Esiteks, et hingelt ära saada...
Teie, kallid sistad, olete ikka kõige-kõigemad mul.
Mida ma ilma teieta teeksin? :)
Ma kohe ei tea, kas ma vahel pööran teile liiga väha tähelepanu,
Võtan teid liiga enesestmõistetavalt,
Panen pidevalt ühte ritta kõigi oma teiste tuttavate ja sõpradega,
Kui te tegelikult kõigist peajagu üle olete.
Teie olete need, kes on kõige rohkem ära kannatanud,
Mind, mu tujusid, mu masendust, mu puberteeti... :D
Te olete need, kellega me oleme kogu elu koos veetnud...
Teie olete need, kelle juurde ma alati tulla saan,
Kellele saan helistada, kellega rääkida...
Ma ei pea kunagi kaks korda mõtlema,
Kui midagi on, siis...
Ja ma tean, et te kaks olete rohkem sukk ja saabas,
Et teie oma mured liiguvad teie kahe vahel
Ja mina neist enamusest osa ei saa, aga...
Noh.
Ma olen ka teil olemas.
See ei ole ainult ühepoolne, eks?
Et kui vaja on...
Ma lihtsalt loodan, et te teate.
Ja et te tõesti olete väga-väga tähtsad.
No comments:
Post a Comment