Inimestest üldiselt.

Mida rohkem neist teada saada...
Hehh.
Tänapäeval on kõik nii avalikuks tehtud.
See on mõnevõrra õudne.
Kõik on avali, kõigil on kõigele juurdepääs...
Mu mõtted on maailmale lugeda ja lapata,
Ma olen avatud raamat....
Ja ma ei tea, kas see ikka meeldib mulle.
Osalt on asi uhkuses ja tunnustusevajaduses,
Aga samas, kui palju ma enesest ära annan...
Kui palju ma endast jagan ja seejuures isegi teadmata...
Kes, kus, millal ja kuidas mind laiali laotab.

♥ ♥ ♥

Sest ma astusin jälle kutsumata kellegi pähe.
Ja see, mida ma leidsin...
Kuidagi kurb ja hale ja väike ja masendav...
Nagu ma isegi, ma eeldan?
Tahaks teda lihtsalt kallistada ja öelda, et kõik läheb paremaks...
Tahaks talle öelda, et tal on küll keegi...
See on selle eest, kui sa võõrastes mõtetes ringi tuuseldad.
See juhtub siis, kui sa tõesti süüvid kellesegi...
Tegelikult, ükskõik kui igapäevane,
Tulevad teiste hinged ja mõtted mingi hinnaga.
Kaastunne, haletsus, kadedus, solvumine...
Sa saad kõik, KÕIK...
Ja kas sa ikka oled selleks valmis?
Kas sa oled valmis kuulma tõtt ka iseenda kohta?
Teiste mõtted ja hing tulevad kindla hinnaga...
Ja ma kardan, et me pole valmis seda maksma.
Veel mitte.

♥ ♥ ♥

Ma astun mööda tema poolt mulle tekitatud rada
Sellel tolmusel, hämaral ja mahajäetud pööningul.
Teel sõrmega õrnalt ühelt või teiselt esemelt tolmu pühkides...
Ma kuulen Ta häält, mis minuga räägib,
Kuid ei suuda vastata.
Kõik need tolmuga kaetud asjad...
Mõned tunnen ma ise ära,
Mõned on mulle täiesti võõrad.
See koht ajab mulle judinad peale ja samas...
On see nii kodune. See on Tema ju.
Ma ei kavatsenud tegelikult nii kaugele tulla,
Kuid Tema sõnad juhatasid mind kuidagi iseenesest...
Ma puhun tolmu maha ühelt tillukeselt esemelt.
Kristallist süda. Nii väike, et mahub mu pihku sooja.
Ta hääl kajab katusealuses vastu.
"SA VÕID SELLE SAADA, KUI TAHAD"
Ma võpatan.
Kristall krigiseb mu taldade all,
Kui ma nuttes minema torman.
Liiga palju valu, liiga palju tundeid.
Liiga palju kohustusi ja vastutust.
Mida see meie kohta õieti ütleb?

♥ ♥ ♥

Kõik need unistused...
Nii sarnased.
Nii erinevad.
Lõpuks tahavad nad kõik vaid armastust.
Seda ühte, SUURT, kõikevõitvat...
Tahavad OMA inimest, seda ühte, ...
Nad tahavad kuuluda perekonda,
Omada perekonda,
Olla armastatud ja anda oma armastust...
Ja meie saame vaid pealt vaadata.
Nagu publik teatrisaalis.
Miski pole meie teha.
Ja igal lool pole õnnelikku lõppu.