A journey through a memory.

Tänase päeva teemaks on Something Old. 
Midagi vana. 
Selle puhul lappasin natuke oma asju ja fotosid, 
Mõtlesin, mis mul küll olla võiks, mis oleks vana ja väärtuslik... 
Leidsin mõned armsad fotod. 
Oma isa lapsepõlvest, oma ema vanavanematest... 
Ja oma kõige-kõige esimese aabitsa. 
Mille mulle kinkis isa ema. Kunagi ammu, enne kooli. 
See on nii tihedalt täis sorgeldatud, et ma sisemusest ei julgenud pilti teha, 
Ju oli sel ajal väga oluline mingeid ääremärkusi kribida. 
Aga see aabits on minuga koos kolinud ja alati raamaturiiulisse koha leidnud. 
Eriti väärtuslik on see minu jaoks seetõttu, 
Et ta ainuke kestev asi on olnud, mille mu isaema mulle kinkinud on. 
Muidugi sain ma talt ka komme ja villaseid sokke, 
Aga neid ei saanud ju alles hoida :) 

See tõsise näoga poiss pildi keskel ongi minu issi. 
Kui ta veel koolis käis. 
Ja proovige nüüd väita, et ma pole oma isa suust kukkunud :D 
Täitsa lõpp ikka... 
Ma mäletan, kuidas ta ühel hilisõhtul selle fotoga koju laekus. 
Ei tea kust, ei tea kuidas, aga tagasi ta saabus, 
Istus mu voodiservale, andis foto pihku, käskis arvata, kes neist on tema ja... 
Lubas mul pildi endale jätta. Oli mingi vana klassivenna käest saanud. 
Muidu tal ju õieti kooliaja pilte polnudki, kõik olid kolimiste käigus kaduma läinud või.. 
Aga siiani on mul eredalt meeles, kuidas ta tuli ja mulle seda fotot näitas. 
Kuidagi väga mitte temalikult: natuke tõsiselt ja natuke uhkusega.
Kaks alumist fotot on mu ema vanaemast. Ühel neist on ta koos minu vanavanaisaga. 
Ma olen neid fotosid alati suure armastusega hoidnud, 
Neis on stiili ja kadunud aegade hõngu. 
Mõelda, see polnudki nii ammu... 
Ja üleval paremas nurgas on mu isa perepilt ajast, kui ta veel beebi oli. 
Nii saavad keskel kokku minu kaks erinevas vanuses issit. 
Kunagi oli aeg, kus ta oli nii noor ja nii... 
Väike poiss, keda ma iialgi ei tundnud, aga olen alati väga armastanud.