Las ma ütlen teile: hommikusöök on majutusasutuses ikka üks tore asi. Isegi kui see koosneb kohvist, mahlast, hunnikust saiast ja paarist vorstist. Ikkagi mõnus. Nii oli eile. See väike hotell, kus me olime ja omal margi täiesti maha tegime. Või no, eks see piinlik moment oli peamiselt ikka minu süü :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
No comments:
Post a Comment