The world without music is not worth much

Eile ei jõudnudki postitama. No lihtsalt liiga pikk ja tegus päev oli. 
Tööl oli kiire-kiire-kiire.. Või noh: nii kiire kui ma suudan olla, 
Mis minu puhul tähendab pigem aeglast ja pidevat müttamist. 
Polnud veel koju jõudnudki, kui kohustused hakkasid end meelde tuletama, 
Kiire käik koju, siis linna, siis koju tagasi, uuesti linna... 
Siis sai ikka Green Christmas ka üle vaadatud, 
Enne kui õed kodus sättimise lõpetasid ja nad oli vaja kodust ära tuua. 
Ohh, te ei kujuta vist absoluutselt ettegi, 
Kui uhke ma oma armsate vennakeste üle olin, 
Kui ma saalis seisin ja esimest bändi vaatasin. 
Ja siis kõiki teisi ka. No lihtsalt kirjeldamatu, kui tublid nad on olnud. 
Tuttavaid tegelasi oli liiga palju, et kõigile piisavalt tähelepanu jagunuks. 
Oleks tahtnud igaühega palju kauem lobiseda. 
Deem, et ma isand Miku ära nägin eile, see oli tohutult vägev.
Ma olen teda ikka omajagu igatsenud. 
Ehk jaanuaris on meil võimalus kaotatud aega natuke tasa teha. 
Bändid olid kõik väga head, eriliselt muidugi Dramamama. 
Sest siis oli mul veel täiesti adekvaatne olemine, ma olin esireas ja üürgasin kaasa. 
Millegipärast oli otse mu nina ette pandud pikk jupp viirukit, 
Mida mingi tüüp pidevalt süütamas käis. 
Siis ma lämbusin ja köhisin ja üsna mitteadekvaatne Leeni üritas Chuck Norrist mängida 
Ja seda asjandust sõrmedega kustutada. Mhmhh. Didn't end well. 
Ma arvan, et oleks ka peenetundelisemaid viise olnud fännidele vihjamiseks, 
Et nad ei ole lavale nii lähedale oodatud :D 
Ja siis olid Draakonid. Muidugi. Selleks ajaks hakkas surm juba lähenema. 
Neelasin valuvaigisteid ja kannatasin. 
Ma ei mõista, kuidas just selliste vägevate ürituste ajal õnnestub mu tervisel alla anda. 
Aga eks ma olen ikka liiga väsinud olnud pidevalt, liiga palju tahtnud jõuda. 
Tuleb enesele veidi armu anda. Ei saa kõike. 
Ma ise usun, et vähe und, liiga palju kohvi, sigarette ning viirukit :D 
Eks need mu jalust niitsid. 
Revolverilt nägin veidi heliproovi, nad olid tõesti nunnud, 
Aga ma lihtsalt poleks suutnud seal seista, hüppamisest rääkimata. 
Lõpuks lebasin ma Revoka live ajal autos, viiksusin vaikselt ja ootasin kojusaamist. 
Siimust oli meeletult armas minu pärast nii palju muretseda. 
Ja mul on kahju, et ta seda üldse tegema pidi. 
Ma luban, et ei tapa ennast enam niiviisi. Eriti :)
Oh, jah. Ma polegi vist kunagi nii lähedal surmale olnud.. 

Ja foto olen ma ka teile eilsest võlgu. 
Oma lemmikvärviga. 
Taas, Greenile ma fotokat ei võtnudki, 
Tahtsin maksimaalselt nautida ja meelde jätta, 
Mitte pidevalt seadeid vahetada ja parimat kaadrit oodata. 
Need ajad on möödas. Nüüd tahan isiklikke mälestusi. 
Et siis midagi arhiivist. 
Ja siit see tuleb. Lemmik. 
Nagu laulusõnadki ütlevad: lumevärv. 
Ja ometi olen ma rahul praeguse lumetu detsembriga, 
Sest lumerookimine oleks lihtsalt liig praegu. 
Aga vaadake fotot. No on ju ilus.