Ma ei tea, mis nende viimaste päevadega on, aga kõik ajab mind lihtsalt närvi. Ei taha kohe nina kodust välja pistagi.
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea.
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid!
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus.
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib:
Aug 11, 2013
Aug 9, 2013
The Bridge
Ma olen jälle dokumentaalide lainel. Viimase paari päevaga olen neid neelanud päris korralikult. Aga see siin on üks kõige-kõige valusamaid ja mõjuvamaid. Okei, peale selle ühe dokumentaalseriaali, mis rääkis Auschwitzist, aga seda ma siia riputama ei hakka.
Igatahes... Kusagil seal keskpaigas räägib üks tüüp, kes sellest hüppest eluga välja tuli. Päris uskumatu, aga tõsi. Ja siis on üks tüüp, kes tahtis hüpata, aga politseinikud "kasutasid tema poega tema vastu ära" ja veensid teda mitte hüppama. Üldse... Väga kummaline ja natuke hirmutav vaadata. Kuidas inimesed reaalselt üle reelingu ronivad ja tühjusse hüppavad. Seal samas, sinu silme ees.
Ja ma pean elule tänulik olema, sest ma istun siin, oma elutoa diivanil, ja hetkel on mu ainus mure see, et koer magab juba pool tundi mu varvastel ja ma kahtlustan oma jalalabas gangreeni. Igatahes ei seisa ma ööpimeduses kusagil sillal, ei vahi vett ega mõtle... Millest iganes. Mitte millestki.
Ainus, mis mind tõeliselt rööpast välja lõi, olid mõned kadunute omaksed, kes puhta südamega tunnistasid, kuidas nad oma kallid vabaks lasid. Lasid neil minna. Mina nii võimekas vist ei oleks. Never know, muidugi, aga... Kui keegi minu armsatest tuleks ja ausalt ütleks, et ta kavatseb enesetappu, kas ma suudaksin siis lihtsalt paluda, et ta hüvastijätmata ei lahkuks? Ma ei kujuta seda ettegi.
Samas kujutan ma vägagi selgelt ette, kuidas keegi on otsustanud end ära tappa ning ei mõtle mitte sekunditki sellele, kuidas see teistele inimestele tema ümber mõjub. Surm tundub nii individuaalne, nii üksildane, nii isiklik... Aga keegi pole kunagi päris üksi. Sul on alati inimesed, kes hoolivad, sel hetkel on seda lihtsalt täiesti võimatu tajuda. Või pigem, uskuda. Ma olen olnud mõlemal pool seda situatsiooni. Ja ma ei oska öelda, kumb seis raskem oli. Ma võin vaid väita, et ma tean, mida kumbki pool tunneb. Ja soovitada: ärge minge, ilma hüvasti jätmata. Andke maailmale vähemalt väike võimalus ennast tõestada ja teid ümber veenda, okei?
Aug 4, 2013
Minu notsu esimene festival
Esiteks pean ma alustama sellest, et kui minu lemmikvennad midagi tahavad, siis mina olen see sucker, kes oma sõnu sööb ja järele annab. Nii eile ka. Aga selleni me veel jõuame.
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Jul 29, 2013
Give 'em the old razzle dazzle...
Asi on ilmselt selles, et mu elu on viimasel nädalal jälle kõvasti kiirust ja rabelemist kogunud. Ma lihtsalt ei oska kuidagi alustada. Aga ma siis nüüd püüan. Teadke, et sellest tuleb ilmselt üsna pikk postitus.
Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
Jul 25, 2013
Miks mind enam näoraamatus ei ole.
Tegin eile selle suure sammu. Panin oma fesarikonto kinni. Enam mind sealt ei leia. Mhmhhh.
Ja siiani vastan küsimustele, et miks siis. Või tegelikult just ei vasta, sest ma ei osanud midagi öelda. Kuidas sa seletad inimestele sellist suurt ja elumuutvat sammu? :D Keegi ei kiusanud mind, ei olnud ühtki kurja kommentaari ega midagi...
Okei. Ma ei tea, miks just eile. See tuli mulle ka natuke ootamatult. Aga ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha enam. Ei taha olla pidevalt, alati, 24/7 kättesaadav, kui tegelikult ei olegi midagi öelda. Mulle meeldib mõte, et ma lõikan natuke tühja loba oma elust välja. Kui kellelgi on reaalselt midagi öelda, siis saab ta mulle helistada. Kui ta helistada ei taha, siis saab mulle meilida ka. Korras.
Ma olen väsinud inimeste pommitamisest feissbukis, kui sellest tegelikult midagi ei tule. Lõpuks ikka helistad. Või tunned end pidevalt nagu mingi tohutu stalker. Kirjutad küll üle päeva, aga vastust ei saa mitme kuu jooksul. Ma ei viitsi enam.
Ma tahan reaalset suhtlemist, mitte sadat naljakat linki ja miljonit põnevat loosimist. Kui asja on, siis saab ju suhelda küll. Telefonitsi näiteks. Mobiilid pole ju veel väljasurnud :D
And that's all I have to say.
Ja siiani vastan küsimustele, et miks siis. Või tegelikult just ei vasta, sest ma ei osanud midagi öelda. Kuidas sa seletad inimestele sellist suurt ja elumuutvat sammu? :D Keegi ei kiusanud mind, ei olnud ühtki kurja kommentaari ega midagi...
Okei. Ma ei tea, miks just eile. See tuli mulle ka natuke ootamatult. Aga ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha enam. Ei taha olla pidevalt, alati, 24/7 kättesaadav, kui tegelikult ei olegi midagi öelda. Mulle meeldib mõte, et ma lõikan natuke tühja loba oma elust välja. Kui kellelgi on reaalselt midagi öelda, siis saab ta mulle helistada. Kui ta helistada ei taha, siis saab mulle meilida ka. Korras.
Ma olen väsinud inimeste pommitamisest feissbukis, kui sellest tegelikult midagi ei tule. Lõpuks ikka helistad. Või tunned end pidevalt nagu mingi tohutu stalker. Kirjutad küll üle päeva, aga vastust ei saa mitme kuu jooksul. Ma ei viitsi enam.
Ma tahan reaalset suhtlemist, mitte sadat naljakat linki ja miljonit põnevat loosimist. Kui asja on, siis saab ju suhelda küll. Telefonitsi näiteks. Mobiilid pole ju veel väljasurnud :D
And that's all I have to say.
Jul 22, 2013
Hamletist ja kultuurist ja maailmast ja inimestest
Käisime täna Rakvere linnuses Hamletit vaatamas. Ausalt öeldes ei ole ma siiani veel välja mõelnud, kas mulle üldiselt see tükk meeldis või ei, korraldus ajas mõtted hoopis muudele radadele ning etenduse juurde tagasi need enam õieti ei jõudnudki.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
Jul 9, 2013
Tähelepanekuid idamaadest vol 2
Kinnitan, et me oleme endiselt elus. Ja kui väikesed lihasvalud välja arvata, ka täiesti terved. Kui keegi aga peaks nüüd meie jälgedes tahtma külastada Ida-Euroopat, siis siin on teile veel mõned kasulikud tähelepanekud elust enesest:
16. Kõik kalaroad on siinmail inglisekeelses menüüs kirja pandud kui forellid (trout), aga ükski neist pole tegelikult tehtud forellist. Head on nad ikkagi.
17. Kõik Slovakkia lossid asuvad mingite jubedate mägede otsas. Špisi loss näiteks, kus me eile käisime: ma olin umbes kuusteist korda kindel, et mul on ajuinsult. Aga kuidagi pääsesin siiski eluga. Täna lähme järgmist lossi kaema. Juba fotodelt on näha, et see asub pmst 100m kõrge püstloodse kalju tipus.
18. Ärge kunagi usaldage teenindajate naeratusi ja noogutusi. Käige kogu oma tellimus ülima aegluse ja põhjalikkusega üle. Soovitavalt menüüst pidevalt sõrmega järge ajades. Enamiku ajast oleme me vähemalt paarist asjast ilma jäänud.
19. Igasugused kartulid ja riisid on enamjaolt menüüdes soovituslikud lisandid. St, kui te neid otseselt juurde ei telli, siis te neid ei saa. Tuuakse kena lihatükk, mis ujub väikeses õlijärves ja ongi kõik.
20. Kui järgi mõelda, räägib väga vähe inimesi inglise keelt. Aga kuidagi on nii, et see üldse ei häiri. Kasuks tuleb muidugi, kui keegi seltskonnast mõne sõna saksa keelt räägiks. Või vene keelt. Aga saksa keel tundub siinkandis väga populaarne olevat.
21. Praktiliselt kõik parklad on tasulised, praktiliselt üheski järves ei saa tasuta loksuda. Balatoni ääres nägime me näiteks ainult aiaga piiratud alasid:olid tasulised avalikud alad ja hotellide privaatrannad. Samuti on siiani olnud kõigi teiste veesilmadega. Kui muu eest maksma ei pea, siis parkimise eest kindlasti.
22. Slovakkias on mäed, aga praktiliselt puuduvad põnevad mägiteed. Vähemalt mina pole veel ühtki avastanud. Selles osas on Rumeenia palju paremini varustatud: seal muud polnudki, kui ekstreemsed kurvid ning tõusud ja langused.
23. Poolas on maailma kõige kummalisem liiklus. Ummikud keset tühjust, ummikud keset kiirteid, kõige ebaloogilisemad teeremondid...
24. Kui öösel ujuma minna, on kaldal tingimata vähemalt paar tüüpi, kellel täiesti juhuslikult on kaasas paar korralikku helgiheitjat. Ja täiesti juhuslikult valgustab see pidevalt just seda osa veest, kus sa solberdad. Ujumine rambivalguses.
25. Kõigil inimestel on siin miskine suurushullustus oma majadega seoses. Iga inimene, kes vähegi on jaksanud puitmaterjali kokku osta, on lükanud püsti minimaalselt kolmekorruselise mõisahoone, mis võiks samal ajal teenida kultuurimaja, hotelli ja väiksema teatrisaali eesmärki.
26. Kõigil inimestel on lehm. Mõnel on ka hobune. Ja kits. Ja kanad. Ja lambad. Ja sead. Ja neid kõiki peetakse eramajade aedades. No problem.
27. Tegelikult oleks arukam läbi Euroopa lennata, mitte sõita. Ja kohapealt auto rentida.
28. Sest pärast Poola tanklates magamist püstitad sa erinevaid kiirusrekordeid, et koju puhkama jõuda :D
29. Ida-Euroopa on täiega ilus ja armas. Inimesed on ka üsna sõbralikud. Välja arvatud ungarlased.
30. Kõige mõistlikumad suveniirid, mida autoreisi jooksul kaasa osta, on kohalik alkohol. Siis on seda hea juba sõidu ajal tarbida, et tuimestada liigeste kangust, erinevaid põnevaid valusid, kandilist tagumikku ja oma haistmismeelt. Mida sa siis saada tahad, kui oled kaks nädalat autos elanud? :D
16. Kõik kalaroad on siinmail inglisekeelses menüüs kirja pandud kui forellid (trout), aga ükski neist pole tegelikult tehtud forellist. Head on nad ikkagi.
17. Kõik Slovakkia lossid asuvad mingite jubedate mägede otsas. Špisi loss näiteks, kus me eile käisime: ma olin umbes kuusteist korda kindel, et mul on ajuinsult. Aga kuidagi pääsesin siiski eluga. Täna lähme järgmist lossi kaema. Juba fotodelt on näha, et see asub pmst 100m kõrge püstloodse kalju tipus.
18. Ärge kunagi usaldage teenindajate naeratusi ja noogutusi. Käige kogu oma tellimus ülima aegluse ja põhjalikkusega üle. Soovitavalt menüüst pidevalt sõrmega järge ajades. Enamiku ajast oleme me vähemalt paarist asjast ilma jäänud.
19. Igasugused kartulid ja riisid on enamjaolt menüüdes soovituslikud lisandid. St, kui te neid otseselt juurde ei telli, siis te neid ei saa. Tuuakse kena lihatükk, mis ujub väikeses õlijärves ja ongi kõik.
20. Kui järgi mõelda, räägib väga vähe inimesi inglise keelt. Aga kuidagi on nii, et see üldse ei häiri. Kasuks tuleb muidugi, kui keegi seltskonnast mõne sõna saksa keelt räägiks. Või vene keelt. Aga saksa keel tundub siinkandis väga populaarne olevat.
21. Praktiliselt kõik parklad on tasulised, praktiliselt üheski järves ei saa tasuta loksuda. Balatoni ääres nägime me näiteks ainult aiaga piiratud alasid:olid tasulised avalikud alad ja hotellide privaatrannad. Samuti on siiani olnud kõigi teiste veesilmadega. Kui muu eest maksma ei pea, siis parkimise eest kindlasti.
22. Slovakkias on mäed, aga praktiliselt puuduvad põnevad mägiteed. Vähemalt mina pole veel ühtki avastanud. Selles osas on Rumeenia palju paremini varustatud: seal muud polnudki, kui ekstreemsed kurvid ning tõusud ja langused.
23. Poolas on maailma kõige kummalisem liiklus. Ummikud keset tühjust, ummikud keset kiirteid, kõige ebaloogilisemad teeremondid...
24. Kui öösel ujuma minna, on kaldal tingimata vähemalt paar tüüpi, kellel täiesti juhuslikult on kaasas paar korralikku helgiheitjat. Ja täiesti juhuslikult valgustab see pidevalt just seda osa veest, kus sa solberdad. Ujumine rambivalguses.
25. Kõigil inimestel on siin miskine suurushullustus oma majadega seoses. Iga inimene, kes vähegi on jaksanud puitmaterjali kokku osta, on lükanud püsti minimaalselt kolmekorruselise mõisahoone, mis võiks samal ajal teenida kultuurimaja, hotelli ja väiksema teatrisaali eesmärki.
26. Kõigil inimestel on lehm. Mõnel on ka hobune. Ja kits. Ja kanad. Ja lambad. Ja sead. Ja neid kõiki peetakse eramajade aedades. No problem.
27. Tegelikult oleks arukam läbi Euroopa lennata, mitte sõita. Ja kohapealt auto rentida.
28. Sest pärast Poola tanklates magamist püstitad sa erinevaid kiirusrekordeid, et koju puhkama jõuda :D
29. Ida-Euroopa on täiega ilus ja armas. Inimesed on ka üsna sõbralikud. Välja arvatud ungarlased.
30. Kõige mõistlikumad suveniirid, mida autoreisi jooksul kaasa osta, on kohalik alkohol. Siis on seda hea juba sõidu ajal tarbida, et tuimestada liigeste kangust, erinevaid põnevaid valusid, kandilist tagumikku ja oma haistmismeelt. Mida sa siis saada tahad, kui oled kaks nädalat autos elanud? :D
Jul 4, 2013
Tähelepanekuid idamaadest (ma mõtlen Euroopat, mitte Jaapanit, okeeei)
Oma päevade jooksul Ida-Euroopas oleme me teinud mitmeid olulisi tähelepanekuid. Inimeste, kohtade ja reisinippide kohta. Lugege ja jätke meelde. Aga ärge unustage võtta kogu seda juttu väikese huumoriteraga :)
1. Ikla piiripunktist edasi muutuvad kõik liikluseeskirjad täiesti soovituslikuks. Kaherealisest teest teha neljarealine? Vabalt. Ülekäigurajad? Mis need veel on? Rumeenias on asulast viiekümnega läbisõitmine nõrkuse märk. Ega seal kiirus naljalt alla 90 ei kukugi.
2. Rumeenias on kõik teenindajad sügavalt depressiivsed. Asi võib olla Dracula läheduses ja muus sellises, aga nad kõik näevad välja nii, nagu hakkaksid nad kohe nutma.
3. Ma soovitan kõigil loomakaitsjatel absoluutselt vältida Rumeenias liikumist. Te tulete tagasi autotäie loomadega. Ilmselt rendite veel järelkärugi. Kui sõita autoga veel läbi Poola ja Ungari ka, tuleb rentida rekka.
4. Ungari on täielik Suzuki paradiis. Ma pole kusagil näinud nii palju Swifte, kui seal. Me sulandusime ideaalselt sisse. Iga viies auto oli Swift. Iga kuues oli SX4.
5. Poola on riik, mis ajab isegi GPS-il juhtme kokku. Inimestest rääkimata. Kõige raskem osa igast lõunassesuunduvast autoreisist.
6. Välismaa numbrimärk on mõnel pool lausa nagu diplomaatiline puutumatus. Politseinikud väldivad sinuga suhtlemist nagu tuld. Kõik teised peeti kinni dokumentide kontrolliks või puhumiseks või milleks iganes, aga meid suunati blokaadist mööda :D
7.Siin idas on kohalik toit ilma eranditeta üsna rammus ja õline ja toitev. Grillitud Camembert, rasvased lihakastmed, erinevad põnevad pelmeeni-laadsed asjandused, külluslikud šnitslid ja pannkoogid. Värske salat siin eriti hinnas ei ole. Keskmise prae juurde kuulub umbes grammine viilakas tomatit ja sama palju kurki. Paar erandit on olnud, aga ei midagi silmatorkavat. Selleks, et te ei teeks sama viga, mida Leeni teeb iga päev, soovitan ma soojalt orienteeruda portsude toitvuses hinna järgi. Mida odavam ports, seda lihtsamalt saab läbi. Minu rikas reisikaaslane ähvardab iga jumala eine lõpus laua alla oksendada :D
8. Autost fotode tegemine ei ole eriti lihtne. Ärge jätke kogu pildistamist ainult sõidule. Tõestuseks võin esitada terve posu uduseid võsafotosid ning vildaka horisondiga põlluvaateid.
9. Wifi olemasolu ei tähenda tegelikult kasutatavat internetti. Paljudes kohtades tähendab see, et läheduses asuvaid raadiovõrke on võimalik tuvastada. Lihtsalt nendega pole midagi peale hakata.
10. Enne reisi lae alla nii palju Top Geari ja MasteChefi, kui su arvuti kanda suudab. Uskuge, enamik õhtuid on meil kulunud neid kahte sarja vaadates. Hea meelelahutus ja hariv ka :D
11. Kohalike arusaam suveniiridest on üldiselt hunnikute kaupa värvilisi plastmänguasju otse Hiinast, kõvasti punutud korve ja muud mööblit, üldiselt kõike sellist värvilist ja põnevat, mida näiteks Maxima ja Grossi pood Eestis odava raha eest müüvad. Koju suveniiride ostmine on raske töö ning nõuab pühendumist.
12. Sa hakkad reisi jooksul oma reisikaaslasi vihkama. Eriti, kui te olete pidevalt kahekesi, ööbite pidevalt samas toas, samas voodis ning jagate omavahel nii bensiini- kui restoraniarveid. Siis on hea, kui üks ei ole parandamatu trennijänku, mägironija, aktivist ning rahakunn (nagu Leeni) ja teine parandamatu laiskvorst, unekott, "issand-ma-tulin-just-sellest-künkast-üles-ma-suren-miks-meie-tuba-peab-kolmandal-korrusel-olema-kus-on-lift" sorti inimene ja vaene sugulane (nagu mina).
13. Ma olen peaaegu kindel, et Rumeenias võib igaüks avalikes ruumides suitsu ette lükata. Ja rumeenlased tunnevad end ebamugavalt, kui neid seepeale šokeeritult jõllitada. Järeleproovitud. Meie jaoks ikka jube harjumatu, kui sa üritad parajasti oma Vampiiri Meheau nautida ja kõrvallauas kolm inimest kimuvad.
14. Transylvaanias on paljud asjad vampiiriteemalised. Näiteks vein, mis on Dracula-nimeline ja juustuga täidetud hakkpihv, mille nimi on Vampiiri Meheau (Vampire's Manhood).
15. Kui mujal soovitan ma soojalt ööbimine ette bookida, et hindades kindel olla ja katuses ka, siis Rumeenias pole see tegelikult vajalik, sest iga teine maja on pansion. Lihtsalt vaata, mis ilusam tundub. Ja Ungaris ei ole seda maja ilmselt üldse olemas, mille sa bukkinud oled. Seega: ära näe vaeva.
1. Ikla piiripunktist edasi muutuvad kõik liikluseeskirjad täiesti soovituslikuks. Kaherealisest teest teha neljarealine? Vabalt. Ülekäigurajad? Mis need veel on? Rumeenias on asulast viiekümnega läbisõitmine nõrkuse märk. Ega seal kiirus naljalt alla 90 ei kukugi.
2. Rumeenias on kõik teenindajad sügavalt depressiivsed. Asi võib olla Dracula läheduses ja muus sellises, aga nad kõik näevad välja nii, nagu hakkaksid nad kohe nutma.
3. Ma soovitan kõigil loomakaitsjatel absoluutselt vältida Rumeenias liikumist. Te tulete tagasi autotäie loomadega. Ilmselt rendite veel järelkärugi. Kui sõita autoga veel läbi Poola ja Ungari ka, tuleb rentida rekka.
4. Ungari on täielik Suzuki paradiis. Ma pole kusagil näinud nii palju Swifte, kui seal. Me sulandusime ideaalselt sisse. Iga viies auto oli Swift. Iga kuues oli SX4.
5. Poola on riik, mis ajab isegi GPS-il juhtme kokku. Inimestest rääkimata. Kõige raskem osa igast lõunassesuunduvast autoreisist.
6. Välismaa numbrimärk on mõnel pool lausa nagu diplomaatiline puutumatus. Politseinikud väldivad sinuga suhtlemist nagu tuld. Kõik teised peeti kinni dokumentide kontrolliks või puhumiseks või milleks iganes, aga meid suunati blokaadist mööda :D
7.Siin idas on kohalik toit ilma eranditeta üsna rammus ja õline ja toitev. Grillitud Camembert, rasvased lihakastmed, erinevad põnevad pelmeeni-laadsed asjandused, külluslikud šnitslid ja pannkoogid. Värske salat siin eriti hinnas ei ole. Keskmise prae juurde kuulub umbes grammine viilakas tomatit ja sama palju kurki. Paar erandit on olnud, aga ei midagi silmatorkavat. Selleks, et te ei teeks sama viga, mida Leeni teeb iga päev, soovitan ma soojalt orienteeruda portsude toitvuses hinna järgi. Mida odavam ports, seda lihtsamalt saab läbi. Minu rikas reisikaaslane ähvardab iga jumala eine lõpus laua alla oksendada :D
8. Autost fotode tegemine ei ole eriti lihtne. Ärge jätke kogu pildistamist ainult sõidule. Tõestuseks võin esitada terve posu uduseid võsafotosid ning vildaka horisondiga põlluvaateid.
9. Wifi olemasolu ei tähenda tegelikult kasutatavat internetti. Paljudes kohtades tähendab see, et läheduses asuvaid raadiovõrke on võimalik tuvastada. Lihtsalt nendega pole midagi peale hakata.
10. Enne reisi lae alla nii palju Top Geari ja MasteChefi, kui su arvuti kanda suudab. Uskuge, enamik õhtuid on meil kulunud neid kahte sarja vaadates. Hea meelelahutus ja hariv ka :D
11. Kohalike arusaam suveniiridest on üldiselt hunnikute kaupa värvilisi plastmänguasju otse Hiinast, kõvasti punutud korve ja muud mööblit, üldiselt kõike sellist värvilist ja põnevat, mida näiteks Maxima ja Grossi pood Eestis odava raha eest müüvad. Koju suveniiride ostmine on raske töö ning nõuab pühendumist.
12. Sa hakkad reisi jooksul oma reisikaaslasi vihkama. Eriti, kui te olete pidevalt kahekesi, ööbite pidevalt samas toas, samas voodis ning jagate omavahel nii bensiini- kui restoraniarveid. Siis on hea, kui üks ei ole parandamatu trennijänku, mägironija, aktivist ning rahakunn (nagu Leeni) ja teine parandamatu laiskvorst, unekott, "issand-ma-tulin-just-sellest-künkast-üles-ma-suren-miks-meie-tuba-peab-kolmandal-korrusel-olema-kus-on-lift" sorti inimene ja vaene sugulane (nagu mina).
13. Ma olen peaaegu kindel, et Rumeenias võib igaüks avalikes ruumides suitsu ette lükata. Ja rumeenlased tunnevad end ebamugavalt, kui neid seepeale šokeeritult jõllitada. Järeleproovitud. Meie jaoks ikka jube harjumatu, kui sa üritad parajasti oma Vampiiri Meheau nautida ja kõrvallauas kolm inimest kimuvad.
14. Transylvaanias on paljud asjad vampiiriteemalised. Näiteks vein, mis on Dracula-nimeline ja juustuga täidetud hakkpihv, mille nimi on Vampiiri Meheau (Vampire's Manhood).
15. Kui mujal soovitan ma soojalt ööbimine ette bookida, et hindades kindel olla ja katuses ka, siis Rumeenias pole see tegelikult vajalik, sest iga teine maja on pansion. Lihtsalt vaata, mis ilusam tundub. Ja Ungaris ei ole seda maja ilmselt üldse olemas, mille sa bukkinud oled. Seega: ära näe vaeva.
Jul 1, 2013
Kuidas meile Ungari sugugi meeldima ei hakanud
Meil ikka sugugi siin Ungaris ei vea :D Kui eile oli meil lihtsalt selline natuke shady ja kahtlane hostel, siis täna läks asi päris hulluks:
Startisime Budapestist kella üheteistkümne paiku. Siofoki leidmine ei olnud keeruline, see asub ju Budapestist vaid saja kilomeetri kaugusel. Aga James oli järjekordse ataki üle elanud, meie hosteli aadressi ta ei tunnistanud ning juhtis meid süüdimatult kellegi koduväravasse. Võttis ikka korralikult arutamist, uurimist ja tibake õnne, et õige maja kätte leida. Eriti sellepärast, et ei enne maja, pärast maja ega maja küljes polnud ühtki silti. Parkisime auto, ma jätsin Leeni valvesse, sest parkla oli tasuline, ja tegin suure ringi ümber maja.
Kõik uksed olid lukus, kõik aknad olid tolmused, seintelt rippusid praktiliselt ämblikuvõrgud alla. Täielik kummitusloss. Ja ei mingit märki hostelist. Istusime kohe korraliku veerandtunni autos, ise üsna kohkunud, ja üritasime plaani välja mõelda. Kuidas on üldse võimalik, et hostelit, mis booking.comis täiesti üleval ja bronnitav on, reaalsuses ei eksisteeri?
Sõitsime ringi ümber kvartali, Leeni lappas mobiilist netti ning valisime omale miski ööbimise välja. Muidugi olime me ise lühinägelikud, et end korralikumalt kurssi ei viinud, aga noh... Hind, mida meie pidasime toahinnaks, oli tegelikult per lõust. Seega tublisti üle kahe korra üle meie talutava hinnataseme. Noneh. Ja siis veel turvaline paigake meie neljarattalisele sõbrale... See raha, mis me täna ööbimise ja parkimise eest välja köhisime, oleks pidanud meid vee peal hoidma järgmise nädala.
Vähemalt on meil hommikusöök. Ja auto on korralikult aias ning värava taga. Pole hotellist liiga kaugel ka. Ahjaa, hotellil pole oma parklat. Eks me siis jalutame paar korda päevas mööda ja piilume, et meie armas reisikaaslane ikka alles oleks :)
Ja internet on siin ka nii kohutav, et... Kui siiani oleme igasuguste levialadega kuidagi hakkama saanud, siis siin on kuuekorruselise hotelli peale ilmselt üks kodukasutuseks mõeldud ruuter, sest wifit saab rahuldavalt kasutada alles peale keskööd. Varasematel kellaaegadel saab heal juhul paar minutit mõne lehe laadimist oodata, enne kui jälle võrgust välja visatakse. Mul on frustratsioon :D
Kuidagi on, jah, nii läinud, et Ungariga seoses pole meil mingeid väga sooje muljeid. Tahaks Rumeeniasse tagasi. Päriselt, meie mõlema süda jäi vist sinna :) Üritame hetkel välja mõelda, mis edasi saab. Ei tahaks veel koju tagasi, aga asjaolud on veidi mõtlemapanevad. Kas tõesti peaks koju nutuseid sõnumeid saatma hakkama?
Naljakas, et Rumeenia, millesse me enne reisi algust suure ettevaatusega suhtusime, osutus nii-nii toredaks riigiks, aga Ungari... Vist on asi paaris kehvemas kogemuses, aga... Suhtumine on meil juba selline veidi negatiivne. Kuigi suuremalt jaolt me lihtsalt naerame oma olukorra üle. No mida siin muud ikka teha... :D
Startisime Budapestist kella üheteistkümne paiku. Siofoki leidmine ei olnud keeruline, see asub ju Budapestist vaid saja kilomeetri kaugusel. Aga James oli järjekordse ataki üle elanud, meie hosteli aadressi ta ei tunnistanud ning juhtis meid süüdimatult kellegi koduväravasse. Võttis ikka korralikult arutamist, uurimist ja tibake õnne, et õige maja kätte leida. Eriti sellepärast, et ei enne maja, pärast maja ega maja küljes polnud ühtki silti. Parkisime auto, ma jätsin Leeni valvesse, sest parkla oli tasuline, ja tegin suure ringi ümber maja.
Kõik uksed olid lukus, kõik aknad olid tolmused, seintelt rippusid praktiliselt ämblikuvõrgud alla. Täielik kummitusloss. Ja ei mingit märki hostelist. Istusime kohe korraliku veerandtunni autos, ise üsna kohkunud, ja üritasime plaani välja mõelda. Kuidas on üldse võimalik, et hostelit, mis booking.comis täiesti üleval ja bronnitav on, reaalsuses ei eksisteeri?
Sõitsime ringi ümber kvartali, Leeni lappas mobiilist netti ning valisime omale miski ööbimise välja. Muidugi olime me ise lühinägelikud, et end korralikumalt kurssi ei viinud, aga noh... Hind, mida meie pidasime toahinnaks, oli tegelikult per lõust. Seega tublisti üle kahe korra üle meie talutava hinnataseme. Noneh. Ja siis veel turvaline paigake meie neljarattalisele sõbrale... See raha, mis me täna ööbimise ja parkimise eest välja köhisime, oleks pidanud meid vee peal hoidma järgmise nädala.
Vähemalt on meil hommikusöök. Ja auto on korralikult aias ning värava taga. Pole hotellist liiga kaugel ka. Ahjaa, hotellil pole oma parklat. Eks me siis jalutame paar korda päevas mööda ja piilume, et meie armas reisikaaslane ikka alles oleks :)
Ja internet on siin ka nii kohutav, et... Kui siiani oleme igasuguste levialadega kuidagi hakkama saanud, siis siin on kuuekorruselise hotelli peale ilmselt üks kodukasutuseks mõeldud ruuter, sest wifit saab rahuldavalt kasutada alles peale keskööd. Varasematel kellaaegadel saab heal juhul paar minutit mõne lehe laadimist oodata, enne kui jälle võrgust välja visatakse. Mul on frustratsioon :D
Kuidagi on, jah, nii läinud, et Ungariga seoses pole meil mingeid väga sooje muljeid. Tahaks Rumeeniasse tagasi. Päriselt, meie mõlema süda jäi vist sinna :) Üritame hetkel välja mõelda, mis edasi saab. Ei tahaks veel koju tagasi, aga asjaolud on veidi mõtlemapanevad. Kas tõesti peaks koju nutuseid sõnumeid saatma hakkama?
Naljakas, et Rumeenia, millesse me enne reisi algust suure ettevaatusega suhtusime, osutus nii-nii toredaks riigiks, aga Ungari... Vist on asi paaris kehvemas kogemuses, aga... Suhtumine on meil juba selline veidi negatiivne. Kuigi suuremalt jaolt me lihtsalt naerame oma olukorra üle. No mida siin muud ikka teha... :D
Jun 30, 2013
Budapest ja muud rõõmud
Las ma ütlen teile: hommikusöök on majutusasutuses ikka üks tore asi. Isegi kui see koosneb kohvist, mahlast, hunnikust saiast ja paarist vorstist. Ikkagi mõnus. Nii oli eile. See väike hotell, kus me olime ja omal margi täiesti maha tegime. Või no, eks see piinlik moment oli peamiselt ikka minu süü :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
Jun 29, 2013
Mu elus on uus armastus
Meil on täna läbinisti vägev päev olnud. Väga tegus, aga väga edukas ja absoluutselt elevust täis :)
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Jun 27, 2013
Uudiseid Euroopast
Nii-nii. Tegelikult tahtsin juba eile siia veidi midagi kirjutada, aga uni tuli enne peale. Mis me siis viimaste päevade jooksul teinud oleme? Siin on teile lühike update:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
 |
| Leeni Brani vihmas :) Vihmavari on hostelist laenatud |
 |
| Meie öömaja |
 |
| Kitty hungry. Give food to kitty. |
 |
| Piknik Leedus |
 |
| Kusagil Poola avarustes |
 |
Jun 24, 2013
Viimased tunnid veel...
Tõsiselt, veel viimased poolteist tundi, enne kui ma kodust sõitma hakkan, siis otsin kusagilt lõuna-eesti avarustest üles Leeni ja... Me olemegi läinud. Põhimõtteliselt.
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Jun 17, 2013
Nädal veel!!
Meie viimane nädal Eestis. isegi tiba vähem nüüd, sest 24. on plaanis hommikul vara sõitma hakata juba. Ja siis, ja siis... Siis on 18 päeva autotrippi mööda Slovakkiat, Ungarit, Rumeeniat, Austriat, Tšehhit... 18 päeva unustamatut reisi ja vabadust :) Ma olen nii elevil, et ei suuda peaaegu enam oodatagi. Alla nädala veel. Alla nädala.
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Jun 14, 2013
Reisileeeee.... Aga kõik on jube keeruline :D
Võehhh. Nüüd on poolteist nädalat meie suure ida-euroopa autoreisini. Ja minu peas tundub see kõik endiselt kuude kaugusel :D Mis poleks probleem, kui ma ei tunneks pidevalt, et kõige jaoks on aega küll... Reisikindlustus, autole roheline kaart, pakitavate asjade nimekiri, autole hooldus ja kontroll enne nii pikka sõitu... Nüüd on kõik järgmise nädala peal hunnikus. Pluss veel üks kiire Tartu-tripp, üks teoreetiline sünnipäev, jaanipäev, Birgit ja koer Pärnusse paigutada, 23. õhtuks end Leeni juurde maale sättida ja... 24. juuni hommikul sõidame ära. Närv on ikka väga sees.
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Jun 12, 2013
Meie elamusterohke päev. Ja õhtu. Ja öö.
Nüüd, kus Birxil puhkus on, oleme me notsuga ka kohe palju sotsiaalsemad. Noh, igasugused põnevad tegemised, mida Birgit meile planeerinud on.
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Jun 4, 2013
Unngghhhhh
Need meie naabrid, ma ütlen teile, nad hirmutavad minust kogu elava välja. Ma annan endale täielikult aru, et ma olen mõne aasta pärast juba 30-aastane inimene ja nii, aga no... Ma kaalun tõsiselt mujalekolimist. Noh, me saaksime notsuga ju Birxi juures ka elada ja koduhaldjaid mängida... Või Krissi juures Tallinnas, ongi hea suur linn.. Ma lihtsalt ei saa.
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
May 15, 2013
I think I'm going crazy
Nüüd on see siis jälle läbi. Tehtud. Kirjutatud. Ja veel mõned tunnid enne tähtaega. Eks näeb, kuidas läheb. Veidi õudne tunne on küll. Noh, loodaks ju ikka parimat, aga...
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja.
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm.
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja.
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm.
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)
May 9, 2013
I scream, you scream...
Arrgghhhh. Nüüd on ainult mõned asjakesed veel jäänud:
autoklaas on vahetatud ja naabrite aiapost on ära ostetud, see on vaja veel peitsida ja laupäeval paika panna. Muidugi homme Tallinna ja sealt Viljandisse sõita, juubelit tähistada, tagasi koju, laupäeval kõvasti müdistada, mingil hetkel tuleks see kirjatükk ära kirjutada, millest ma juba nädal aega unistan.
Noh, aga lõbus on ka olnud. Eile käisime Mikuga Kuusalus grillimas, ja grillida me saime. Kohe korralikult. Jube mõnus soe öö oli ka, lausa lust oli õues tähti imetleda ja lõkketuld vahtida. Ma pean hetkel üldse väga tänulik olema oma kallile sõbrale Mikule, kes pidevalt hoolitseb mu meelelahutuse ja transpordi eest :)
Ma tahan juba niiiii jubedalt oma uut kleiti ja kingi kanda! Seriously! Ei jõua oodata, et saaks seda komplekti peeglist imetleda :) Õnneks tuleb ema koju ja koera ei pea peo ajaks kusagile küla peale saatma. Las lebotab rahulikult kodus :)
Igatahes. Ma püüan nüüd midagi tehtud saada enne, kui homme minematormamine toimub. Postitan oma ilusast outfitist kunagi pilte ja nii! :D
autoklaas on vahetatud ja naabrite aiapost on ära ostetud, see on vaja veel peitsida ja laupäeval paika panna. Muidugi homme Tallinna ja sealt Viljandisse sõita, juubelit tähistada, tagasi koju, laupäeval kõvasti müdistada, mingil hetkel tuleks see kirjatükk ära kirjutada, millest ma juba nädal aega unistan.
Noh, aga lõbus on ka olnud. Eile käisime Mikuga Kuusalus grillimas, ja grillida me saime. Kohe korralikult. Jube mõnus soe öö oli ka, lausa lust oli õues tähti imetleda ja lõkketuld vahtida. Ma pean hetkel üldse väga tänulik olema oma kallile sõbrale Mikule, kes pidevalt hoolitseb mu meelelahutuse ja transpordi eest :)
Ma tahan juba niiiii jubedalt oma uut kleiti ja kingi kanda! Seriously! Ei jõua oodata, et saaks seda komplekti peeglist imetleda :) Õnneks tuleb ema koju ja koera ei pea peo ajaks kusagile küla peale saatma. Las lebotab rahulikult kodus :)
Igatahes. Ma püüan nüüd midagi tehtud saada enne, kui homme minematormamine toimub. Postitan oma ilusast outfitist kunagi pilte ja nii! :D
May 6, 2013
Anna, Jumal, kannatust...
Ma ärkasin täna üles sellise tundega, et kogu maailm on kõik üheskoos suure hulga lollimahla ära joonud. Äkki on mingi skandaal, mingi jama, mingi mäuramine... Ja mille pärast? Põhimõte on see: inimesed ei suuda ise oma asjadega hakkama saada, ei oska olla normaalsed, ei taha oma tegude ja otsuste eest vastutada. Ja siis läheb lahmimiseks. Siis tormavad nad karjas nagu lemmingud järjest kaljult alla, ise samal ajal hangude ja tõrvikutega vehkides ning ropendades. Võtke mõistus pähe, kallid täiskasvanud inimesed. Ja vahel aitab see ka, kui mõni püüaks vähem olla nagu väike räpane põrsas ja rohkem nagu... Inimene.
Vabandust, aga ma olen lihtsalt tõsiselt vihane hetkel. Ma ei salli madalust, lamedust, nõmedust, kitsarinnalisust ja puhast lollust. No keerasid kräpi kokku: mis seal ikka, juhtub, aja selg sirgu ja ela edasi. Soovitavalt mõistlikumalt. Aga millegipärast on see kärukeeramine ikka väga hingelähedane. No kohe ei saa. Tuleb ikka haarata toanurgast see suur leivalabidas ja lehmakett ja mingisse ajutusse lahingusse tormata.
It's just stupid.You're stupid. And you should feel bad.
Vabandust, aga ma olen lihtsalt tõsiselt vihane hetkel. Ma ei salli madalust, lamedust, nõmedust, kitsarinnalisust ja puhast lollust. No keerasid kräpi kokku: mis seal ikka, juhtub, aja selg sirgu ja ela edasi. Soovitavalt mõistlikumalt. Aga millegipärast on see kärukeeramine ikka väga hingelähedane. No kohe ei saa. Tuleb ikka haarata toanurgast see suur leivalabidas ja lehmakett ja mingisse ajutusse lahingusse tormata.
It's just stupid.You're stupid. And you should feel bad.
Subscribe to:
Posts (Atom)