Väsimusest sai suur väsimus, millest sai metsik väsimus
Ning nüüdseks on kätte jõudnud kooma.
Aga ärge muretsege, ma lebangi juba voodis tekkide all,
Koer väänleb külje vastas ning ma valmistun täiesti ausalt magama.
Iga hetk nüüd.
Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen nii tänulik oma maagilistele sõpradele,
Kes nagu kohe teaksid kauge maa tagant,
Et ma olen hästi kurb ja väsinud ning vajan meelelahutust.
Ja helistavad täieasti ootamatult ja veidi ilma põhjuseta,
Aga ütlevad just õigeid asju ning lasevad mul rääkida.
Kurat, ma ei tea, mis saab.
Kui jõud hakkab otsa saama, aga ei tohi mitte mingil juhul saada,
Mis sa siis teed?
Ma pean veel natuke vastu pidama.
Pean veel natuke olema üliinimlikult tugev ning oma koormat kandma.
Ma pean suutma selleks jõudu leida.
Kurat, mis ajast elu ja tunded ja mõtted nii keeruliseks muutusid?
Kas ma olen ainus, kes tunneb, et veel ei tasu kõike surmtõsiselt võtta?
Või ehk pole ma ise lihtsalt vastutuseks valmis...
Aga kui tunded niiviisi haiget teevad, siis mina suhtun ettevaatusega.
Ja oma armast kainet ja loogilist mõistust ma kaotada ei taha.
Ehk on asi mu superväsimuses,
Aga hetkel liiguvad mõtted seda suunda, et...
Ja jälle ei saa öelda kõike, mida öelda tahaks.
Mõnikord on mul tunne, et inimesi tulebki igal sammul sagida ja sõimata,
Et nad ei kaotaks võitlusvaimu ning tugevust.
Neid on vaja hoida vihase ja trotslikuna,
Et nad ei muutuks pehmeks, haledaks ning masendavaks.
Ma tahan oma inimesi teravate, tugevate ning vahedatena.
Mitte seebikate käsikirju ette kandmas. Andke andeks, jälle liiga teravalt.
Aga tõsi ta on.
Ma mõistan nende valu ja ahastust, suudan täiesti aru saada, kui kohutav see on...
Ja ma olen ainult seetõttu pidevalt kuri ja terav,
Et ma tunnen end nii pagana abitu ja hambutuna.
Kui ma ei saa aidata, kui ma ei saa nõu anda, kui ma ei saa olukordi lahendada,
Siis tekib mul maailmasuurune frustratsioon ning ma tahaksin karjuda.
Nagu kunagi nelja-viiesena, nii ka nüüd.
Vaatan maailmale otsa ja ütlen: "Väkkkk! Mina küll kunagi ei armu!"
Ja hetkel mõtlen seda tõsiselt.
Ma ei ole selleks piisavalt tugev ega piisavalt küps.
Ja üksindus on tugevalt alahinnatud. Eriti selliste sõprade juures.
Tormist merd ja rahulikku elu, mitte vastupidi.
No comments:
Post a Comment