Ühest ja teisest.

Kui saab nutta korraga õnnest ja valust,
Kui saab olla korraga õnnelik ja hirmunud,
Kui saab kedagi armastada,
Kuid end samal ajal kilbi taha peita...
Kui on võimalik usaldada ja kahtlustada...
See on tänane päev. Liiga palju kõike.

♥ ♥ ♥

Pikk uni, pikk dušh, pikk iluprotseduur.
Täielik jumalanna-tunne tekkis lõpuks.
Ja teadmine, et õhtul saab kõiki musisid näha,
Et üle pika aja saab end kõigega kurssi viia...
Hea tunne oli. Kõige suhtes.
Muhelesin omaette vist terve tee linna.
Andres ja Kädi autosse,
Bamboo nuudlid (hea põhjus Rakveres elamiseks!!),
Leeni ja Maarja autosse,
Meie juurde...
Istusime taga verandal,
Lobisesime tühjast-tähjast,
Fox ja Kaur ilmusid ka välja,
Hästi hea ja mõnus oli olla kudagi.
Hiljem läksid Fox ja Kaur kontserdile
Ja meie viiekesi linna,
Kus meiega ühinesid Kriss ja Birx,
Käisime poes, grillvorstid ja joogid...
Rene ja Valmar Krissi ja Birxi autosse
Ja Mustojale grillima.
Ja sõidu ajal oli meil üks Andrese soovitatud rollimäng,
Kus saime üksteise head ja vead vastastikku läbi arutada :D
Mõnes mõttes olid osad öeldud asjad mulle üllatuseks,
Ja ma ei mõtle pigem negatiivseid, vaid häid just.
Eriti see osa, mis Leenil öelda oli.
Konkreetne šokk, heas mõttes.
Ma olin alati suht kindel, et ma nagu... Ah, ma ei tea.
Et ma pean teda enda jaoks tähtsamaks, kui tema mind vms.
Ja seda päris siiralt, ilma mingi võltstagasihoidlikkuseta.
Et kuidagi väga... Pehmesse kohta tabasid ta sõnad.
Sa oled mulle ka ikka meeletult tähtis,
Loodan, et olen seda ikka välja näidanud ja tead seda.

♥ ♥ ♥

Ja nüüd see teine asi.
See, mis on mu südant juba nii kaua välja söönud.
Kuidas sa täpselt andestad inimesele,
Keda sa oled mingis punktis perkonnaks pidanud,
Selle, et ta su kõige olulisemale haiget teeb?
Ja kas fakt, et see kõige olulisem on suutnud talle andestada,
On adekvaatseks põhjuseks ka ise andestada?
Sest ma ei tea, kas ma suudan.
Või noh.
Kui ma teda vaatan, näen ma ikka seda sama inimest,
Kes mulle mõne nädalaga meeltult südame külge kasvas,
Seda, kelle nimel ma oleksin vägagi paljut teinud,
Küsimusi esitamata, seletusi nõudmata...
Ma vaatan teda ja tunnen ikka veel seda kiindumust.
See vist polegi kunagi päris kadunud.
Ma vaatan teda ja tahaks lihtsalt...
Naerda, et ta jälle olemas on ja teda kõvasti-kõvasti kallistada,
Et ta enam kunagi ei arvaks, nagu ma ei hooliks.
Aga samas ma vaatan teda ja näen oma õe pisaraid,
Ma kuulen oma peas neid sõnu,
Ma tunnen seda haavumist ja reetmist,
Seda viha ja šokki...
Ja ma teen seda ainsat asja, mis mul lahendusena pähe tuleb.
Ma ei vaata teda.
Kui vähegi võimalik, ma lihtsalt ei vaata talle otsa,
Ei vaata tema poole. Nii on lihtsam.
Ja ma ei oska endaga midagi teha.
Ma tahaksin osata mineviku selja taha jätta
Ja võtta teda... Kergemalt, ajutisemalt, reserveeritumalt.
Aga ma tean et ei suuda vist nii.
Ja see lihtsalt ajab mu hulluks.
Ma tahaksin teda nii väga usaldada ja armastada,
Aga see oleks vist ikkagi liiga suur risk.
Pealegi oli see algusest peale minust suur rumalus,
Lasta oma siseringi inimene, kes võtab maailma ja mind,
Minu perekonda ja enda oma, nagu midagi väga kerget
Või tühist või ajutist.
Nagu midagi tobedat ja väikest.
Ma ei oska mitte usaldada. Ma ei oska mitte hoolida.
Niiet on parem üldse mitte kokku puutuda.
Kõik või mitte midagi, right?
Oh, ta naeraks end ogaraks sellise jutu peale.
Kui ma seda talle rääkima läheks, ma mõtlen.
Ta naeraks end puruks ja see ütlebki kõik.
Sest minu jaoks on asi vägagi tõsine.
Däämet.

♥ ♥ ♥

Uskumatu, alles nüüd jõudis pä'rale lõpuks,
Et meie pesamuna on kh nüüd suureks saanud
Ja lendab pesast välja :D
Okei, ma räägin nagu vanainimene siin,
Aga siiski...
Et nüüd ongi nii... Neil on mõlemal oma elud,
Oma suured ja tähtsad tegemised, iseseisvus...
Ja ma olen korraga nii uhke nende üle ja nii kade...
Ja loodan, et nad päris kaugele oma iseseisvuses ei lähe.
Ja üldse...
Ehk ongi aeg ka ise sellistele asjadele mõelda.
Ja üritada ka oma tiibu testida.
Ja vaadata, mis asjast saab.
Ja ma olen ikka nii meeletult ühke ja õnnelik nende üle.
Minu kõige lähedasemad.
Need, kellega koos ma olen terve oma teadliku elu veetnud.
Kellega meil on ookeanitäis ühiseid mälestusi,
Need, kes on mul alati olemas
Ja kellel mina kavatsen alati olemas olla.
Nemad on need, kes jäävad.
Ja vahel on küll selline kanaema tunne nende suhtes,
Tahaks pidevalt käekest hoida ja neid kogu maailma kurja eest kaitsta...
Aga samas teen ma kuratlikult head tööd seda varjates :D
Eehh.
Ja nüüd nad on juba suured ja lähevad ära
Ja jätavad mu siia emaga üksi.
OMG, oleks keegi seda mulle mõned aastad tagasi öelnud.
Ma olin nii otsustanud esimesel võimalusel igavesek kodust lahkuda
Ja isegi mitte jõulukaarti saata...
Ja siin ma nüüd siis olen.
Emaga kahekesi.
Hehh, räägi veel suurtest plaanidest :D

♥ ♥ ♥

Niiet hea ja halb,
Keeruline ja lihtne,
Ilus ja hirmus...
Kõik on väga läbipõimunud täna.