...

Kui hommikul kohvi taga piisavalt kaua venitada,
Tuleb igasuguseid imelikke mõtteid pähe.
Luristad vaikselt seda juba jahtunud jooki,
Vahid aknast välja...
Imelik on see elu ikka, mis?

Inimsuhted on ikka keerulised..
Iga sinu tegu, iga sõna jääb kellessegi tallele.
Ja mis juba toimunud on, seda on väga raske muuta.
Eile õhtul tuli mul äkki selline igatsus peale..
Et asjad oleks nii nagu enne.
Et minu kullakallis Fox oleks kusagil siin,
Haardeulatuses ja me võiksime kusagil Teatripargi pingil
Terve maailma üksipulgi lahti võtta.
Aga viimasel ajal tekib mul üha enam tunne,
Et ta on mitme valgusaasta kaugusel.
Kummaline ja ebamugav tunne,
Nagu midagi päris suurt oleks kohalt ära nihutatud.
Kas kogu meie sõprus oligi siis ehitatud
Neile tundidepikkustele südamest-südamesse juttudele
Ja nüüd, kus meil neid enam ei ole,
Siis...
Urrrhh, juhe jookseb kokku.

Samas, me oleme mõlemad alati olnud need,
Kes on kinnitanud,
Et inimestel ja suhetel tuleb lasta areneda,
Et midagi ei saa vägisi kinni hoida...
Ma ainult tõesti-väga loodan,
Et...
No saate isegi aru, eks.
On asju, mida hoolimata kõigist põhimõtetest
Ei saa käest lasta.
Mul on tunne et see sõprus ja Tema on ühed neist.
Liiga kallid, liiga tähtsad,
Liiga minu vundamenti põimunud.
Armastan ju.