Seda kindlam ma olen: inimesed tahavad kõik üht ja sama.
Lõpuks tahab igaüks lihtsalt kuhugi kuuluda.
Olla osa kogukonnast, tunda, et teda mõistetakse.
Tunda, et ta on aktsepteeritud ja normaalne.
Meil on vaja vähemalt lootust, et kusagil on keegi, kes loeks meie mõtteid.
Lubage vähemalt kujutleda, et on keegi, kes mõistab meid poolelt sõnalt.
Inimesed kardavad jääda üksi terve maailma vastu.
Pigem leppida poole muna kui tühja koorega, mis?
Me kardame püüda parimat, kardame ronida tippu,
Sest me kardame, et ei jõua sinna iialgi.
Pigem anda alla varem ja võtta, mis saab, kui riskida kõigega.
See on samal ajal põnev ning veidi kurb,
Kuidas lapsed püüavad leida perekonda internetist.
Me igatseme nii väga kuhugi kuuluda,
Et lõpuks kaotab kõik muu tähtsuse.
See teeb meid igasuguse manipulatsiooni suhtes väga haavatavaks,
Me läheme eriti kergesti igasuguse massihüsteeriaga kaasa.
Rohkem oma ajudega mõtlemist, mu inimesed!
Tehke oma loogilisi järeldusi, mõelge iseenda eest.
Tutvused, sõbrad, perekond ja kuuluvus...
Need tulevad ise. Need tulevad ajaga.
Esialgu on vaja usaldust ja püsivust. Sarnaseid sisemaailmu.
Tänane teema on loodus.
Oh, ma ütlen kohe ära: ma olen päeva täiesti maha maganud,
Mitte midagi asjalikku pole teinud ning ühtki pilti pole ka klõpsinud.
Seega taas küüned arhiivi kallale.
See on üks maailmatu kaunis looduspilt, if you ask me.
Kallid inimesed, ilus loodus, kaunis muusika...
Kindlasti üks suve armsamaid hetki.
Just nii tahan ma seda aega mäletada.
I'm proud to present:
No comments:
Post a Comment