Mul on oma vanaisast vähe mälestusi.
Ta oli vaikne mees, igipõline kalur,
Merega sidus ta oma elu juba enne mu vanaema
Ja merre ta 57-aastaselt ka kadus.
Just nii, nagu ta oleks tahtnud.

See on ainus lugu, mis mulle alati meelde on jäänud,
Kuigi see polnud isegi minu kõrvadele mõeldud.
Ta oli vaikne mees, tõsine ja jahe,
Aga merest võis ta rääkida tuhandeid lugusid.
Kummaline, et hetkel ei suuda ma meenutada ühtki teist...

Ma olin nelja, võibolla viiene. See oli mu ainus suvi,
Mille maal vanavanemate juures veetsin.
Oli pühapäev, vanaisa istus hämaras köögis ja kimus paberossi.
Mina olin juba tükk aega tagasi voodisse saadetud,
Aga ei saanud und ning hiilisin ukse taha kuulama,
Kui vanaema kööki tuhises, poolnaljatades vanaisaga sõitles,
Et too kalli pühaba istudes ära kulutab ning nõudega kolistama hakkas.
Vanaisa rääkis seda juttu vististi rohkem iseendale kui oma naisele,
Nii vaikselt ja tõsiselt...

Sel aastal oli olnud eriliselt külm ja jäine kevad.
Külapoe ees meestega juttu ajanud vanaisa juurde tuli noor naine,
Väike poiss käekõrval.
Palus neid paadiga rannast mõne kilomeetri kaugusel asuvale saarekesele viia.
Poiss ta kõrval oli umbes neljane, nagu mina tollal...
Mustade juuste ja säravsiniste silmadega.
Imestas kõige üle ja suu ei seisnud tal minutitki kinni,
Kuigi kaela ümber mässitud paks villane sall vahepeal ninani kerkis ja juttu summutas.
Ema oli tal vaikne ja kahvatu. Tõsine ja kuidagi ehmunud moega.
Poiss lobises terve sõiduaja oma isast, kellega nad kohtuma pidid,
Onust ja tädist, kes sõja eest kaugele olid põgenenud
Ja nende korterist, mis nüüdseks ainult hunnik kive oli ja kuhu kiisumiisu sisse jäi.
Ema püüdis alguses tema sõnavoolu katkestada, kuid andis peagi alla
Ja vahtis ülejäänud aja tühja pilguga silmapiiri.
Vanaisa lubas paari päeva pärast neile järele minna ja nii see paar puude vahele kadus.
Poisike vaikiva ema käe otsas lõputult lobisemas.

Mõne päeva pärast läks vanaisa saarele tagasi.
Naisest ega poisist polnud kusagil märkigi.
Väike hütt, mis saare keskel asus, rohkem tööriistade hoidmiseks kui elamiseks mõeldud,
Oli tolmune ja tühi, igasuguse elumärgita.
Terve saareke oli vaikne, ei häält ega lõkkeaset.
Ainus, mis tõestas, et poiss ja tema ema seal olnud olid,
Oli paks kootud sall, mille vanaisa rannalt leidis,
Lainete poolt randa uhutud. Seda meri millegipärast ei tahtnud.

Köögis jäi hirmus vaikseks. Isegi minu alati nii jutukas vanaema oli pikalt vait.
Seda lugu ei räägitud minu kuuldes enam kunagi,
Ei ole ma seda enam ka kellegi teise käest kuulnud.
Kirju sall oli minu vanaisa asjade hulgas endiselt alles,
Kui ta mõne aasta pärast merele läks ja enam tagasi ei tulnudki.
Minu vanaema hoidis seda oma kummuti sahtlis oma surmani.
Nüüd on see minu käes.
Topitud mu riidekapi ülemise riiuli tagumisse nurka...
Seda pole aastakümneid kantud ning keegi pole seda ka kunagi tagasi nõudma tulnud.

Ühes asjas olin ma sel ööl oma lapsesüdames päris kindel,
Kui unetult oma voodis lamasin.
Poiss ja tema ema said tingimata pereisaga kokku.
Ja nad pääsesid kindlasti sõja hirmust ja valust.
Sest isad ei jäta oma peresid ja emad ei valeta kunagi oma lastele.
Kahju ainult, et nad selle sooja salli maha pillasid,
Ilma selleta võis vaesel poisul ju väga külm olla...