Jauramine

Kuna tervis on käest ära,
Surm terendab silme ees
Ja seetõttu pole midagi huvitavat ka vahepeal juhtunud,
Siis vahelduseks siia niisama mingeid mõtteid,
Mis vahepeal pähe on tulnud.

♥ ♥ ♥

Imelik asi nende unistustega - kas pole?
Näen-kuulen päevast päeva,
Kuidas inimesed pole oma eluga rahul,
Kuidas nad vajavad muutusi,
Kuidas nad otsivad midagi muud,
Unistavad öösiti millestki hoopis muust...
Aga midagi reaalset ette ei võta.
See pidev nutt ja oiged ja juustekatkumine...
Milleks?
Kui sa tead, mida tahad,
Kui sa oled endas kindel,
Siis tee selleks midagi.
Sama rada astudes uude kohta ei satu ju.
Jõuad sinna, kuhu minema hakkad.
Milleks end kulutada,
Milleks kulutada närve ja aega...
Vist nõub see liiga palju julgust.
Liiga suured muutused...
No eks ma ole isegi seda viga teinud...
Kunagi olid mul ju suured plaanid,
Mida kõike ma oma elu ja iseendaga peale hakkan...
Iga hetk nüüd... Kohe-kohe... Varsti... Homme...
Siiani pole ma veel õieti algustki teinud nendega.
Aga samas, plaanid muutuvad,
Unistused muutuvad.
Ma pole enam see, kes ma olin eile.
Ma tahan täna hoopis teisi asju.

♥ ♥ ♥

Mul on see harjumus.
Jälgida/jõllitada inimesi, kes mulle meeldivad või huvi pakuvad.
Ja kui nad sellest vähem numbrit teeks, oleks veel parem.
Sest see on päris lahe, mida sa inimesest nii teada saad.
Tema tavalisemad žestid, reageeringud teatud asjadele...
Mulle meeldib oma inimesi läbi ja lõhki tunda,
Neid lahterdada ja kataloogida.
Mulle meeldib neid vaadelda ja omada.
Mulle meeldivad inimesed.
Ja mulle meeldivad nende mõtted.
Ma pole siiani päris kindel,
Kui sügavale ma minna tohin,
Kui palju nad tegelikult arvavad mind teadvat
Ja kui palju nad usuvad end lubavat mul teada.
Ja neid kõiki on nii lihtne armastada...
Te imestaksite, kui teaksite...

♥ ♥ ♥

Mõnikord sa nutad, sest oled nii õnnelik.
Ja mõnikord sa naerad, kuigi oled kurb.
Mõnikord ei ole maailmas mingit loogikat,
Aga igaühel meist peaks olema vähemalt üks inimene,
Kelle peale igas olukorras küsimusteta kindel olla.
Siis võid sa julge olla.