hästi kaasakiskuv.
Pro, ootan plaati! :)
Ja no siis Audacious...
Kui Ivari mult küsis, kas ma tahaks neid oma sünnale esinema,
Ma pidin aint kolm minutit mõtlema, enne kui JAHH ütlesin :D
No nad on meeleolukad ju...
Japh, kaks laulu olid tuttavad
Ja isegi kui see pole nende suhtes aus,
Siis mulle meeldis Ivari "Kättemaksu" esitus rohkem :D
See oli üle prahi ikka :D
Eihh, väärt asi,
Absoluutselt ei kahetse, et kohale ilmusin,
igal nurgal oli mõni tuttav nägu,
Ikka kõik ära nähtud ja läbi kallistatud ja...
Mõnus :)
Isegi kui Leeni ja Maarja kumbki kohale ei tulnud,
Millest mul kõige valusamalt kahju oli,
Eriti, sest Leenit ma pole juba nädala näinud
Ja tema suhtes mul on ikka korralik igatsus juba.
Aga siis järgmine nädal, eh? :)

♥ ♥ ♥

Ja lõpuks tänasest kaa.
Istun siin oma külma kohviga, mida ma tegelt eriti ei taha...
Ja lihtsalt...
Kõik on nii über-hästi praegu.
On ju?
Mul on maailma lahedaimad inimesed,
Mul on töö, on kodu, on auto, on reisid...
Mul on väga hea elu lihtsalt.
Ja ma olen rahul.
Ja ma olen enesekindel.
Võimalik, et esimest korda elus olen ma TÕESTI enesekindel.
Kõik on nii hästi, et hirm tuleb peale.
Must auk pole kunagi kaugemal kui paar vale sammu.
Vahel see kummitab mind.
Aga ma ei lähe sinna enam tagasi.
Mitte kunagi ei lähe.
Mitta kunagi ei saa mitte miski mind sinna tagasi saata.
Ja selle üle olen ma tõesti õnnelik.

♥ ♥ ♥

Ja veel.
Järgmisel suvel on Mallorca-plaan.
Et kui on huvitatuid...
Me võtame hea meelega inimesi kampa.
Praeguse seisuga on reisi aeg augustis,
Kuigi juuni on ka veel option vist...
Aga kui, siis juuni lõpp.
Praegu on lennupiletite ennustatav hind 2000 krooni,
Reis tuleks nii kümnepäevane umbes ja...
No hotelli ma pole uurinud veel,
Aga tahaks mingit normaalset,
Konditsioneeri ja rootsi lauaga :D
Niiet hotell tuleb arvatavasti nii 5000 või midagi...
Andke märku endast :)
Oleks lahe ju? :P

♥ ♥ ♥

P.S. Praegu tahaks Londonisse.
Kusagile suurlinna end kaotada,
Jalutada ülerahvastatud tänavatel
Ja jälgida inimesi, istuda Hyde Parki murul...
Tahaks kusagile eemale natukeseks,
Lihtsalt niisama.
Tahaks end kaotada ja leida :)

Jauramine

Kuna tervis on käest ära,
Surm terendab silme ees
Ja seetõttu pole midagi huvitavat ka vahepeal juhtunud,
Siis vahelduseks siia niisama mingeid mõtteid,
Mis vahepeal pähe on tulnud.

♥ ♥ ♥

Imelik asi nende unistustega - kas pole?
Näen-kuulen päevast päeva,
Kuidas inimesed pole oma eluga rahul,
Kuidas nad vajavad muutusi,
Kuidas nad otsivad midagi muud,
Unistavad öösiti millestki hoopis muust...
Aga midagi reaalset ette ei võta.
See pidev nutt ja oiged ja juustekatkumine...
Milleks?
Kui sa tead, mida tahad,
Kui sa oled endas kindel,
Siis tee selleks midagi.
Sama rada astudes uude kohta ei satu ju.
Jõuad sinna, kuhu minema hakkad.
Milleks end kulutada,
Milleks kulutada närve ja aega...
Vist nõub see liiga palju julgust.
Liiga suured muutused...
No eks ma ole isegi seda viga teinud...
Kunagi olid mul ju suured plaanid,
Mida kõike ma oma elu ja iseendaga peale hakkan...
Iga hetk nüüd... Kohe-kohe... Varsti... Homme...
Siiani pole ma veel õieti algustki teinud nendega.
Aga samas, plaanid muutuvad,
Unistused muutuvad.
Ma pole enam see, kes ma olin eile.
Ma tahan täna hoopis teisi asju.

♥ ♥ ♥

Mul on see harjumus.
Jälgida/jõllitada inimesi, kes mulle meeldivad või huvi pakuvad.
Ja kui nad sellest vähem numbrit teeks, oleks veel parem.
Sest see on päris lahe, mida sa inimesest nii teada saad.
Tema tavalisemad žestid, reageeringud teatud asjadele...
Mulle meeldib oma inimesi läbi ja lõhki tunda,
Neid lahterdada ja kataloogida.
Mulle meeldib neid vaadelda ja omada.
Mulle meeldivad inimesed.
Ja mulle meeldivad nende mõtted.
Ma pole siiani päris kindel,
Kui sügavale ma minna tohin,
Kui palju nad tegelikult arvavad mind teadvat
Ja kui palju nad usuvad end lubavat mul teada.
Ja neid kõiki on nii lihtne armastada...
Te imestaksite, kui teaksite...

♥ ♥ ♥

Mõnikord sa nutad, sest oled nii õnnelik.
Ja mõnikord sa naerad, kuigi oled kurb.
Mõnikord ei ole maailmas mingit loogikat,
Aga igaühel meist peaks olema vähemalt üks inimene,
Kelle peale igas olukorras küsimusteta kindel olla.
Siis võid sa julge olla.

Nädalavahetus sõnades :)

Et siis...
Me oleme constantly tegusad, eh?
Läks nii:

Kolmapäeval tuli tööl SELLLLINE lehttaigna-õunakoogi isu,
Et no polnud midagi teha...
Ostsime poest känkra tainast ja kodus hakkasin kokkama.
Leeni helistas ja tundis mu käekäigu vastu huvi,
Saime kokkuleppele, et nad Maarjaga veavad end minu juurde
Väiksele koogile ja kohvile :)
No tegelt oli küll tee lõpuks hoopis,
Aga kogemust see ei halvendanud :D
Hästi mõnus oli,
Sai lobiseda ja klatšida ja niisama jorutada =)
Vahel on sellised kodused õhtud täitsa lahedad.

♥ ♥ ♥

Neljapäeval tundus alguses, et ei toimu miskit.
Maarja oli väss ja kodune,
Kädil oli telefon väljas.
Aga kui Andres asju liigutama hakkas lõpuks,
Siis tekkis miskit küll.
Korjasin Leeni autosse,
Käisime Kenderil järel,
Andsime Ivarile veel aega end kasida
Ja käisime hoopis Lilleoru poes
Ja ootasime maja ees Andrest.
Lõpuks siis tema ja Ivari ka kaasa ja minu juurde.
See kelder on viimasel ajal päris asjaks ikka :)
Sai lollusi rääkida,
Kender valis selle VÄGA ebasobiva hetke,
Et meiega oma unenägusid jagada...
He needs serious help :D
See oli veits skeeri, peab mainima,
Kui sa istud akendeta keldriruumis inimesega,
Kes unes inimesi tükeldab ja maha laseb :P
Õnneks meiega midagi ei juhtunud,
Päris fun oli ja keegi ei saanud mingeid märkimisväärseid vigastusi.

♥ ♥ ♥

Reede, reede, reede...
Reedel ei jõudnud oodata, et saaks koju juba...
Lihtsalt väss ja unevõlg ja asjad...
Aga mudugi ma ei jäänud koju magama vms,
OO EI!
Ma läksin õhtul linna,
Sain tüdrukutega kokku,
Käisime natuke mööda linna...
Ja siis Kärasse.
Seal oli veits tühi ja nii,
Aga omamoodi mõnus ikka,
Nägime Liinat ja Kertut, saime lobiseda...
Esimesed joogid olid tellitud ja poolenigi joodud,
Kui meile helistati otse Sinful Jesteri stuudioruumist.
Nad olid suremas, et meile oma loomingut esitleda.
Tegime nii kiiresti kui saime ja tormasime sinna.
Njaaaaa...
Ütleme nii, et nad ju nii vähe veel koos harjutanud,
Loomulikult arenguruumi veel on,
Aga ikkagi lahe.
Mingi sünergia moodi asi täitsa on olemas :P
Ja kui ma olin saanud kahekordse Knocking on Heaven's Door osaliseks
Ja grupivõtte ka tehtud,
Suundusime Kantsi tagasi.
Päris lõbus oli, ma sain tosinajagu lahedaid fotosid
Ja kõvasti räiget nalja ja muud...
Ja kui uni niitma hakkas, läksin koju.
Tore oli.

♥ ♥ ♥

Laupäev...
Ärkasin normaalsel ajal,
Tegin normaalseid asju...
Kuni kella kolma ajal läks põrgu lahti.
Sinful Jester tahtis neljaks oma pille,
Birx tahtis pool neli olla bussijaamast peale korjatud
Ja autoteenindus ootas mind oma kapsaussiga enne nelja sinna...
Hakkasin helikiirust ületades liikuma.
Kõigepealt Birx, siis teenindus...
Siis Andres juba helistas ja närvitses.
Teenindusest teatrimaja ette.
Neid polnud sealgi veel!!!
Normaalne rahvas...
Ootasime, rääkisime Birxiga muusikast ja Rene Jürgensonist.
Birx nägi selle kuulsa prooviruumi ka ära,
Enne kui me koju tulime ja kana ahju panime.
Girl talk.
Kell viis helistas JÄLLE Andres.
Neil oli mingi probleem, proov läbi ja neil Ivariga igav.
Naiss. Ja ma sain just kana ahju.
Neile järgi.
Tulime siia.
Vahtisime netis igast huvitavaid muusikavärke ja Orkutit ja asju :D
Uurisime mis Kädi teeb.
Ta oli maal.
Läksime järgi talle.
BIG MISTAKE.
Mitte Kädi osas.
Aga minu osas.
Nagu...
See oli VÄGA hull...
Kui kutid pmst terve tee, mis kestis oma... Pool tundi...
Lihtsalt räppisid. Maailma kõige hullemal moel.
Ai jeedam :D
Tagasi Rakverre, uurisime, mis teised teevad...
Fox oli linnas, läksime peale väikest poetretti tema juurde.
Mõnus istumine tegelt.
Selline poolpornograafiline aga lahe.
Sai mõnele kuulsamale laulule kaasa ümiseda ja puha :P
Ivari on nüüd ametlikult Timosaurus
Ja Andres vajab ametlikult hooldekodu,
Sest vanadus on temast võitu saanud...
Ta ei kanna enam alkoholi,
Jäi seltskonnas tukkuma,
Pidi trepist pea ees alla tulema
Ja kui ta koju saime, kukkus pikali maja ees :D
Mm, ja täna ei mäleta sellest enam üldse miskit :D
No on ju vanur... :D
Peale Andrese kojuviimist korraks Kärasse,
Seal polnud kedagi huvitavat,
Siis kõik koju.
Kui ma juba pmst unemaal olin, tulid mul äkki Jesteri pillid meelde.
Pidžaamas õue, pillid selga ja tuppa tagasi.
Mm, uni :)

♥ ♥ ♥

Täna ärkasin ametlikult hullu nohuga.
Ja kurk on kahh imelik.
Ma ei tea kohe.
Raudselt nende pillide süü :D
Igastahes, tegin lõunat ja puha, olin tubli...
Kella nelja ajal linna, Ivari ja Andres kaasa...
Käisime proovikas ja poes,
Siis Kädi ja Maarja kaasa...
Plaanimõtlemine...
Igavlemine Vallikal...
Plaanimõtlemine...
Igavlemine...
Ma šokeerisin Andest hingepõhjani oma nohuga ja värkidega :D
Ei hakkaks sellel pikemalt peatuma ühesõnaga...
Ja siis Andrese juurest läpakas,
Ivari juurest filmid...
Ja minu juurde filmikale.
Leeni ühines meiega kahh poole pealt kusagil :)
No igatahes oli huvitavam kui vallikal seina vahtida :D
Ja film oli päris punk ja omamoodi diip :P
Don't do drugs, people!
Nii, magama nüüd...
Kui ma oma ajusid öö jooksul välja ei nuuska,
Annan endast märku.
I ♥ You All!

...

Kui hommikul kohvi taga piisavalt kaua venitada,
Tuleb igasuguseid imelikke mõtteid pähe.
Luristad vaikselt seda juba jahtunud jooki,
Vahid aknast välja...
Imelik on see elu ikka, mis?

Inimsuhted on ikka keerulised..
Iga sinu tegu, iga sõna jääb kellessegi tallele.
Ja mis juba toimunud on, seda on väga raske muuta.
Eile õhtul tuli mul äkki selline igatsus peale..
Et asjad oleks nii nagu enne.
Et minu kullakallis Fox oleks kusagil siin,
Haardeulatuses ja me võiksime kusagil Teatripargi pingil
Terve maailma üksipulgi lahti võtta.
Aga viimasel ajal tekib mul üha enam tunne,
Et ta on mitme valgusaasta kaugusel.
Kummaline ja ebamugav tunne,
Nagu midagi päris suurt oleks kohalt ära nihutatud.
Kas kogu meie sõprus oligi siis ehitatud
Neile tundidepikkustele südamest-südamesse juttudele
Ja nüüd, kus meil neid enam ei ole,
Siis...
Urrrhh, juhe jookseb kokku.

Samas, me oleme mõlemad alati olnud need,
Kes on kinnitanud,
Et inimestel ja suhetel tuleb lasta areneda,
Et midagi ei saa vägisi kinni hoida...
Ma ainult tõesti-väga loodan,
Et...
No saate isegi aru, eks.
On asju, mida hoolimata kõigist põhimõtetest
Ei saa käest lasta.
Mul on tunne et see sõprus ja Tema on ühed neist.
Liiga kallid, liiga tähtsad,
Liiga minu vundamenti põimunud.
Armastan ju.

Geniaalsed leiud ja little something extra :)

Esiteks: leidsin autost ja panin pihta
Sinful Jesteri muusikaliselt geniaalsete liikmete plaadid :D
Ma pean mainima, et on jah nagu veits geniaalne.
Arctic Monkeys on miski,
Mis mul enne totaalselt kahe kõrva vahele on jäänud,
Aga... Täitsa kuulatav :P
Julmalt tirisin endale ka kogu plaadi sisu :D

♥ ♥ ♥

Tööl oli ikka väga hull päev.
Rääkige veel masust,
Meil hakkab töö üle pea kasvama :D
Ei olnud õieti viit minutit, et puurid alusele laduda :D
Aga hea uudis on see,
Et nii on meie firmal varsti jälle raha,
Saab palku maksta ja bensiini osta :P
Asjad hakkavad ülesmäge minema =)

♥ ♥ ♥

Tegelt tahaks aega juba paar nädalat edasi kerida,
Et sünnipäev kätte tuleks :D
Ma ei viitsi kannatada enam,
Tahan tähelepanu ja torti ja šampat :D
Votttttt.

Mis siis veel juhtus...

Ei viitsinud eelmise postituse head meeleolu rikkuda
Ja oma tegemistest Tartus pikemalt jutustada.
Aga aus peab olema ja kohustus sunnib,
Niisiis...
Reedest alates läks nädalavahetus nii:

Reedel läks tööl plaanitust kauem,
Tormasin extra, sest oli plaan Kapsauss enne pikka sõitu teenindusse viia,
Tal seal miski kuhugi vastu käis ja ma ei tea.
Aga lõpuks tundus arukam, kui ma Suzuki võtan.
Paak täis, linna...
Ivari, Andres ja Silver autosse.
Seletasin neile ääri-veeri, et kui autoga miskit juhtub,
Siis mind visatakse perekonnast välja ja nad peavad mind toitma ja katma.
Kõik olid ülientusiastlikud.
NOT.
Mida lähemale me Viljandile jõudsime,
Seda selgemaks sai, e me väga TÄPSELT jõuame.
Et kella neljani pidi vajalik kabinet avatud olema
Ja me vist mõned minutid jõudsime varem.
Kuigi ma sõitsin küll pidevalt 110-ga, mida ma tavaliselt ei tee.
Ei ületa kiirust, that is.
Aga noh, meil oli Kadrina poe juures see paus,
Kus me poes käisime ja kutid suitsu tegid ja värki..
Ja kus ma parkisin auto liiga lähedale ühe äti škooooooodale,
Ja mu uks vist läks korraks vastu tema ust
Ja siis ta sagis mind natuke selle eest, et ma mujale ei parkinud.
Nojah.
Ja ühesõnaga...
Jõudsime Viljandisse napi kolmeminutise ajavaruga,
Aga Andres sai oma asjad aetud ja kõik oli korras.
Siis käisime Märdi ühika juures,
Silver ja Ivari aelesid mingil nahkdiivanil,
Mis kuue kilomeetri kaugusele kassikuse haisu levitas.
Väga räige.
Siis...
Käisime kesklinna Comarketis ja nad ajasid mu endast välja
Väga järskude ja ebamääraste juhistega.
Nagu palun, mis tähendab paremale ja vasakule???!
Teate kaa, kui kaua ma neid pooli paika panen w??
Hullud ikka...
Ja siis Viljandist Tartu poole.
Mõnus oli kohe sõita, kui pinge oli maas.
Tartus esimene suund Annelinna,
Aga isegi sinna ei saanud me valutult,
Sest mu purjus reisiseltskond keris aknad alla
Ja karjus tänaval jalutavatele neidistele roppusi.
Ja rääkisid jubedaid-jubedaid jutte :D
Vaene mina, mu puhas psüühika on igaveseks rikutud...
Annelinnas tegin väikse valepöörde
Ja eksisin majade vahele ära.
Ja sõitsin end tupikusse.
Ja pidin sealt välja tagurdama.
ja sõitsin vastu väikest postikest.
Selle autoga, mille pärast mind perekonnast välja pidi heidetama.
Ilus algus, jei!
Ühesõnaga, parkisin, kuhu sain ja suundusime Leeni juurde.
Seal oli istumine, rahvas jõi, vaatasime A-rühma,
Mille Leeni elujooksul linti on võtnud...
Lahe, viis osa järjest ära vaadata :P
Siis me käisime Leeniga poes...
Ja siis nad panid mu jooma :D
Ja Märt, ma pean mainima, vana siga, võttis mu pealejoogi ära
Ja ma pidin pitsitäie viina ilma pealekata ära jooma...
Sõbrad vms... :D
Ja kella kaheksa-üheksa ajal töllasime linna.
Birgit ühines meiega Narva mnt ühikate juures.
Käisime läbi vanalinna Superalkost,
Leidsime omale Piros kena muruplatsi ja...
Ehhh, ilm soosis meid ikka...
Selline tähine ja suht soe öö oli,
Mul ei hakanud kampsuni väel igtahes kordagi külm.
Meie tavaline loll jutt,
Palju alkohoolseid jooke,
Murust leitud kaotatud telefon,
Mille omanik ütles ise ka, et see on tal lapsest saadik olnud,
No see nägi välja selline küll :D
Ja siis tuigerdamine Mäkki,
See, kuidas Leeni Mäki ukse taha jäi,
Teekond Leeni korterisse,
Andres kadus Liisi tuppa ära,
Pikk vestlus Ivari ja Leeni ja Birxiga,
Joomine...
Ja siis mingil hetkel me vist Ivariga mölisesime kahekesi
Sõprade ja sõpruse ja vastutuse teemadel,
Kuigi mõlemal oli keel üle keskmise pehme juba :D
Porno rõdul Leeni ja Ivariga...
Ja magamaminek oli omaette ooper,
Aga sellest ma parem ei räägiks,
Ütleme nii, et kõik olid purjus ja see porno pole avalikkusele mõeldud.
Ou gaaad, ma ei tohi ikka juua, nii piinlik :D

♥ ♥ ♥

Ja laupäeva hommikune ärkamine oli masendav.
Mu juuksed olid peas püsti ja puhvis ja õudsed
Ja kõigil oli pohmakas...
Ja mitte-alkohoolset juua ei olnud absoluutselt
Ja mina ei joo kraanivett...
Kell üksteist saime liikuma lõpuks,
Esimene peatus Comarket,
Kust saime juua ja süüa ja värke...
Siis Birxi ühika juurde,
Ootasime Märti ja Ringot (haahh, näete, jätsin meelde!!!)
Ja siis jätsiem Ivari julmalt üksi linna töllerdama
Ja sõitsime kodu poole.
Iga kilomeetriga suurenes mu peavalu
Ja tappev vajadus dushi järele :D
Väga jube.
Kõik koju, ise kaa...
Magama.
Ärkasin kell pool seitse õhtul,
Peavalu tahtis tappa.
Dush tegi asja ainult natuke leebemaks.
Mõtlesin, et üldse välja ei trügi,
Aga noh...
Ma ei suuda ju :D
Ja siis käisime Maarjaga Bamboos,
Peale seda jalutasime Kära juurde
Ja sealt Foxy vanaema juurde.
Maarja läks koju ära ja mina pidusse :D
Ühesõnaga, Foxy vanaema aiamajakeses peeti Jantsi sünnat.
Ilge porno, läbu, joom ine ja rõvedused :D
Aga eriti lahe oli üle pika aja kõiki näha,
isegi kui ma oma peavalu ja väsimuse tõttu eriti kontaktne polnud.
Andsin küll endast parima.
Nägin sünnipäevalapsest PALJU rohkem,
Kui keegi nägema peaks,
Musitasin teda sünnipäeva puhul peale seda,
Mis oli juba lähedane kangelasteole,
Sest need väga isiklikud kaadrid ei kao vist iial mu peast enam :D
Ja kella kaheteist ajal, nagu muinasjutus kombeks,
Sõitsin koju ära.
Tänaseks on tervis päris hea juba :P

Midagi uuemat kaa :)

Vaata siia, vaata üles, vaata valgust, vaata MIND!
Tule siia, kus ma seisan üksi laval valgusvihus!
Lase mul sind kaasa viia, usalda mu kätte end!
Oma hõbepaberist ja papist maailma viin täna sind!

Me oleme maskiderahvas kulissidetagusel maal,
Oleme ootamas oma võimalust prožektorivalguses..
Meie kuningaks on see, kelle lummuses püsib saal
Ning kel enim kassikulda ja klaasikilde on valduses.

Tule edasi, kuid hoia kindlalt kinni mul käest,
Ära eksi sellesse hea ja kurjata maailma!
Siin saad lõpuks aru narride ja pooltõdede väest,
Pole õiget või valet, kui oskad vaid lavale soovida!

Siit ei leia sa ühtegi tõelist emotsiooni,
Ärarebitu asemel kerkib jälle taas vaid mask.
Südant tuimestab alkohol, et liigselt ei hooliks,
Kui oma viieteist minuti nimel reetma pead kaaslast.

Õige hinna eest saada võid kõike meilt -
On soodsalt müügis armastus ja au.
Anname kõik, vastu soovides üht teilt:
Et meie säravad kujud teie mälust ei kaoks!

Varsti on läbi me show ja pead minema,
Lavatagune maailm taaskord pimedusse kaob.
Veel viimast korda särab klaas, kuld sind pimestab..
Kohtume uuesti siis, kui järgmise pileti lunastad...

Norrrrrr....

On olnud täiesti kreisi nädalavahetus.
Ma olen end nii surnuks jooksnud,
Et tahaks ainult magada ja magada...
Reedel peale tööd Leeniga shopingule,
Sain elulaheda koti ja ühe kampsiku,
Millel on totaalne porno-dekoltee.
Ja peale shoppamist olime just koju jõudmas,
Kui Andres helistas, et nende värske bänd
On lõpetanud oma esimese proovi
Ja nad tahavad tähistama hakata.
Kauplesin meile pool tundi,
Käisin kodus, uued riided selga,
Linna.
Leeni peale, siis bändipoisid,
Poest läbi, joogid ja värgid
Ja tulime meie juurde keldrisse istuma.
Terve õhtu keerles uuele bändile nime leidmise ümber.
Mõned paremad:

♥ Backstreet Jesters
♥ Jester's Fart
♥ Jester's Libido
♥ Homosexual Jester
♥ Noku
♥ Junkyard Jesters
♥ Sinful
♥ Ken De Rebel
♥ LaDiFrigginDa
♥ Holy Shit / Püha Pask
♥ Jester Generation
♥ Kuulsuse Narrid
♥ Motherfuckers
♥ Leekivad Sadulad
♥ Silent Night
♥ Augu Täide
♥ Radiaator
♥ See Päike
♥ Soe Kõhutuuleke

JneJneJneJneJne

Hohh. See oli päris julm ikka :D
No ühesõnaga, hetkel on jäädud järgmise variandi juurde:
Trummipõrin, palun...

Sinful Jester

Et siis ootame tapva ärevusega, mis sealt tulema hakkab :)
Peale meie juures lebomist suundusime Kärasse,
Nägime igasuguseid huvitavaid inimesi,
Selliseid psühholoogiliste häiretega ahistajaid näiteks...
Väga friiki tegelt,
Sest ma olen alati täiesti tingimusteta uskunud,
Et Kära on turvaline ja kodune koht.
Nii palju siis sellest.
Kella ühe ajal evakueerusime sealt,
Nägime Turuka ees Birxi, Krissi, Foxy ja teised ära
Ja kell kaks sain lõpuks oma voodisse ka.
Kell kolm tuli uni.

♥ ♥ ♥

Laupäeval ärkasin täitsa iseseisvalt kell 10 juba.
Foxy ja Birxiga käisime Hessis söömas
Ja tõime Krissile Bamboost nuudleid.
Lebosime kodus ja värki,
Kuni kell kuus hellas Leeni,
Leppisime kokku kell kaheksa kokku saada.
Kell seitse hellas Andres ja pakkus kohe kokku saada.
Sõitsin linna, korjasin teatri eest Sinful Jesteri liikmed peale
Ja Saastamarketi juurde.
Seal oli pikk arutelu, kes, kas ja mis tingimustel
Poodi läheb ja õhtul välja tuleb.
Kaotasime Kenderi.
Käisime poes, korjasime Leeni ja Maarja peale
Ja meie juurde.
Siis olin ma vahepeal juba lubanud,
Et viin Zaku pühapäeva hommikul kella kümneks sadamasse,
Et ta saaks Soome tööle sõita
Ja rääkinud õdede Rebastega, et nad ka filmikale kaasata.
Teine ring linna, õed Rebased kaasa.
Toit ahju, joogid klaasidesse,
Film dvd-mängijasse...
Vaatasime The Hangoverit.
See on ikka nii-nii hea film :D
Kolmas kord, aga ikka oli naljakas.
Ja siis kella kaheteist ajal
Õed Rebased koju,
Tagasi, Kära omad autosse ja Kantsi.
Nägime Kauri ja Kadrit ja Kallet ja teisi,
Istusin rahvaga tunnikese,
Lobisesime, talusin mõned rollerinaljad
Ja kell veerand kaks suundusin koju.
Koristamine, Andrese ja Ivari kidrade unele panemine,
Pesemine ja uni kell pool kolm.

♥ ♥ ♥

Äratuskell kell kaheksa.
Ärkamine kümme enne poolt üheksat.
Kiirus.
Pesu.
Autosse.
Zaku.
Suits Foxyga.
Tund aega sõitu Tallinna.
Kena jõudmine sadamasse.
Üksi läbi kesklinna bussikasse.
Bussikavets ja memm, kes kurtis,
Kuidas kemmerg on kalliks läinud (5 eeku).
Birx ja Valts peale.
Linnast välja.
Maardus helistas Juusu,
Kes lubas, et ma teenin head raha,
Kui tema ka Tallinnast ära toon.
Ümberpöörd.
Mustamäele.
Juusu peale.
Rakvere poole.
Teel helistas Kaur.
Lubadus nad Aburisse viia Foxyga.
Rakvere.
Valts ja Juusu maha,
Raha ma ei teeninud,
Ei tea, millest nad rääkisid.
Fox peale.
Jaagupisse.
Kaur peale.
Aburisse.
Kaur ja Fox maha.
Teenisin raha ka normaalselt,
Kuigi nemad raha alguses ei lubanud.
Kenad inimesed :D
Kodu.
Väss.
Lähen magama nüüd.
Head ööd, tibud!!
Musid-kallid!

Igasugused head ja paremad...

Mis mul öelda on?
Kõik on väga hästi,
Ma sain palga kätte ja puha,
Olen selle juba ära ka shopanud :D
Ja veel seda et...
Mul on au ja rõõm tunda maailma kõige lahedamaid inimesi
Ja eriti armsaid ja häid neist nimetada oma sõpradeks.
Ja seda et...
Armastan teid kõiki ju nii-nii väga...
Mida ma teie heaks EI teeks, see on küsimus :)
Olge siis mul ikka vahel olemas, eks?
Musid-kallid!

Mööduv ja jääv ja kõik vahepealne ka.

Nii.
Teie rõõmuks ütlen kohe ära,
Et see depreka-teema,
Mis eelmises postituses nii silmatorkav oli,
On õnnelikult möödas :)
Suutsin isegi ema veinivarudest eemale hoida
Ja käisin hoopis koeraga pikal jalutuskäigul.
Mõjus teraapiliselt küll.
Ja eile hommikul, kui ema oli koju jõudnud,
Oma auto tagaistmelt pool tundi kiluvett küürinud
Ja mina olin kohvi lõpetanud,
Viisime pesukoti teenindusse.
Vaevalt pool tundi läks mööda,
Kui nad juba helistasid,
Et käigukastis oli aint üks polt katki
Ja et paari tunniga on kõik korras.
Ma olin viimati nii õnnelik siis kui...
Eee...
Kui pesukott viimati teenindusest tuli, arvatavasti :D
Ühesõnaga, ma pidin seda õnne kohe jagama
Ja samas leppisin Leeniga kokku ka,
Et õhtul näeme.
Tööpäev oli pmst tühi.
Palju istumist ja ootamist ja passimist.
No igastahes...
Jõudsime õhtul veel autole ka järgi
Ja mu telefoni kohta tuli mess,
Sain selle ka kätte.
Kontaktide mälu on tühi.
Nüüd mul on see käputäis numbreid,
Mis mul peas olid
Ja need vähesed, kellele ma olen helistanud,
Kui telefon remondis oli,
Sest need numbrid olid vanasse salvestatud.
Ja mul ei tule eriti meelde ka,
Kes veel väga oluline kontakt oleks :D
Ühesõnaga, igaksjuhuks võite oma numbrid minu poole loopida :P
Ja siis sain Leeni ja Maarjaga kokku,
Palju teatripargis istumist ja lobisemist,
Mõnna oli.
Pille oli kadunud ja jäi kadunuks
Ja selle üle on mul natuke kurb meel,
Sest ma näen teda isegi nii vähe.
Aga no mõni teine kord siis, I guess...
Ja ühesõnaga...
Täna on palgapäev,
Äkki Bamboo vms
Ja kuidagi tuleb end hellitada ju,
Kui lõpuks üle miljoni aasta raha on :)
Kuu aega minu sünnani :P
Enamvähem :D

I thought I lost you...

Pekki.
Ma olen ikka liiga ebastabiilse närvisüsteemiga.
Mõned asjad mõjuvad ikka kohe kiiresti ja täpselt.
Ma ei taha eriti täpsustada,
Ütleme nii, et mul on mingid enesehinnanguprobleemid.
Ja seoses madala enesehinnanguga enesehaletsus ka.
Ja ma vajan ebatavaliselt palju mingit nännutamist
Ja positiivset tagasisidet ja värke ja asju.
Ja ma saan ise ka aru, kui nõme see on.
Ma sõltun liiga palju teistest inimestest
Ega oska seda parimagi tahtmise juures muuta.
Mu peas on need mõtted ja need teevad lausa haiget,
Kui korraga mu tähelepanu üritavad haarata.
Ma tahan midagi teha ja neid kuidagi vaigistada,
Aga ma ei oska.
Tahaks, et keegi oleks siin ja hoiaks mu kätt ja kuulaks mu hala.
Tahaks, et keegi helistaks ja annaks endast märku.
tahaks, et keegi kinnitaks, et...
Ah, perse.
Ma sõltun liiga palju teistest inimestest.
Ja ma olen püüdnus seda muuta, aga pole siiani suutnud.
Ma armastan liiga palju liiga kergesti.
Mul on süda mõtlemisest paha.

See kiire nädalavahetus

Nagu orav rattas. :)
Mulle üldiselt meeldib selline eluviis.
Väike pinge teeb asjad põnevaks ja sujuvaks.
Aga nii see siis oli:

Juba neljapäeval algas nädalavahetus vaikselt peale.
Tööpäev oli lühike, kella kaheks vaba nagu lind.
Kell kolm saime Leeni ja Maarjaga kokku,
Käisime poes ja istusime teatripargis.
Mõnus oli istuda ja lobiseda,
Kõik tuttavad käisid järgemööda läbi sealt :D
Kui kell polnud enam liiga vara
Ja me olime Krissilt ja Birxilt välja pigistanud,
Et nad kah Võsule suunduvad,
Tegime veel ühe poetreti ja läksimegi Võsule.
Korteris sai veel natuke lebotud ja õiget hetke oodatud,
Aga lõpuks oli hetk enamvähem õige
Ja suundusime Seitsmendasse.
Esimene inimene, keda me nägime, oli vahkvihas Märt.
Ta jagas meiega oma rasket elu ja koduõlut
Ja siis me leidsime Seitsmenda ukse eest veel tuttavaid
Ja ma solvasin Ivarit sellega, et ma teda piisava entusiasmiga ei emmanud
Ja Kender tegi minu suunas mõned julmad naljad,
Aga kuna ta on selline kuulus ja palavalt armastatud muusik,
Siis ma ei pannudki väga pahaks. :D
Ja kontsert oli päris lahe,
Nups ja Kampsik oma tuntud headuses, ma ütleks.
Mudugi see osa, kus pooled väljakuulutatud bändid
Lavale ei tulnudki, oli kainda pettumus.
Khm.
Aga igastahes saime Kenderi ja Ivari nende viimase laivi puhul
Korralikult läbi vägistada ja ma vist sian Ivarilt isegi andeks
Selle esimese jaheda kallistuse... I hope :D
Ja ma sain kuttidelt pillid kingiks ja siis me tulime koju ära.
Öörahu algus kell pool kaks.

♥ ♥ ♥

Reedel ma olin täielik zombie.
Päris hull. Unevõlg tahtis niita.
Tööpäev kulges läbi mingi uimase hägu
ja Kender hellas mulle lõunapausi ajal ja palus endale Sagadisse järgi.
Kuigi see mu asendustelefon on täielik pann
Ja ma enamusajast ei kuule sõnagi, mis inimesed mulle räägivad,
Saime kokkuleppele.
Andres hellas tööpäeva lõpus ja sokutas end ka kaasa.
Et siis kell pool kuus Sagadi suunas,
Siis sealt edasi Idablokki,
Kädi peale, väike segadus ja arusaamatus,
Edasi Annika juurde shampat jooma,
Siis Rakverre, kuhu ma jäin umbes tund aega hiljaks...
Ja siis kõik kuhuiganes nad soovisid
Ja ise poodi ja siis Foxy maamajja.
Seal oli ikka nii palju rahvast, et ma kohe imestasin.
Ja kuigi mul oli selle suure tiirutamise ja hilinemise ja unevõla tõttu
Tuju suht nullilähedane, oli ikkagi päris mõnus.
Ja Alot oli superlahe üle miljoni aasta näha.
Lihtsalt liiga hea :)
Ja öö oli selge ja soe ja tähine...
Ja üldse igati PRO.
Ainuke asi, et ma olin tõesti väga väsinud ja veidi tujutu,
Hoolimata peaaegu et kõigi peaol olevate kuttide katsetest
Mulle elu näidata jne :D
Ja elu ma nägin. Eluks ajaks ette vist :D
Nii palju elu pole vist kellelgi kunagi tervislik näha,
Kui mina reede öösel nägin :D
Igastahes kella poole kaheks olin Rakveres tagasi,
Korraks Kärast läbi ja siis koju.
Uni tuli kella kolme ümber.

♥ ♥ ♥

Laupäeva hommikul ma alles tegelesin unevõla tasumisega,
Kui pool üksteist Andres helistas.
Et noh, tema tahab kidrat osta ja vaja Tallinna minna.
Kuidagi surusin kargu alla,
Luristasin mingi doosi hommikukohvi
Ja kell pool kaksteist liikusin linna poole.
Viaduktilt on foorid maha võetud!!
Saate aru... See on nagu jõulukink varem kätte...
Ma olin nii õnnes, et helistasin kohe koju emale ja jagasin oma emotsiooni.
Siis võtsin Ivari ja Andrese peale, väike poetrett
Ja Tallinna suunas.
Need kaks on täielikud rõvedad jubedikud :D
Ma pole ELUS nii palju rõvedat teksti kuulnud.
Ja nii palju nii südamest naernud.
ja punastanud.
Ja šokeeritud olnud :D
Aga no see pidev möla võttis vähemalt mõtted Tallinna liikluselt ära
Ja natuke vähem pingeline oli sõita.
Andres sai pärast kolme poe läbikammimist omale kidra
Ja mina sain Tallinnas sõitu harjutada
Ja me kõik olime ekstreemselt õnnelikud, kui Tallinnast välja saime.
Ikka ei ole minu jaoks see suur linn.
Rakvere on palju mõnusam.
Teel otsustasime filmiõhtu kausuks,
Käisime Bamboos söömas veel
Ja siis oli paar tundi puhkepausi,
Enne kui ma nad kella seitsme ümber jälle peale korjasin,
Seekord Maarja ja Foxy ka
ja tulime meie juurde filmikale.
Ivaril oli "Talladega Nights"
Millest ma alguses eriti hästi ei arvanud,
Sest mul on üldse eelarvamused Ameerika komöödiate suhtes,
Aga tuli välja, et see oli tõesti hea.
Ikka väga hea.
Ja mitte üldsegi piinlik, vaid kainda armas isegi.
Vaatasime filmi ära ja hakkasime linna liikuma.
Plaan oli Kärasse minna ja seal veits tiksuda veel.
Aga... Njah. Ühesõnaga.
Kapsauss oli kõigest sellest sõitmisest tüdinenud
Ja otsustas maha surra.
Käigukast kukkus alt ära :D
Okei, liialdus.
Aga asi on hull, jh.
Esimene käik läks sisse ainult,
Terve käigukast oleks lukus nagu...
Ja seal me siis olime...
15 km/h linna poole, Foxy maja ette saamine võttis pool tundi.
Sain Krissilt Suzuki, jätsin oma musirulli laiba Foxyle
Ja viisin rahva koju.
St Andrese viisin koju, Ivari ja Maarja jätsin Aqva juurde.
Teel Andrese juurde hellas Märt.
Kuna vihma kallas, oli vaja keegi koju viia.
Lubasin Aqva juurde tagasi sõita.
Hr Nups Moonakülla,
Märt ja co Kärasse...
Ja kuna ma juba olen see superkaastundlik,
Siis tegelt tegin ma Kära ja Aqva vahel kolm ringi,
Et kõik see gäng peaaegu kuivalt Kärasse saaks.
No kuidas sa sunnid osasid kurblikke inimesi jala läbi dushi marssima?
Kuigi Ivari ja Maarja tegid seda :D
Mul oli neist ülikahju ikka...
Nad oleks pidand ikka ootama veits,
Oleks nagu kuivalt kohale saand :)
Japh.
Enivei, kodus oli kriisikoosolek,
Pmst kui remont liiga kalliks läheb,
On Kapsaussil romula laks.
Et siis on reaalne oht, et ma jään oma tupsust ilma.
Ma ei tea, mis siis saab.
Suren ära, vot :D
Uni ei tulnud enne nelja, liiga närvis olin.
Süda oli reaalselt paha.
Näeb, mis saab.
Täna koeraga kahekesi kodus.
Kes filmikale tuleb?

Läbi valuhägu

Väga intrigeeriv pealkiri, eh? :D
Jup.
Vaikselt kuhtun siin.
Meeletud kõhukrambid on.
Ema teooria järgi ei embrace'i ma oma naiselikkust piisavalt.
Njah. Ühesõnaga, kui see valu ära võtaks,
Võiks ma päevad läbi oma toas mediteerida
Ja oma naiselikkuse auks hümne ümiseda.
Aga kahjuks ei mõika. Olen proovinud.
Eile Sims 2 mängides näiteks ümisesin. Nothing.
'
♥ ♥ ♥

Midagi ma tahtsin veel öelda...
Ahjaa. Ma olen nüüd lõpuks,
Üheksa ja pool aastat peale koera saamist,
Suutnud ta ära treenida.
Vanaduses on ta rahulikumaks muutunud,
Üheksa aastaga on käsud pähe jäänud...
Rõõm oli temaga täna külavahel töllerdada :D
Ma olen kohe õnnelik tema üle. Hetkel vähemalt.
Enamvähem.
Sest ta suu haiseb ja ta magab mu seljataga.
Ahhhh...
Mõnus on olla, vabad päevad on ees...
Isegi Kapsaussi ajutine puhkus ei riku mu meeleolu täna.
Tahaks midagi lahedat teha...
Planeerida järgmist reisi või kirjutada järgmist novelli või...
Teha midagi loomingulist ja põnevat...
Tahaks lebada ristseliti keset Majakivi ja lihtsalt OLLA.
Tahaks midagi noh :D

Haigusleht.

Kapsauss on siis jälle auga väljateenitud puhkusel.
No kuidas temaga koguaeg mingid õnnetused on,
Mina ei tea :D
Ehhh. Nõme igastahes.

♥ ♥ ♥

Mis veel?
Kuidagi mõnus tunne on kõigest hoolimata.
Nagu midagi hästi head ootaks ees =)
Mis on mõnes mõttes õige küll,
Sest mu sünna polegi enam mägede taga.
Aga muidu ka.
Aina rohkem mängin igasuguste huvitavate ideedega,
Mis puudutavad mu tulevikku.
Igasuguseid plaane on.
Aga no näeb, midagi välja ütlema veel ei hakka.
Tahaks... Tahaks midagi täiesti hullumeelset teha.
Midagi tähtsat ja olulist...
Ehhhhh.
Tahaks magada tegelt :D

♥ ♥ ♥

Mida veel? Et... Sügis jõuab vaikselt kätte
Ja mulle see oi-kuidas-meeldib!
Õhk läheb rõskeks ja paksuks ja tihedaks,
Niiet sellest võiks tükke lõigata...
Hommikud on karged ja jahedad...
Ja need üksikud soojad päikeselised päevad
Võib kuuma kohviga rõdul veeta
Ja empekast imalaid armastuslaule kuulata.
Oi, mulle sügis meeldib.
Kõik on kuldne ja hall ja värviline ja niiske ja jahe...
Suvi ja rannad on lahedad,
Aga miski ei saa õige sügise vastu :)

Täpselt sama rada...

Mis meil vahepeal oli siis?
Neljapäeval, st üks päev enne ema sünnat,
Käisime gängiga Võsul.
Oh.My.God.MaOlinNiiTäis.
Mul pole ELUS pohmakat olnud,
Aga kui ma reede hommikul üles ärkasin,
Sain ma täpselt aru, mida inimesed olid mõelnud
Väljendi "tuumapohmell" all.
Nii jube oli. No õhtu ise oli kainda fun isegi.
Sain Birxile lõpuks oma nutulaulu ette kanda,
Punkt jälle kirjas :D
Ehh, nalja sai ja lobiseda sai ja lollusi tehtud...
Joomine oli neist kõige suurem muidugi :D
Ja ütleme nii, et...
Ma ei tea. Sain lõpuks natuke rahu ja selgust.
Rened ei ähvarda enam pisikesteks tükkideks rebimine.
Ja üldse... Kogu asja pluss on arvatavasti see,
Et nüüd me näeme teda lihtsalt täiesti realistliku pilguga,
Oskame oodata seda, kui ta peaks jälle mingi sita kokku keerama
Ja see ei ole enam selline maad jalge alt äratiriv šokk.
Naljakas on vaadata teda.
Ta on ikka täpselt samasugune, kui ta oli siis,
Kuigi tunne on selline, nagu oleks terve eluaeg vahepeal möödunud.
Ja ainus nõme asi ongi see,
Et ma ei oska temaga enam absoluutselt käituda.
Olla nii, nagu ma kunagi tema suhtes käitusin,
Ma enam ei saa ega oska ja pole kindel, et tohingi.
Me oleme siin hetkel minu arust mingi vastastikuse talumise serval,
Mul on tunne.
Minu poolt on selline pidev ettevaatus ja oma sõnade kaalumine.
Keeruline. Seletada ka ei oska.
Ühesõnaga, ma ei taha olla ebaviisakas või jäme või julm,
Aga see vaba tögamine ja plära ja need tobedad naljad,
Mis kunagi olid, ei tule ka enam üle huulte.
Ja siis ma üritangi hoida mingit sellist viisakat, aga eemalehoidvat joont.
Ja kõige lollim on, et ma pole üldse kindel,
Kas ongi vaja mingit joont hoida.
Lihtsalt.
Aaaahhhh!
Ma ei tea, juhe jookseb kokku.

♥ ♥ ♥

Ja siis oli ema sünna reedel,
Mis koosnes väiksest perekesksest istumisest
Ja mul õhtul paaritunnisest Kära-laksust :D
Ja laupäeval oli suur pidu siis,
Kus ma olin poolametlik fotograaf
Ja esimene toostiütleja (mitte vabatahtlikult!!!)
Ja see ainus vaeseke, kes ööseks korterisse koera valvama läks.
Kõik magasid hostelis mudugi.
Jei for me :D
Ühesõnaga osa õhtust ja peaaegu terve öö oli suht outcasti tunne.
Siis ma haletsesin ennast põhjalikult :D
Ja järgmisel hommikul ka veel, et asi ikka täielik oleks...
Aga tegelt. No vattahell.
Ühesõnaga, nüüd on kõik korras.
Ja ma sain tonni häid pilte ja tähelepanu keskpunktis ka omajagu olla.
Kordaläinud pidu, igas mõttes :)
P.S. See Kaire mees, see jättis päris hea mulje kokkuvõttes.
Mul oli tema suhtes eelarvamusi,
Aga kui neist üle sain, siis ta oli üks lahe avastus :D


♥ ♥ ♥

Mul lõi just koju.
Ma ikka mõtlen nii üle.
Elu peab huvitav olema, eh?
Ainuke asi, et mul peab igaks mõtteks enne plaan olema.
Ja siis ma üritan iga enda ja teiste hingetõmmet paika panna
ja ajan end sealjuures hulluks.
Aga lõpetada ka ei suuda.

Vässsss...

Nii väss on olla kaguaeg,
Et kahtlusta või verevähki.
Aga samas, ma pole enam harjunud ka sellega,
Et tulen kell kaksteist koju ja siis saan kolm magama.
See Inglismaa reis on ära hellitanud noh :D
Seal sai ikka pidevalt keset päeva ka põõnatud.

♥ ♥ ♥

Vahepeal?
Olen tegelikult tasakaalu tagasi saanud.
Olen mõelnud ja otsustanud,
Et mis tuleb, see tuleb.
Olen endas kindel.
Ja tean, et on inimesed,
Kes on mul olemas olnud ja mulle jäävad.
Tõelisi ei võta mult keegi :)
Alati on neid, kes su elust nagu kaubamajast läbi käivad,
Kuid kõigist neist on mingi kasu, toimub mingi muutus.
Kõik inimesed annavad midagi ja saavad midagi vastu.
Ja see, my friends, on lõppkokkuvõttes hea.
Väga hea.

♥ ♥ ♥

Nad ütlevad, et on inimesi, kelleta ei saa elada.
Nad ütlevad, et on tundeid, mida ei anna maha suruda.
Nad eksivad.
Kõigita ja kõigeta on võimalik hakkama saada.
Su elu võib olla tühjem,
Su päevi võib täita see nõme näriv igatsus,
Aga kõigi inimesteta on võimalik elada.
Elamiseks läheb ju tegelikult vaja vaid
Miinimumrežiimil töötavat organismi,
Miinimumkogust hapnikku ja vett.
Voila.
Ei, Nad eksivad.
Elada saab KÕIGETA.
Lihtsalt valikute küsimus.
On vaid inimesi, kelleta õnnelik olla on võimatu.

Ühest ja teisest.

Kui saab nutta korraga õnnest ja valust,
Kui saab olla korraga õnnelik ja hirmunud,
Kui saab kedagi armastada,
Kuid end samal ajal kilbi taha peita...
Kui on võimalik usaldada ja kahtlustada...
See on tänane päev. Liiga palju kõike.

♥ ♥ ♥

Pikk uni, pikk dušh, pikk iluprotseduur.
Täielik jumalanna-tunne tekkis lõpuks.
Ja teadmine, et õhtul saab kõiki musisid näha,
Et üle pika aja saab end kõigega kurssi viia...
Hea tunne oli. Kõige suhtes.
Muhelesin omaette vist terve tee linna.
Andres ja Kädi autosse,
Bamboo nuudlid (hea põhjus Rakveres elamiseks!!),
Leeni ja Maarja autosse,
Meie juurde...
Istusime taga verandal,
Lobisesime tühjast-tähjast,
Fox ja Kaur ilmusid ka välja,
Hästi hea ja mõnus oli olla kudagi.
Hiljem läksid Fox ja Kaur kontserdile
Ja meie viiekesi linna,
Kus meiega ühinesid Kriss ja Birx,
Käisime poes, grillvorstid ja joogid...
Rene ja Valmar Krissi ja Birxi autosse
Ja Mustojale grillima.
Ja sõidu ajal oli meil üks Andrese soovitatud rollimäng,
Kus saime üksteise head ja vead vastastikku läbi arutada :D
Mõnes mõttes olid osad öeldud asjad mulle üllatuseks,
Ja ma ei mõtle pigem negatiivseid, vaid häid just.
Eriti see osa, mis Leenil öelda oli.
Konkreetne šokk, heas mõttes.
Ma olin alati suht kindel, et ma nagu... Ah, ma ei tea.
Et ma pean teda enda jaoks tähtsamaks, kui tema mind vms.
Ja seda päris siiralt, ilma mingi võltstagasihoidlikkuseta.
Et kuidagi väga... Pehmesse kohta tabasid ta sõnad.
Sa oled mulle ka ikka meeletult tähtis,
Loodan, et olen seda ikka välja näidanud ja tead seda.

♥ ♥ ♥

Ja nüüd see teine asi.
See, mis on mu südant juba nii kaua välja söönud.
Kuidas sa täpselt andestad inimesele,
Keda sa oled mingis punktis perkonnaks pidanud,
Selle, et ta su kõige olulisemale haiget teeb?
Ja kas fakt, et see kõige olulisem on suutnud talle andestada,
On adekvaatseks põhjuseks ka ise andestada?
Sest ma ei tea, kas ma suudan.
Või noh.
Kui ma teda vaatan, näen ma ikka seda sama inimest,
Kes mulle mõne nädalaga meeltult südame külge kasvas,
Seda, kelle nimel ma oleksin vägagi paljut teinud,
Küsimusi esitamata, seletusi nõudmata...
Ma vaatan teda ja tunnen ikka veel seda kiindumust.
See vist polegi kunagi päris kadunud.
Ma vaatan teda ja tahaks lihtsalt...
Naerda, et ta jälle olemas on ja teda kõvasti-kõvasti kallistada,
Et ta enam kunagi ei arvaks, nagu ma ei hooliks.
Aga samas ma vaatan teda ja näen oma õe pisaraid,
Ma kuulen oma peas neid sõnu,
Ma tunnen seda haavumist ja reetmist,
Seda viha ja šokki...
Ja ma teen seda ainsat asja, mis mul lahendusena pähe tuleb.
Ma ei vaata teda.
Kui vähegi võimalik, ma lihtsalt ei vaata talle otsa,
Ei vaata tema poole. Nii on lihtsam.
Ja ma ei oska endaga midagi teha.
Ma tahaksin osata mineviku selja taha jätta
Ja võtta teda... Kergemalt, ajutisemalt, reserveeritumalt.
Aga ma tean et ei suuda vist nii.
Ja see lihtsalt ajab mu hulluks.
Ma tahaksin teda nii väga usaldada ja armastada,
Aga see oleks vist ikkagi liiga suur risk.
Pealegi oli see algusest peale minust suur rumalus,
Lasta oma siseringi inimene, kes võtab maailma ja mind,
Minu perekonda ja enda oma, nagu midagi väga kerget
Või tühist või ajutist.
Nagu midagi tobedat ja väikest.
Ma ei oska mitte usaldada. Ma ei oska mitte hoolida.
Niiet on parem üldse mitte kokku puutuda.
Kõik või mitte midagi, right?
Oh, ta naeraks end ogaraks sellise jutu peale.
Kui ma seda talle rääkima läheks, ma mõtlen.
Ta naeraks end puruks ja see ütlebki kõik.
Sest minu jaoks on asi vägagi tõsine.
Däämet.

♥ ♥ ♥

Uskumatu, alles nüüd jõudis pä'rale lõpuks,
Et meie pesamuna on kh nüüd suureks saanud
Ja lendab pesast välja :D
Okei, ma räägin nagu vanainimene siin,
Aga siiski...
Et nüüd ongi nii... Neil on mõlemal oma elud,
Oma suured ja tähtsad tegemised, iseseisvus...
Ja ma olen korraga nii uhke nende üle ja nii kade...
Ja loodan, et nad päris kaugele oma iseseisvuses ei lähe.
Ja üldse...
Ehk ongi aeg ka ise sellistele asjadele mõelda.
Ja üritada ka oma tiibu testida.
Ja vaadata, mis asjast saab.
Ja ma olen ikka nii meeletult ühke ja õnnelik nende üle.
Minu kõige lähedasemad.
Need, kellega koos ma olen terve oma teadliku elu veetnud.
Kellega meil on ookeanitäis ühiseid mälestusi,
Need, kes on mul alati olemas
Ja kellel mina kavatsen alati olemas olla.
Nemad on need, kes jäävad.
Ja vahel on küll selline kanaema tunne nende suhtes,
Tahaks pidevalt käekest hoida ja neid kogu maailma kurja eest kaitsta...
Aga samas teen ma kuratlikult head tööd seda varjates :D
Eehh.
Ja nüüd nad on juba suured ja lähevad ära
Ja jätavad mu siia emaga üksi.
OMG, oleks keegi seda mulle mõned aastad tagasi öelnud.
Ma olin nii otsustanud esimesel võimalusel igavesek kodust lahkuda
Ja isegi mitte jõulukaarti saata...
Ja siin ma nüüd siis olen.
Emaga kahekesi.
Hehh, räägi veel suurtest plaanidest :D

♥ ♥ ♥

Niiet hea ja halb,
Keeruline ja lihtne,
Ilus ja hirmus...
Kõik on väga läbipõimunud täna.