Maailmavalu.

Kui...
Ah, ma ei tea.
Kui suure südamega peab olema,
Kui SUUR inimene,
Et astuda kellegi juurde, kes on...
Kes on teinud sulle niiväga haiget ja öelda...
Lunastada teda oma sõnadega, ühesõnaga?
Ma kardan, et mina ei ole...

♥ ♥ ♥

Kuidas inimesed seda teevad?
Lihtsalt unustavad ja andestavad ja...
Ma ei mõista.
Minus lihtsalt pole seda hingejõudu,
Et anda Talle, mida Ta soovib.
Et öelda, kõik on korras, minevik ei muutnud midagi.
Ma tean, et Ta sooviks seda,
Näen vahel isegil, et omal moel Ta üritab...
Aga ma ei saa.
Ma ei saa Teda lunastada,
Ma ei suuda Talle soovitut anda.
Ja minu jaoks ei lähe asjad ajas paremaks.
Mida enam ma Temaga kokku puutun,
Mida enam ma näen, mida Ta soovib...
Seda enam ma tunnen...
Vastumeelsust,
Trotsi,
Valu,
Viha...
Ka hirmu, jah...
Et kõik kordub, kui ma lasen.
Ja ma ei suuda enam väärtusetu olla...
Mulle on antud maitsta seda tunnet,
Seda võimsat, kõikehõlmavat vabadust, RÕÕMU
Olla minaise.
Ja ma ei suuda enam minna tagasi selleks väikeseks...
Enam mitte. Mitte kunagi.
Ja seepärast ei suuda ma ka andestada.
Kuigi ma vahel väga tahaksin.
Tahaksin suuta, tahaksin omada nii suurt hinge ja julgust...
Ja siis, siis, siis...
Siis ma vaatan Teda jälle, kuulen Tema sõnu...
Ja see viha, trots, alandus, valu ja pettumus keevad jälle üle.
Ma ei tea, kas see kunagi muutub.

Kunagi ma lihtsalt tahtsin, et mind nähtaks,
Tahtsin olla kuuldud ja tähtsustatud,
Tahtsin ehk liiga palju.
Ja võtsin liiga paljut hinge.
Kui me saaksime alustada praegusest hetkest,
Oleksime mõlemad targemad,
Mina oleksin tugevam ja ei puruneks,
Ning Sina... Teaksid piisavalt, et mind mitte lõhkuda.
Võibolla tahan ma Sinult liiga palju?
Võibolla ma elan unistustes ja kellelgi pole nii?
Vahel ma kardan, et mul polegi õigust nõuda.
Et mul polegi õigust Sinult midagi oodata,
Et ma peaksin lihtsalt võtma seda, mida Sa anda suudad.
Ja mitte soovima, ootama, eeldama enamat.
Ja sedagi ei oska ma.

Ma kardan, et olen nüüd hoopis teine inimene.
Ja et nüüd on meil veelgi vähem ühist.
Ma kardan, et võibolla oleme me mõelmad midagi suurt kaotanud.
Et minu kaotus on ehk isegi võrreldamatult suurem.
Ma tahan, et Sa teaksid.
Ma olen Sulle palju valusaid asju öelnud,
Palju viha ja kibestumist kogunud...
Kuid me oleme kõigest inimesed...
Ja osa minu valust olen ma ise endale põhjustanud
Oma liiga suurte ootuste ja eeldustega,
Oma liiga haleda meele ja kalduvusega draamadele.
Ja ma tegelikult saan Sinust paljudes asjades aru.
Ma olin ambitsioonitu müürilill,
Veidi liiga paks, veidi liiga kujutlustes elav,
Veidi liiga tagasihoidlik, liiga jutukas,
Liiga vähe seltskondlik, liiga...
Ühesõnaga, minus oli palju seda, mida ümberkasvatada.
On praegugi.
Ja ma saan aru, miks Sa seda teha tahtsid ja siiani tahad.
Lihtsalt mu pea oli täis neid unistusi ja arusaamu,
Millel pole pärismaailmaga suurt pistmist.
Minus oli nii kindel teadmine, et perekond armastab tingimusteta.
Ja ma ei saanud aru kellegi paremaks kasvatamise kontseptsioonist.
Ma ei saanud aru, et Sa tahtsid mu paremaks teha,
Ma kuulsin vaid seda, et Sa tahtsid kedagi teist.
Ma sain aru vaid sellest,
Et Sa ootasid minult natuke liiga palju,
Nõudsid natuke liiga karmilt,
Kuulasid natuke liiga vähe,
Tembeldasid mind kellekski natuke liiga alusetult.
Ma nägin vaid seda, et Sa ei tahtnud tegelikult MIND,
Vaid oma nägemust minust,
Kedagi, kelleks mina hoolimata oma üritustest
Mitte kunagi polnud määratud saama.
Ja alguses sai arusaamatusest pettumus,
Siis trots, viha, vihkamine...
Mul läks väga kaua, et kõige selle puntrast
Lõpuks iseend jälle üles leida.
Ja ma tegin rahu. Nii enda kui Sinuga.
Ma olen leppinud sellega, mis on.
Ma saan Sinust aru, olen isegi mingis mõttes andestanud...
Aga ma ei saa midagi muuta.
Mingi tee on meie jaoks lukus.
On tulevik, mida meil ei saa kunagi olema.
Ja on tundeid, mida ei saa tagasi kasvatada.
Kuigi vahel ma seda väga tahaksin.
Ja vahel ma kardan, et üritan liiga vähe.
Ja vahel on mul väga-väga kahju sellest,
Mis olemata jääb.
Ja tõesti, ehk on minu kaotus määratult suurem.
Kuid ma ei oska.
Niisiis palun.
Jätame püüdlused, jätame mineviku rahule.
Võtame parima sellest, mis järel.
Ka see on midagi.

♥ ♥ ♥

Ja sealt paralleelselt ka teine teema.
Ma olen lõpuks leidnud oma ambitsioonid,
Oma võimed ja unistused.
Ma olen lõpuks leppinud sellega, kes ma olen.
Ja kui vähe täiuslik ma tegelikult olen...
Aga that's what I am, that's what you get.
Ja...
Aegajalt ei usu ma ise ka,
Kui suurel kiirusel kõik mu ümber ja sees muutub.
Mu tunded ja arusaamad,
Mu prioriteedid...
Ma ei saa endast ise ka vahel hästi aru.
Viimasel ajal enam mitte.
Ma ise näen kõike hetkel väga ilusa ja heana.
Aga samas...
Mul on tunne, et...
Mina muutun, ma kasvan, ma tahan teisi asju...
Ja aegajalt on neid, kes tahaksid minu ümber endiselt ehitada
Neid samu vanu raame.
Neid, millesse ma enam ei mahu.
Neid, mis mu ümber olid siis,
Kui ma polnud veel maitsnud iseseisvate sammude vabadust.
Ma olen vahepeal juba aru saanud,
Kui imeline tunne see on,
Kõigi kätest lahti lasta ja ise joosta...
On neid, kes püsivad kõigest hoolimata kannul.
Ja neid, kes jäävad maha.
Ning neid, kes üritavad igal sammul oma käsi mu ümber tagasi suruda,
Ikka ja jälle endale tõestada, et ma liigun nende najal,
Igal sammul mulle tõestada, at ma ei saa nendeta.
See pole tõsi.
Ma jooksen juba päris tükk aega iseseisvalt.
Ma tean seda nüüd.
Ja teie kinnitused ei mõju enam.
Niiet suhted tuleb üle vaadata.
Ma olen iseenda inimene.
Ja ma tahan teid kõiki ikkagi enda ümber.
Aga ma ei saa lasta teil end kammitseda.
Enam mitte.
Mitte pärast VABADUST.
Ma ei oska seda seletada...
Ma lihtsalt...
Ma armastan, hoolin, jumaldan...
Kuid ma tahan, et minus nähtaks seda inimest,
Kelleks olen saanud.
Ma pole enam see kutsikas,
Kes igal sammul sabas jooksis,
Kes pidevalt midagi vajas,
Kinnitust, et teda armastatakse, seltskonda, juhatust,
Kõrvalist tuge...
Ma ei...
Ei saa öelda, ei vaja.
Ju ma ikka vajan. Ma lihtsalt ei TAHA.
Ma tahan katsetada oma piire,
Tahan näha, kui kaugele ma suudan minna,
Kui palju ma suudan teha ja näha...
Kas te ka teate, kui vähe mul seda tegelikult olnud on???
Ja samas tahan ma alati teie jaoks olemas olla
Ning loodan, et kui ma kukun, kui ma enam ei jaksa,
Siis olete teie minu jaoks seal.
Mind hoidmas. Kui vaja.
Aga ma ei luba end kammitseda,
Tagasi hoida...
Ma ei luba olla keegi, kes te arvate mind olevat.
Vaadake siis lõpuks mind!!!
Ma olen ju siinsamas.
Vaadake ja te näete.
Mul pole teid VAJA.
Mitte selleks, et kasutada teid karkude või tugiraamina.
Ma olen teid VALINUD.
Ma olen VALINUD teid armastada.
Ja te peate sellega leppima.
Minu valik.
Mitte paratamatus.
Mitte sõltuvus.
Mitte abitus või saatus või pöördumatu juhus.
VALIK.
Ja võibolla on mõnel teil aeg
Hakata midagi vastu andma.
Teha midagi selle heaks, et tunded püsiksid.
Võibolla on aeg, et ma lõpetaksin pideva sabaliputamise.
Võibolla on aeg oma valikud üle vaadata.
Võibolla vajan ma natuke und.
Head ööd, mu kallid!